December 28, 2008

I would like to have some... one...

(Birgit küsib tasuta pähkleid)
Jõulud olid täitsa toredad. Natuke kuuske ja natuke piparkooke ja palju head süüa ja palju tobedaid nalju. Ühel päeval olin isegi tegus ja töökas ja tegin vajalikke asju, samal ajal muidugi vaatasin ka bätmänni, mille jõuluvana tõi.
Aga eile käisime Stellaga linnas. Kinos ja linnas. Kinos oli tuttavaid kah. Ja film oli täitsa tore. Ja viis tundi mööda vanalinna kõndida oli ka väga tore. Mis sest, et me lõpuks lolliks läksime ja mis sest, et mõnda teed natuke liiga palju kordi kõndisime. Aga vanalinn oli nii ilus! Pärast viit tundi olime me muidugi suht laibad ja istusime kuskil kolm tundi ühe teega Pätrikus ja rääkisime asjadest. Magama saime neljast ehk, viiest? Ja üles tõusime kolmest. Igati normaalne. See oli üks väga tore päev, kuigi ehk esialgsest mõttest me natuke kaugele kandusime ja uisutama kah ei jõudnud.

Aastavahetuseks Viljandisse.

December 22, 2008

Kuid mina ainult ver-rrd armastan....


Lõpuks (!) sain verd anda. Ja see oli konkurentsitult kõige toredam vere andmine. Kõige nõmedam oli loomulikult viimane, kui ma ei saanud üldse andagi ja tädid olid ka kurjad. Aga täna! Muah! Läksime Helenaga sinna. Mina olin muidugi hullult närvis, sest kes seda hemoglobiini ikka teab. Tal on ju täitsa enda mõistus. Ja hommikul polnud üldse väga hea olla ka ja siis verekeskuse ees oli mingi liiklusõnnetus ka ja iga valgusfoori taga seisin kaks satsi - kõik sellised head ended, eksole. Ja siis verekeskuses oli palju rahvast, sest jõulud on ikkagi. Istusime ja ootasime. Kaks sõduripoissi olid ka. Ja järsku oli neid kogu armee. Tulid just varjupaika ehitamast ja mõtsid, et annaks verd ka. Nunnud. Ja siis arstitädi oli ka armas, rääkis, et selline hemoglobiini tase on täitsa normaalne, kui ma rääkisin, et süda lööb sellepärast kiiresti, et ma ei tea, kuidas selle globiiniga seekord on. 125 jälle. Ta üts, et ma siis kaks korda aastas käiks, et see on ikka parem, kui et mõnikord saadetakse tagasi. Helenal ei läinud seekord õnneks, aga sai hemoglobiini joogi endale. Aga ülemine ooteruum oli veel rohkem ülerahvastatud ja sõduripoisid polnud sinna veel jõudnudki (pärast selgus, et nad said hoopis oma ruumi). Seal ma ootasin kuskil tund aega. Verekeskus on kusjuures hea koht meeste sebimiseks. Saab nime kohe teada, siis on teada, et ta on täiesti terve inimene ja lisaks kõigele ka hea, sest ta on ju doonor. Ja siis saab seal küpsist krõbistades ja mahla juues juttu puhuda. Perfektne. Üks tädi minestas ära ka. Tuli vereandmisruumist reipal sammul ja pani puhkeruumis silmad tasku. Vere andsin ma vist mingi seitsme minutiga ära. Torgati nõel sisse ja tuli vulinal. Tädi alguses küsis ka, ma paistsin vist päris närvis, et kas ma pole kaua käinud. Ma ütsin, et kuus kuud vist. Ta naeris selle peale ja üts, et mõned pole kümme aastat. Ühel sõduripoisil ei tulnud verd üldse, vist sai otsa. Ja juba ma sammusingi loll naeratus näol trepist alla, et seal hästi kaua pusida riiete selga panemisega, sest üks käsi ei paindunud. Kõigele lisaks oli neil minu verd vaja ka. Hommikul saatsid lausa kaks sõnumit.

December 21, 2008

Sest...

Viljandiga jõulueelne hüvastijätt oli armas... sest koju saab ka kinnisilmi minna... sest Merli tuba on mandariin... sest asfaldi peal saab libistada... sest Siimu vanaema ei lase teda ilma isikut tõendava dokumendita tuppa sisse... sest libapiparkoogid on head... sest Maili on nagu mina, ainult et tal on pikemad jalad... sest Priit tõi mulle kaalikaauraha... sest koduvana kõnnib nii armsasti... sest Piili armastab üksikuid puid... sest Jumal on õnnelik... sest Helina tuli kodumaale... sest Rainer ütles, et naised ei tohi pükstega käia... sest Andre õpetas valguspuldi selgeks... sest kostüümipidusid on nii palju... sest Otto tegi etenduse...sest Marel on õun ikka veel hinges... sest Tanel on must ainult sentimeetri võrra lühem... sest Maria-Anna võitis teist korda NaNoWriMo... sest ma olen limusiiniga sõitnud... sest Stella tahab minuga teatris käia... sest Panso räägib ilusatest asjadest... sest Are on meie neljas mees... sest vanaema ostab mulle sukapükse... sest Madis lõpuks ikka otsustab ümber... sest hilised õhtutunnid on kõige produktiivsemad... sest Anni joonistas lapsteraamatusse pilte... sest Vargamägi... sest Kaisa elab nii mõnusalt lähedal... sest Helena on nii hea, aga tal on madal hemoglobiin... sest Kalle leidis Tema... sest Elinale meeldivad Furbyd... sest minu nimi on kavalehel... sest Rainile sobib laulev tass... sest elu tuleb ise kätte... sest Leenu räägib nii palju... sest Triin teeb süüa... sest Iffi trummitundidest tunnen ma puudust... sest Kätlinist saab kirjanik... sest Varnja on üks ütlemata hea koht... sest mul on Kupit väga vaja... sest Andur teeb ikka veel leiba... sest Michelle mängib varahommikul mu varvastega... msest emmega on nii lihtne rääkida... sest Harlet on alati Aidas... sest Kirsti ei märka mind... sest mõnikord ma olengi nähtamatu... sest Siim Vahurile on hea sõnumeid saata... sest Väikese-Mari juures saab puid ladumas käia... sest nii palju lapsi sündis juurde... sest Endlas saab villastes sokkides ringi joosta... sest kõike on nii palju... sest neid on veel... sest ma kohe üldse mitte ei jäta aastaga vaikselt hüvasti, vaid hoian tast hästi kõvasti kinni.

