Kupi joonistas selle kunagi... Mälestus TSG saksaosakonnast.
Minu kallis uus kool on mu ära unustanud. Kupiga nad suhtlevad, minuga mitte. Kutsuvad teda kooli vaatama ja kooliga tutvuma, aga mind mitte. Kahtlane ja imelik. Tegelikult mul pole üldse koolituju. Kuni viimase hetkeni üritasin vältida kooli peale mõtlemist, kuid nüüd oli vaja koolivorm ära tuua ja kõik räägivad koolist ja siis lihtsalt ei saa teda enam peast välja. Pähh.
Öösel käisime Kupiga trummi peal jalutamas, kuna meie mõlema vanemaid polnud erinevatel põhjustel kodus ja meil oli vaja naerda koos tobedate asjade üle. Kui vihma sadama hakkas varjusime puu alla, üks koer tuli ka meile seltsiks, aga sai siis aru, et puu all pole talle ruumi.
Eks nii ongi. Istun kodus ja kogun talveks rasva, sest see ju ongi elu mõte - süüa.
No comments:
Post a Comment