Prossima settimana io non sono qui.

Suur probleem on sellega, et ma ei oska ei minevikku ega tulevikku moodustada. Aga hirmsasti tahaks koguaeg.

See esmaspäev oli väga töine. Hommik algas lastega. Kusjuures seekord olid nad eriti pisikesed. Päev jätkus projekti kirjutamisega ja lõppes foorumis miski spordiautasustamisega, kus oli vaja natuke abikäsi, et asju tassida vms. Hommikust õhtuni olin tubli. Õhtune töö küll tähendas rohkem seismist ja hiljem söömist, aga ka see on töö. Väga keeruline oli näljaste teismeliste jalkapoiste eest toitu kaitsta, kui selle söömiseks veel õige aeg polnud. Tuleb tõdeda, et ega ma sellega väga hakkama ei saanudki. Nad olid jube kavalad. Aga pärast sündmust jäi veel palju küpsiseid järele ja me saime need kõik endale. Nüüd ajame lihtsalt küpsiseid näost sisse ja lähme paksuks. Ja kirjutame muudkui projekti.

Täna oli teine keeletund ühe kohaliku vabatahtlikuga. Saime teada, et me ikka elame ühes väikses kohas. Selline Viljandi tunne tekkis, et kui õhtul midagi toimub, siis järgmisel päeval teavad sellest kõik. Tund algas lihtsalt sellega, et Marcello küsis, mainis, ütles, et me olevat eile õhtul järve ääres tantsinud. Et ta isa olevat meid näinud (ei, me ei ole ta isaga kohtunud). Aga tõsi ta on, et eile järve ääres kambaga istudes tekkis meil Siljaga hirmsuur tantsutuju ja nii me tegimegi kahekesti oma pleieritega silent discot.

Silja käis kooris ka esmaspäeval. Ma tegin tööd, ei saanud minna. Järgmisel nädalal jälle ei saa, sest veedan nädala Alessandrias noortevahetusel. Kui ma sinna muidugi kuidagi kohale jõuan.

Ja maailmast olen ma täpselt nii kaugeks jäänud, et ei teadnud, et eile eurovisioon oli.

(Pildid on Milanost)