December 14, 2008

Aga peagi tuleb uni ja ollakse kuni hommikuni kuss...

Pärnu ja Viljandi on minu jaoks sama linn, lihtsalt vahepeal on mingi bussipaus. Hästi palju on teha. Hästi palju kunsti on teha. Ja hästi palju on igale poole vaja joosta: küll koju, küll koori, küll Pärnusse, küll bussi peale. Ma päris täpselt ei tea, kuidas ma kõike jõuan. Aga eks ma saan hakkama nagu ikka. Aga nagu ikka kriitilistel hetkedel avastan ma, et ma pole ammu lugenud ja käsitööd teinud ja kõiki neid muid asju, mida ma niiväga armastan. Jah, ma võtsin Panso lugemiseks ette. Mitte "Naljaka inimese" mida ma juba... kolmandat? korda loen, vaid Panso portreed, mis mul siiamaani lõpetamata on. Hommikutee ja õhtutee kõrvale väike portree ja ongi hästi.
Eile ma tegin makarone munaga. Päris ise tegin muna katki ja panin panni peale. Ma ikka täiega jälestan toorest muna. Aga ma pean teda täna ka sööma. Ja igasugu piimatooteid ka, sest... ma nii julge vist ei ole, et hakkaksin endale ise liha tegema. See on minu jaoks veel liiga ulme. Punane liha, rohelised viljad, piimatooted, muna ja kuskil oli öeldud ka, et füüsiline töö, toob hemoglobiini tagasi. Maasikad ja peet ka. Aga kust ma neid maasikaid võtan ja peeti ma ju ometigi sööma ei hakka.
Ahjaa... ma käisin ju vahepeal Tallinnas ka. Nagu oleks välismaale sõitnud. Kõik oli teistmoodi. Mina küll selles linnas elanud ei ole. Olgu, Nõmme tundus natuke rohkem päris olevat. Aga kodus olid küll kõik lülitid valede kohtade peal ja minu tuba oli muudetud laoks ja töötoaks. Ja Michelle arvas, et tema mind küll ei tea (aga pärast magas küll minu kaisus. Ma kaldun küll arvama, et ta oli lihtsalt segaduses, et miks keegi tema voodis magab, aga sama teeb välja).

Ükspäev tuli mul suur suveigatsus ka. Ta tuli ainult sellepärast, et lumi sulab ja siis mulle tundub, et kohe tuleb kevad. Samas ei ütleks ma kohe üldse ühest tõelisest talvest ära. Vahepeal ta juba oli päris päris, aga võiks nüüd ikka kolm kuud korralikku talve olla. Kui kalendris on kirjas, et nüüd on talv, siis olgu kah.

Teisipäevast alates võiksid kõik korra Endlas käia Saja-aastast last vaatamas. Ja kavalehe osta...
http://www.endla.ee/5787

December 03, 2008

Superkõiksuse superteooria

Mul on jõulud. Eriti olid eile, sest me istusime kambaga köögilaua taga, korvis olid piparkoogid ja mandariinid ja kausis mitmesuguseid kummikomme ja toas küünlad põlesid ja oli härmad ja aknalaua peal seisis jõulukalender ja kõik oli nii jõul! Ise ka ei uskunud, et lumeta ja kuuseta võivad jõulud tullla, aga näed, tulid.
Viljandis on muidugi naljakas olla küll. Esiteks poleks nagu ära olnudki, aga samal ajal kummitab peas, et peaks etendusega tegelema. Ja samal ajal tundub naljakas panna vetsu ust lukku (sest Pärnus meil polnud lukku) ja välja tulles jälle naljakas, et ukse peab ka lukust lahti tegema ja samas tulesid ei taha üldse ära kustutada, sest Pärnus oli muidu pime, kui kõik tuled ei põlenud ja kui korteri uks lahti teha, siis on naljakas, et ei tulegi trepp, vaid olengi juba õues. Ja järsku on nii palju inimesi, kellega saab midagi teha. Naljakas.
Aga jah, NaNoWriMo sai läbi ja ma jõudsin lõppu ja romaan on kehv, aga vähemalt valmis. Pmst.
Ja homme! Homme saan ma minna verd andma. Viljandis! Kaks kuud pidin ainult ootama. Teised tulevad ka. Mõned.
Ja laupäeval lähen varavalges Tallinna, laulan kogu päeva ja saan siis koju. Meid võib Jaani kirikusse kuulama ka tulla, viiest, kui ma ei eksi. (kella kahest äkki poole neljani oli meil vaba aeg. Kui keegi lõunat sööma tahab minna, siis ma olen olemas. Ja mingitel muudel aegadel saab ka kindlasti kõrvalepõikeid teha. Õhtul olen kodus ja söön emme ja vanaema ja Tõnise ja Mikuga.)

November 27, 2008

Seaduslikud vampiirid süvateksases

Löön Triinule lihaga vastu pead, sest ta arvas, et nägi hiirt. Peksupealinnas tuleb mõistus pähe peksta.

