February 25, 2006

Klaasimuusika.

Lõpuks õppisin ma ära, kuidas veinipokaale laulma panna... just nagu orkester häälestaks oma pille...

February 22, 2006

Totally spies!


Nii ongi, ainult et meid oli kaks (punapea ja blondiin).
Algas see kõik sellest, kui Kaisa arvas, et hea mõte oleks KUMUsse minna. Kahjuks olid aga uksed meile suletud ja niisiis pidime aega veetma KUMUl, ehk siis katusel. Iseenesest on see väga tore koht, aga meie pihta tulistati koguaeg ja need mutandeerunud inimesed olid ka hirmuäratavad. Ühesõnaga pidime end pidevalt varjama (kohati ka lume sisse tunneleid kaevama), üle seinte ja aedade ronima (rääkimata laserkiirte vahel akrobaatika harrastamisest) ja hoidma silma peal kõigil, kes üritasid meie missiooni takistada. Õnneks lõppes kõik hästi ja me pääsesime terve nahaga (ja märgade kinnastega). Kahjuks suutsime me seekord oma roosad südamekujulised seljakotid koju jätta.

Enne seda käisin ma veel Tartus Jumalat veel ilusamaks tegemas, Sadukülas Allani vananemist tähistamas, Kupi pool Lauraga mässamas, TSGs Kupiga endist klassi külastamas ja Mari pool ja Helena ja Kupi käisid minu pool, et poole ööni kaarte mängida.
Siiamaani on vaheaeg asja ette läinud.

Vabal ajal käib Kaisa aga numer kolm trammiga sõitmas...

February 12, 2006

Sidruni-mee mögin.



Jumal mainis midagi, et ta ootab juba pikemat aega, et ma blogiks.

Asi on tegelikult nii, et väljas on imeilus talveilm ja miinuskraade on täpselt piisavalt (ainult jääkarud on veel puudu). Aga mis minul ilusast ilmast, kui õues ei saa kaua olla, sest haigus ei lähegi siis minema.

Eelmine nädalavahetus oli parakokkutulek (sealt ma selle külmetuse saingi :P). Pikemalt pole mõtet peatuda, kui et väga tore oli ja see mets seal Luige talu ümber oli nii-nii ilus!

Viimasel ajal olen hakanud kahtlaseid unenägusi nägema. Alles oli see, kui ma nägin, et olen üheksandat kuud rase. Öö tagasi nägin aga õudusunenägu imeilusa looduse, valesti paigutatud bussiliikluse, staadioni vaimude ja tuhastatud pealuudega. Enamasti ikka saavad õudusfilmides kõik peale ühe surma, õudusunenägudes on ka tavaliselt nii, vähemalt selle unenäo esimeses osas oli (jah, see oli järg esimesele osale). Kajuks see kord äratas mind telefon üles just siis, kui põnevaks hakkas minema. Täna öösel nägin ma ennast aga ahelsuitsetajana. See seletab ka seda, miks mul praegu paadunud suitsetaja hääl on. Eks näeb, mis tulevik unenäomaailmas toob.

Eile käisime emmega Johnny Cash'i elust filmi 'Walk the line' vaatamas. Väga hea film oli. Filmielamust ei rikkunud väga isegi vasakul pool istuva purjus mehe komentaarid stiilis 'Ma ei viitsi enam, lähme ära...'

Kohe-kohe tuleb vaheaeg.

Brainstorm - Colder