Laupäeval metsa lugema minnes leidsin üksiku kalevipoja asemel hoopis kolm sõduriks maskeerunud naissoost isikut, keda fotoaparaadid taga ajasid. Päris hirmutav oli, kuid õnneks polnud nad lärmakad ja ei seganud lugemist.
Põhimõtteliselt peaksin ma lugema 'kuningas odipus't' või siis õppima homseks füüsika tööks või siis mõtlema, mida rääkida estas kolm minutit teemal 'Palju on vähe', aga selle asemel otsustati ühehäälselt (hääletuses osales kahjuks vaid üks korralik kodanik ja see olin mina) muusikat kuulata ja emme tehtud lihapirukaid (need on kõigeparemad üldse, Kupi arvab ka nii) süüa. Lemon tree ja Lovefool kostuvad kordamööda.
Me oleme Kupiga üks inimene. Nii vähemalt räägitakse. See vist tähendab, et tema on pool ja mina olen pool. Asja teeb keeruliseks ainult see, et ka Jumalaga me oleme üks ehk siis ka pool ja pool. Niisiis Kupil on pool mind ja Jumalal on pool mind... ühesõnaga 1 - 0,5 - 0,5 = 0 ehk siis... Tere, mina olen see laps, keda pole olemas.
(Kuigi on ka imepisike võimalus, et Kupil on üks kolmandik minust ja Jumalal on üks kolmandik ja niimoodi jääb mindki üks kolmandik järgi. See on aga palju rohkem kui null. Siiski on see hetkel vaid teooria.)
No comments:
Post a Comment