November 23, 2008

Sweet November

"Tere, meri!" hüüdsin täna esimest korda Pärnu merele. "Mina olen siin olnud juba kaks nädalat, aga täna näen sind esimest korda! Tere! Mina olen Birgit!" Tuul puhus paremalt poolt ja mõlemad põsed olid jääs. Meri oli ka peaaegu jääs. Lumi tegi jää nägu ja liugles mööda veepinda. Mulle tuli mu pooleliolev jutt meelde. Ma oleks vist pidanud ikka teda edasi kirjutama, mitte uut valima, kuid nüüd on ainult seitse päeva veel jäänud. Küll saan hakkama. Ja siis kohe vana loo juurde tagasi. Sest see meri ja see ilm ja see kõik oli nii minu unenägu. Mina olen metsainimene, aga lumega oli ikka mere ääres ka väga tore.
Lõpuks jõudis meieni ka talv. Täitsa lumi kohe. Ekslesime Mariga mööda Pärnut. Pärast, kui inimeste sekka sattusime, siis kõik vaatasid ja naersid meie üle, sest me olime ikka päris lumeinimesed. Päris päris.
Ja Endlas on juba täitsa tore. Naljakas on, kui õhtul teatrisse ei lähe. Kuidagi poolik tundub päev sedamoodi.
Aga homme saab Tartusse. Kui buss ikka sõidab.

November 19, 2008

Saja-aastane laps

Täna näiteks jõudis mulle selline asi kohale, et ma olen elanud mere ääres poolteist nädalat juba, aga pole veel kordagi merd näinud. Päris geniaalne. Olen küll enda üle uhke.
Täna tuli esimene lumi ka. Hommikul tegime talve esimesed lumepallid ja lihtsalt hüppasime lumekuhjakese pealt lumekuhjakese peale. Nagu väiksed lapsed. Kahjuks me ei hilinenud, kui oleksime hilinenud, siis oleks saanud tuua vabanduseks, et tuli esimene lumi. Mõnikord lihtsalt ei juhtu asjad nii nagu peaksid.

(Pildil oleva pildi õigused lähevad Andrese pisikesele sugulasele.)

November 18, 2008

Thinking about forever


On jälle käes need hommikud, kui ma teen silmad lahti ja tunnen, et tahaks edasi teki all olla. Eriti keeruliseks muudab selle asjaolu, et kõrvalvoodis magav Triin teeb sama nägu ja Marigi kõrvaltoas. Ja tuul undab akna taga. Tegelikult on mõnus. Sellepärast ma vist panengi äratuskella 15 minutit varem helisema, et ma saaksin nautida veel natukene teki all olemist. Kurr....

Triin oli pühapäeval nii armas. Istus oma kottidega ühe võõra tüdruku kõrvale ja küsis siis: "Ja kuhu ma need kodinad nüüd panen?"
Kui esimest korda bussiga sõita, siis tuleb ikka korralikult ette valmistuda. Enne bussisõitu tund aega magada, krõpsu ja juua endale kaasa osta. Mõned hääletavad esimest korda, mõned sõidavad "esimest" korda bussiga. Selline on üliõpilase elu.

Ja tegelikult ma hiilin kirjutamiskohustusest eemale.

(ja see pilt sellepärast, et Mari meelest on mul seal hullud silmad.)

November 15, 2008

Seeneralli


Pärnu. Olgu, praegu küll Viljandis jälle.
Eile hääletasin esimest korda. Hääletasime kolmekesti Pärnust Viljandisse. Viie minutiga saime auto peale ja hopla olimegi kodus. Täitsa naljakas lugu.
Pärnus muidu on iseenesest päris tore, ma tahan, et seal oleks rohkem asju, mida teha saab. Ehk järgmisel nädalal läheb paremaks. Ehk. Muidu õpime muudkui lapstelaule ja tassime kappe. proźektoreid oleme ka üles pannud ja igal õhtul käime teatris. Vähemalt oleme kultuursed.
Aga Pärnu kodu pole ikka üldse kodu. Selline hästi ajutine tundub kõik, kuigi tegelikult ta ju nii ajutine polegi.
Eile õhtul oli tore Aidas käia kohvi joomas. Kohvini asi ei jõudnud, aga siider oli hea ja üllatuskülalised toredad. Õhkkond oli väga viis.

Pilt esimesest korrast, kui me Pärnus käisime ja ma tahtsin lendu tõusta.

November 09, 2008

December Will Be Magic Again

Ja nüüd uue elu spurt.
Kolm nädalat.
1...2...3 ja läks!
Läks?
Läkski?
Päriselt?
Ma mõtlesin, et ma olen hotellis.

November 04, 2008

Mõnikord ei vea...


Helena käis. Halloween oli. Romeo ja Julia oli. Näitlejate lahkumispidu oli. Läksidki kuuks ajaks ära. Ja emme käis. Hästi tore oli teda näha üle pika aja. Ma olen ikka täiega memmekas tüdruk. Mmm... ja laupäeval ärkasime Helenaga 16:19. Ja mõtsin, et see on normaalne. Ei saa ikka üle.
Ja esmaspäeval käisime Pärnus. Teatris tööl. Nunnu on seda öelda. Korterit käisime ka vaatamas. Täitsa lõpp. Ja mängisime parme ka seal. Ja ööseks tuli Merli meile, sest tal oli kodus kehvasti.
Täna oli dagö. Ja Priit. Käisid külas. Väga mõnus oli neid kõiki näha üle pika aja. Aga muidu on täna olnud väga imelik päev. Merli maja alumine korrus põles. Uudis oli ka telekas. Nende korter jäi tulest puutumata, on lihtsalt rämedalt vingu täis ja koridor on süsimust. Ja Merli fotokas ka ei tööta. Kõik hea energia tuleb talle saata.
Siuksed imelikud päevad. Toredad ja mittetoredad korraga. Mhmh.

October 29, 2008

Yesterday is history, tomorrow is a mystery, but today is a gift. That is why it is called the present.

Multikatest saab õppida igasuguseid asju. Kung-Fu Panda, oojee...
Kups käis siin. Ja see oli nii tore. Tema nägi ikka seda ka, et kuidas see elu meil vabal ajal käib. Nägi lapsi, keda oli vaja näha ja näitas ennast nendele. Kui ma pühapäeval bussijaamast koju olin jõudnud, siis oli siin kuidagi tühi. Ja seda mitte ainult sellepärast, et Triin koolis oli.
Praegu on meil koolis siuke aeg, et kõikidel asjadel tuleb ülevaatus. Et asjad peaksid vaikselt valmis saama. Nojah, eks näeb. Töödest rääkides, siis täna joonistasin ma esimest korda söega. Täitsa põnev oli.
Ja seda ma vist pole ka öelnud, et 10-30 november olen ma Pärnus. Praktikal.
Sellised lood siis Viljandimaalt. Tulge mulle külla.


October 23, 2008

Ime

Meil aias õitsevad elulõnga moodi lilled. Nad on nii toredad. Lihtsalt õitsevad nüüd, oktoobri lõpus. Tekitab kohe tunde, et ikka veel on suve lõpp. Aga ei... eile sain ma suure ehmatusega aru, et november on kohe käes. Kohe tuleb ju kirjutama hakata. Kohe. Tähendab, esimesel novembril, aga see on kohe.
Ja siis ma mõtlesin veel seda, et sügis on ikka meeletult soe olnud, sest lörtsi pole veel üldse näha olnud. Kas on liiga rumal loota tõelist talve?

Aga nv oli Tartus tore. Ta oli täpselt selline Tartuskäik nagu mul vaja oli. Rahulik, aga samas absoluutselt mitte. Saa siis aru. Ja ma igatsen päris palju neid Tartulapsi, aga Tartu ise, kuigi ta vist ikka veel on mu lemmik linn, on kuidagi hästi närviline. Aga eks väikelinnadest tulevad lapsed peavadki nii arvama. Eks näis, mis nägu Pärnu on.

Kaks päeva järjest olen viie paiku magama läinud. Täna ärkasin kell üks ja mõtlesin, et mis kuradi pärast mu äratuskell nii vara heliseb. Aga ma ei kurda. Ikka veel ei kurda.

October 16, 2008

Tõotame põlvitada viimse kui ühe teatrihoone ees!

Sügise värvilisus hakkab tasapisi vihmasuse taha peitu pugema. Ma annan talle andeks - ta oli niigi mu lemmik sügis. Aga hommikuti on aina raskem tõusta. Mitte just ilmtingimata selle pärast, et kooli ei viitsiks minna, vaid pigem selle pärast, et uni tundub palju magusam ja teki all palju soojem ja turvalisem. Aga samas kui uksest välja astuda siis plahvatab vastu hilissügisene õhk, mida ma niiväga armastan.
Üleeile oli mul aega kududa ja raamatut lugeda. Eile ma sain isegi raamat käes kooli jalutada. Ausalt öeldes olen ma neist mõlemast tegevusest puudust tundnud. Veidikeseks aeg maha võtta oli päris hea. Natuke tegin isegi koolitöid. Ja selle juurde sobis ka väga hästi kolmapäevane filmiõhtu ning see, et lapstel tuli mõte korralik praad õhtuks teha. Niisiis kogunesime me kõik meie juurde õhtust sööma, nagu ikka saab pere õhtul ühe laua ümber kokku.
Ükspäev ma vist mõtlesin isegi oma NaNoWriMo teema välja. Ma pole veel päris kindel, aga kuna ta on üks siuke teema, millest ma kunagi nagunii kirjutada tahan, siis miks mitte seekord. See tähendab muidugi, et mu unenäolugu jääb poolikuks, aga ma arvan, et ta jääbki nii kauaks poolikuks, kuniks ma teda jälle unes näen. Peab tulema jälle see tunne, et see on just see asi, mis praegu minu hingest tuleks.

Iseenesest pole ma vist rääkinud ka rebaste ristimise päevast. Ausalt öeldes ma väga ei jaksa ka, sest see tundub nii ammu olevat. Aga ta oli tore. Järgmisel päeval esimestesse loengutesse ei jõudnud väga paljud ja need, kes jõudsid, olid ka sandid.
Ja SDC õhtu oli ka vahepeal. See vist on paratamatus, et enda korraldatud õhtu meeldib ikka kõige rohkem, kuid ma ei ütle ka halbu sõnu selle aasta omale, sest kõik nägi päris kift välja.

Hea on.

October 01, 2008

September 30, 2008

"Mul on kodus samasugune ahi!"

Kuu hakkab vaikselt läbi saama. Või noh ma ei tea kui vaikselt. Meie olemegi need, kes lähevad peole, istuvad ringis keset tuppa maha ja siis hakkavad teed jooma. Maili juures oli väga kift soolaleib. Raineri juures oli ka kift. Ja Suitsu juures on ka alati kift.
Vahepeal sai Vanaema ka suureks. Juubel ja puha. Väga kift pidu oli. Rääkisid oma ülikooliaastatest ja siis ma võrdlesin enda omasid. Väga palju erinevust küll polnud.
welcome to estonia
Ja sügis, oh milline sügis! Milline õhk! Millised värvid! Üks lehesõda on ka peetud.

Tegelikult ma lihtsalt ei oska midagi öelda. Igast asju on toimunud. Igast väga huvitavaid nalju on olnud. Ja meeleolu on üldiselt hea. Vahepeal on väike väsimus peal. Et ei jaksa koguaeg ka õnnelik olla, kuid see läheb kiiresti üle.

(Merli tegi esimese pildi. Mari ütles lause.)

September 18, 2008

Children's society

Eluke veereb tasapisi. Vahepeal teeme süüa, ülejäänud aja ei söö. Teed joome koguaeg. Koguaeg! Vaikselt hakkab sinnapoole tiksuma olukord, et ei viitsi koguaeg pidudel käia, tahaks siukseid nunnusi rahulikke õhtuid, aga õnneks on neid ka ikka päris palju. Eile näiteks istusime kõik Kristjani pool ja lahendasime hästi halvasti koostatud eesti keele grammatika ülesandeid. Eesti keel pole mulle veel kunagi nii kole tundunud, kui neid lahendades. Ma ei tea, kuidas üldse on võimalik seda nii koledaks teha. Aga nagu näha, temal see õnnestus. Siin kohal saadaks soojad tervitused Toivo Linnule.
Vabal ajal õppime siiski html koodi. Ehk siis istume Huugooo, Nunnu, Jürka ja Jamesiga kus juhtub ja toksime igasugu sümboleid igast erinevatesse kohta, et jälle näha, et kõik on valesti :D
Ükspäev (mul tõesti pole õrna aimugi, millal see oli) nägin ma Jaanust kooli peal. Iseenesest pole selles midagi erilist, aga tavaliselt oli selleks kooliks RaM kool, mitte Viljandi Kultuuriakadeemia. Hästi nunnu oli vana nägu uues keskkonnas kohata.
Tunnid on meil kiftid. Ses suhtes, et õpiks ka valguskujundust ja maketi tegemist ja maalimist ja IT aluseid ja üldkompositsiooni ja kõiki neid muid aineid, mida meil pole veel olnud ja mis meil olnud on, aga mida ma lihtsalt kirjutada ei viitsinud. Ülikift.
Mmm... ja lapstest ma üldse ei räägi. Nemad on lihtsalt ülitoredad.

September 10, 2008

Multifunktsionaalsus


Eluke veereb tasapisi. Ma pole kunagi väga hea ajatajuga olnud, aga nüüd on see ikka täielikult kadunud. Iga päev on reede. Aga see ei tähenda, et päev enne seda reede või neljapäev olnud oleks ja et ma suudaksin kokku panna, et mida ma eelmine päev tegin. Mis ei tähenda, et ma ei mäleta, mis ma teinud olen. Väga hästi mäletan. Lihtsalt mai tea millal ma neid tegin. Keeruline. Aga samas väga põnev.

Tegin endale just hästi kange tee... ja kuulan saksa muusikat, sest Triin on koolis.

James saab ka hästi hakkama. On endale juba sõbra leidnud ja puha. Hugo kusjuures.

Meile teatati ükspäev, et pmst nädalavahetusi meil kohevarsti olema enam ei saa, sest juba praegu on üle nädalal laupa loeng ja varstivarsti on neid ka pühapäeval, nii ähvadŕdati vähemalt. Nii et ei saagi minna koju pesu pesema. See oli muidugi ka kift, et kui ma see n-v kodus käisin, siis polnud meil ei elektrit ega sooja vett. Ei mingeid mugavusi.
Aga kool... noh... ükspäev alustati tundi, et... "Kas te teate kus asub esc nupp?" Selles suhtes on nunnu, et meid on viis piffi multimeedikuid ja siis seletatakse asju ikka nii, et naised aru saaksid. Joonestusvahendite peale läheb palju raha. Mmm... ja eile vaatasime me "Rahvuse sündi" (1915). See oli üle kolme tunni pikk. Ja teate küll... sel ajal oli muusika ja liikuvad pildid ja vahepeal tekstid. Ja päeva lõpus. Me olime suht läbi pärast seda. Viimane pooletunnine lõpuspurt oli nunnu, sest see tuli koos vastavate kommentaaridega meie poolt. Yeah.
Mmm.. ja kui kellelgi on mõtteid, millest ma inkas ettekande teha võiksin, siis palun, jagage neid minuga, sest mul pole õrna aimugi. Ma ju ainult söön ja magan. Aga vähemalt kirjaliku eneseväljenduse tundides ma käima ei pea (praktilisi töid pean aga küll tegema), sest mu kirjandi hinne oli üle 80-ne. Nunnu.

Ja Viljandi puhul mulle meeldib ka see, et keset ööd koju jalutada on täiesti normaalne ja bussid on jobudele (ma sellest ei räägi, et ükspäev tulime me Triinuga rongijaamast bussiga kodule lähemale...).

(ja grupipiltidega, et näidata, millistega ma siin suhtlen, on kehvasti, sest esiteks ma pole teinud ühtegi ja teiseks mai tea, kus mu digika juhe on...)

September 03, 2008

Viljandimaailm


Juba esimesel päeval tegime pättust.. pildil Triin.

Vabal ajal SEBis.

Koduukse ees esimesel koolipäeval lõbutsemas Kelliga.

Mul on tore.

August 29, 2008

Forecast Fascist Future

Ma mõtsin, et nüüd, kus homme on selline põnev päev, et ma kolin, siis võiks ju kodust teha n-ö viimase sissekande. Mitte, et mul midagi tarka öelda oleks. Ma avastasin pakkides, et mul on päris palju asju... jalanõusid ja riideid ja muud suupärast. Ses suhts et... põnev on.
Mmm... ja eile nt oli see tore asi, et ma jäin bussist maha ja pidin hästi kaua ootama. Nagu tavaliselt nii ka seekord mõtsin ma, et küll siis saatusel on midagi plaanis, et ma just järgmise bussiga minema pean. Mhmh. Taneli leidsin bussipeatusest endale seltsiliseks ja sain talle ka pilgu peale visata enne äraminemist. Ja Katsdri nägin ära ja linnastunud Jumala ja läbimärja Kalle.

Kas Viljandi on ka paralleeldimensioon või ta kuulub Tartu alla?

(Aga see pilt... noh. Andur on neeger. Ta vabal ajal ei ole, aint siis kui mina võrdluseks olen.)

August 20, 2008

Maa tuleb täita lastega....

Mulle meeldib öösel laulda. See ei tähenda muidugi sugugi seda, et mulle päeval laulda ei meeldiks.
Nagu üks blondi peaga neiu käheda häälega sõnas: "Iga päev küll ei jaksaks patrioot olla..." 
Mul on hääl päris ära.
See oli ka nunnu, et Mari ja Kätlin et märganud, kui "Laul surnud linnust" tuli ja meie Kupiga seda laulsime ja ütsid pärast, et seda pole olnud.
Aga ei olnud üldse tunnet, et oleks kuus tundi järjest laulnud.

Tõnis saatis mulle faili mu endisest raalist. Selle, kus mu raamat kirjas on. Raamatu
 alge, õigemini. Ma lugesin oma märkmeid ja ei mäletanud enam pooltki. Märge: seinakoht!. Mina mõtlen, et mis mul selle seinaga oli... See oli midagi täiega olulist. Teises kohas on "seinakoha" taha kirjutatud: (mis värks selle seinaga oli??) Ma oskan vist päris hästi ennast endale arusaadavaks teha. Mhmh.

Ükspäev käisime emmega sünnimärgiarsti juures. Ta ütles, et ma võin veel oma sünnimärke pidada. Mõni peab lambaid, mõni kanu... ma pean sünnimärke. Normaalne.

Ja praegu ma teesklen, et ma olen kassibeebi ja võingi mitte midagi teha.




August 17, 2008

Elu õppetunnid

Täna ma õppisin, et ma olen kahepaikne. "Miks?" kuulen ma teid küsimas. Asi on lihtne. Üks herilane nõelas mind ja siis lendas koos nõelaga jälle rõõmsalt edasi. Mis muud seletust seal olla saab. 

Ma vihkan herilasi.

August 10, 2008

A man like me

James. Mu rüperaali nimi on James.

welcome to estonia

August 08, 2008

You're my best friend

Mulle tundub, et on suve algus. Aga siis ma vaatan, et pihlakad on ikka pagana punased suve alguse jaoks ja ööd küllaltki mustad. 
Viimasel ajal oleme me lapstega väga palju ringi reisinud. Alguses käisime niisama siin ja seal Tallinnas õhtuid veetmas. Küpsetasime Anni pool pitsat ja grillisime Helena pool liha. Järgmiseks võtsime ette retke Muhule, et seal Viigimarile puust mõõk meisterdada. Siis viisid bussid mind ja Helenat Varnjasse Peipsi peale kummipaadiga liuglema ja üksteisele Karupoeg Puhhi ette lugema. 
Nii hea oli maal olla. Ma polnud seal ikka tükk aega suve veetnud. Seal oli nii palju kirsse ja nii mõnus rahulik. mmm... Ärkasime hommikul kell 11 ja saime hästi palju süüa, läksime järvele ja tagasi tulles saime hästi palju süüa ja siis õhtul saime ka hästi palju süüa. 
Otse maalt viis tee meid Jumala poole, et tehnikaga jälle natuke tegelea (mhmh, vaatasime igast filme ja kuulasime muusikavideoid) ja järgmisel päeval otsejoones Mare maakohta. Ja jällegi kolm ideaalset päeva ja suures koguses RaM kooli klatśimist. Ja kui sinna lisada veel hea toit ja seltskond ja ilm ja ujumine siis... mida muud oskakski tahta?

Nüüd olen kodus oma uue rüperaaliga ja mõtlen, et mida edasi teha. Veidi aega on veel jäänud. Paar tähesadu ja vähemalt üks kord Tartut.

July 17, 2008

Oh kuula, kallis, kuis kohiseb laas...

Eile ma sain vihmas paljajalu jalutada. Täpselt selline vihm oli, et kutsus: "Birgit, tule jaluta minus paljajalu!" Ja siis ma läksin. Pärast olime Kaisa pool ja vaatasime armastusfilme, sest mida muud naised ikka koos vaatavad. Ning öösel tuli mulle jälle meelde kuiväga ma öiseid Kaisapoolttulekuid (ja olekuid nagunii) armastan.
Vahepeal jõudisid ka Vargamäe reisid ära lõppeda. See viimane kord oli täiesti täiuslik. Eriti neljanda osa etendus koos kõikidega, kes seal olid. Ja päike tõusis täpselt samamoodi kui ta loojus ja udu hiilis orgudest maailma vallutama ja üksikud vabatahtlikud, kes veel sel ajal seal olid, kallistasid ja ütsid, et ega see ju lõpp pole ja kell oli pool viis hommikul ja silmad tahtsid niiväga Vargamäe mulda niisutada. Aga see oli kõik nii õige. Rääkimata sellest, et viimane etendus läks väga hästi.
Mmm... ja emme rääkis, et minu tahvli peale joonistatud kruus, mille ma Siimuga koos olles eelmisel päeval joonistasin, püsis seal veel kuni järgmise päeva etenduse lõpuni. Eks nii see kuulsus tuleb.

Helenal oli Vormsil siuke mäng, et iga kord, kui päike välja tuli, tuli kiiresti riided seljast ära võtta ja need siis samakiirelt tagasi panna, kui päike pilve taha läks. Meil oli väga vahelduv pilvisus.

July 07, 2008

And when I wake up I want life to be a suprise...

Mina olen siuke tüdruk olnud, et jooksen mööda erinevaid linnu ringi ja joonistan ja maalin ja mökerdan ja meisterdan. Seda kutsutakse ka sisseastumiskatsetel käimiseks. Tartus oli tore. Viljandis oli tore. Viljandi kool meeldib rohkem kui Tartu oma. Aga linn ise on nii pisi-pisi. Aga sellele vaatamata veetsin ma toredalt aega. Mhmh. Ja ma olen nii väsinud.
Vargamäge on jäänud kolm etendust. Kolm!

http://picasaweb.google.com/hpechter/TagasiVargamEleMaraton

Oh I want one thing
I wanted
To come through
Oh to come true
I want passion in my eyes
I want power in my words
And when i wake up
I want life to be a surprise

June 24, 2008

Mitte miski ei toida rohkem kujutlust kui veider mõte, et see on võimalik.

Kui iga päev jõuda kuskil seitsme paiku koju ja magama minna, siis lõpuks kammib see suht ära. Täna ma sundisin ennast lõpuks kella viieni magama, lihtsalt, et vahepeal magada ka saaks. Ja nüüd ma tõesti ei tea,mis päev on. Natuke oleks nagu eile ja natuke oleks nagu homme, aga täna kindlasti ei ole. Aga samas... mulle meeldib hommikuti koju jõuda. Sest siis on kuidagi siuke tunne, et ma olen kõigist teistest ees, kuigi tegelikult olen hoopis maha jäänud.
Aga muidu... tegelikult on vist väsimusest hetkel siuke väike madalseis. Ja öistest jutustamistest on kurk veidi valus. Ja päris täpselt ei mäleta päeva, mil viimati korralikult süüa sai. Aga teatrimaraton oli ära ja Jumala ja Annakaga oli päris lõbus kella kahe ajal autos suhkruta kohvi juua. Ning lapstega rannas purjus inimeste üle naerda. Ja siis läbimärja kleidiga läbi pori joosta. Ja limusiiniga roosa taeva juures pilte teha. Ja rohke Kupi-huumoriga jaanipäeva tähistada. Ja Siimuga vaadata, kuidas kits läbi viljapõllu liblikat ujub.
Tuleb tõdeda, et minu inimesed on ääretult toredad.

June 23, 2008

Pulmad ja muud sugulased

Kuna me juhtusime ääretult tublid olema, siis oli ka fänne metsikutes kogustes.
Ja nii see läbi saigi.


June 15, 2008

Siin walitseda m e i e wõime

Prooviperiood on nüüd ametlikult läbi. Tähendab, reedel sai läbi, sest siis oli esietendus ja läbu. Olgugi et oli 13 ja reede ja püssid päris igas kohas ei paukunud, kus nad pidanuks, läks siiski hästi. Reede oli üldse tore päev. Paljud lapsed said vanaks ja Tanelile jõudsin enne Vargamäele sõitmist küllagi minna. Ja Kerliga meil oli väga laulmise ja klatśimise tuju ja mõni arvas meid kaksikõdedeks. Ning öösel sain jälle Siimuga koju ega pidanud bussis loksuma. Üliperfi päev (välja arvatud see auto ja lukkude lugu, mis on päris nõme).
Aga nädalavahetus ei möödunud ikkagi sõitmiseta. Ma küll olen juba suht harjunud iga hommik-õhtu poolteist tundi sõitma, aga koguaeg ka ei viitsi. Siiski, siiski viis tee meid Leenu sünnipäevale Haapsalu lähedale. Seal oli toredam, kui ma arvasin, aga kahe aasta tagusest sünnipäevast parem ei olnud. Aga sai süüa ja istuda ja rääkida ja eksamitulemusi oodata. Neid tulemusi, mida väga ei tahtnud tulla. Minul on ainult kirjanditulemus veel saamata. Prr... Teiste tulemustega ma olen enamvähem peaaegu rahul. Nad on siuksed keskpärased. Ma olen üldse väga keskpärane.
Naljakas on see, et reedel saab see kõik läbi. Kool siis, ametlikult. Reedel. See on ju kohe. Ei jõua kohale.

Mmm... ja vaadake kindlasti pilte ka http://albu.siimvahur.com ja etendust võib ka vaatama tulla, pileteid peaks veel veidi olema. Vist.

June 03, 2008

Rabarber suhkru ja viinaga

Tuleb välja, et meil on uus kuu. Ja see on tegelikult isegi täitsa tore. Kui välja jätta, et ma ikka ei oska väljas käia nii, et ma mitte kuskilt ära ei kõrbe...
Ma ei mäleta enam, mis eelmisel nädalal toimus. Arvatavasti istusin kodus ja lugesin ja vaatasin telekat, mille ma olen enda jaoks taasavastanud nüüd, kus kumbki mu arvutitest ei tööta. Ja nädalavahetusel käisime Helenaga lauluväljakul lastele õhupalle, käepaelu, kleepse ja rinnamärke jagamas. Seljas olid meil ülimalt seksikad tunked, mis olid umbes neli numbrit liiga suured. Aga see oli väga tore, kuigi pidi vara üles tõusma ja umbkeelsetele lastele seletama, et nad ei saa seitsmendat käevõru endale. Kahe tööpäeva vahele mahtus isegi üks filmiõhtu. Saime vahelduseks jälle kõik Kupi pool kokku ja vaatasime Punamütsikest.
See nädal hakkab suht Vargamäe tähe all mööduma. Tänasegi päeva veetsin seal. Oh kuidas ma tahaks neid pilvi endale koju saada! Ja mulle ikka täiega meeldib see teatraalne tegevus (mitte, et mul just eriti palju rakendust seal laval oleks). Ja mulle meeldivad need lapsed ka seal. Siiamaani nad veel taluvad mu nalju :D
Eelmisel nv'l kõrbes nägu ära, sellel nv'l kõrbes kõrv ära ja täna kõrbes kael ära. Ma ootan põnevusega homset.

Teised tegid vahepeal eksameid või siis õppisid nendeks. Ajalugu ja eriala eksam ja geograafia ja ajaloo üleminekueksam ja bioloogia ja kunstiajalugu ja füüsika üleminekueksam. Või käisin kaugel maal väga toredaid mehi lava peal vaatamas (jah, Jumal, see oli sulaselge vihjamine sinu suunas).

May 24, 2008

Oh naised, naised, kuhu te nõnda kiirelt tõttate?

Mul on vabadus. Või nii nad väidavad. Ei, tegelikult nagu on ka. Lihtsalt imelik on, kui kõik õpivad ja mul pole sõpru. Aga ma käisin Tartus. Ja Tartus oli nii hea. Ma pmst ei teinudki mitte midagi. Lugesin raamatuid, tirisin Kallet ja Jumalat õppimise juurest ära, nautisin ilusat ilma ja teesklesin, et ma olen Pechterite tütar, kui Jumal ise õppida tahtis. Ja nii hea oli! Ma läheks kohe sinna tagasi, kui saaks. Mmm... ja esmaspäeval on mõndadel lapstel bio eksam ja Jumalal erialaeksam.
Muidu on siuksed lood, et tulevik on ikka tume. Võõrutusnähud koolist aina süvenevad. Vabal ajal loen ja söön ja koon ja teen nägu, et tegelikult on kõik hästi ja tegelikult vist ongi kõik päris hästi. Ja emmega käime shoppamas ka, ostsime riideid, ei, otsisime riideid.

Ja päike loojus Tartust Tallinnasse.

May 11, 2008

This is my face, I've got a thousand opinions and not the time to explain

Jõulukuusk on asjast õigesti aru saanud, päikese käes minnaksegi pruuniks. Ainult et ta on nüüd selles järgus, et kui tema poole vaadata, siis viskab ta kõik oma okkad maha. Oleks ka aeg.
Pühapäeva hommikuti tuleb tõesti vara ärgata, eriti kui selline ilm väljas on. Tuleb vara ärgata ja välja jalutama minna, käia turul, osta head-paremat, sii jalutada tagasi koju ja hommikust süüa. Ja ajaks, kui päike on rõdule lõpuks jõudnud, on kõik muud asjad tehtud ja saabki rõdule Hundertwasserit lugema minna. Ülihea.
Matast ma ei räägi. Michelle'ile meeldib mata asjade peal päikese käes lebada...
Vahepeal oli veel toredaid aegu. Näiteks reedel oli ülihea etendus "Kivid sinu taskutes". Ma teadsin, et ta on hea ja oli ka. Nii tore. Jällekord olin õnnetu, et polnud lilli kaasa ostnud. Kas ma kunagi ka parandan selle vea? Ja reedeõhtul oli jäätisekokteilijooming ka, Kaisa ja Helenaga.
Ja enne seda oli üks päev, kolmapäev kui ma ei eksi, kui me Mariga kummi liiva seest välja kangutasime. Ja pärast Helena ja Mariga koolis kodu mängisime. Priit üritas meid päris mitu korda välja visata. Mmm... ja neljapäev oli vist see päev, kui ma asjalik olin ja kõigile kirjutasin. Oli vist neljapäev. Reedel tegin ka seda. Üritan endale järgmiseks aastaks elu leida. See pole väga lihtne. Mõned lapsed rääkisid mulle, et see on isegi suht võimatu. Nomaitea, kas just võimatu...
Aga jah... ükspäev rääkisime Kupiga ka, et tulevik on tume ja tühi. Natuke põnev on ka tegelikult, et mis siis lõpuks saama hakkab...
Varsti on läbi läbi.

May 04, 2008

And now the tops of buildings, I can see them too...

Kuskil kolmapäeva ööst alates on päris tore olnud. Enne seda oli väike allakäik, mis tegelikult natuke veel kestab, aga muidu on hästi. Maituli oli nagu maituli ikka, rannas ja külmas pooltoore lihaga. Aga järgmisel päeval järgnenud lihasööming oli väga tore. Ja eriti tore oli pärast inka eksamit linnas. Meil Mariga oli kuidagi eriti hea klapp sel päeval. Ma ei kujuta ette kui palju geniaalseid in-your-face ideid me välja mõtlesime! Lõpuks ostsime värvipliiatsid ja paberi ja läksime mäe otsa joonistama. Kuidagi nii hea oli olla. Ja oma uut sõpra nägin ka jälle. Ja kuigi Kätlin vahepeal koju läks, tuli ta pärast ikka tagasi ja joonistas meiega natuke. Aga need teised ideed teeme ka ükskord teoks. Mhmh.

Alkoholism ründab linna ööelu.

April 20, 2008

Kas meie oleme inimesed? Ei, me oleme ainult lapsed...

Pikka aega pole mul olnud midagi öelda. Tegelikult pole ikka veel kuigi palju öelda. Kuid. On toimunud toredaid asju toredate inimestega ja päike naeratab päris mitu korda päevas ning emme ei pea enam koolivormipluuse pesema. Ja ma olen aimu saanud üksi elamisest, sest eelmisel nädalal ei elanud emme kolm päeva kodus, sellel neli ning järgmisel samuti neli.
Igatahes neljapäeval oli koolis filmiõhtu, mis läks vägagi korda. Inimesi käis siuke paras hulk, filmid olid toredad, popkorni oli ka ja kõrgushüppemattidel sai ka hüpatud. Koju sai kuskil ühe paiku. Järgmisel päeval pidin aga vara ärkama (reaalselt magada sain kaks tundi), sest tutipäev oli. Naljakas, et just päeval, kui pidi olema esimese klassi laps, tundsin ma, kui vanad me tegelikult oleme. Aga sellegipoolest oli tore ja väga palju meiega ei pahandatudki. Pärast käisime söömas ja siis hüppasin kodust läbi ja põrutasin Sinimägedele. Me naersime terve rongisõidu ja see kestis kolm tundi. Päris väike seltskond oli, aga see tuli ainult kasuks, sest meil oli ikka päris tore. Ja kuigi neljapäeva öösel, kui ma südapahatasin, siis tundus mulle, et ma tegin väga vale otsuse, et nõustusin Sinimägedesse minema, aga tegelikult tegin väga õige. Põrandalmagamised, laulumängud ja ristsõnalahendamised, viktoriinid ja Teise maailmasõjaaegsed plastmasspudelid - mhmh, teinekordki.
Siuksed lood siis. Homme helistatakse meile lõpukella.
Mmm... ja Noa-h'il sai maailmast kõrini. Aga vana arvuti arvas, et ta võib natuke tööd ka teha vahelduseks.
Muidu ma väga ei tea, mis endaga peale hakata. Aga samas ma nagu natukene isegi naudin seda segadust (ja siinkohal ei räägi ma oma segamini toast, mis isegi minu arvamise järgi on väga kole). Ja samas ka mitte.

April 05, 2008

Out of egypt, into the great laugh of mankind, and I shake the dirt from my sandals as I run.

Ma suutsin end täna oma tuppa lukustada. See ei loe üldse, et mul lukku pole. Vaja läks ainult kassi, kes suutis mu süllettkkimisega närvi ajada, katkist ukselinki ja mind, kes ma linki liiga kõvasti tõmbasin, nii et see eest ära tuli, kassi ja lingi mõlemad pooled teisele poole ust viskasin ja siis ukse ilusti kinni tõmbasin, et kass tagasi tulla ei saaks. Ja nii ma olingi lukus ukse taga. Aga õnneks tuli emme suhteliselt ruttu koju, nii et mulleei jõudnud piss pähe lüüa ja nälga ma ka ei surnud. Nii et tegelikult ei juhtunudki midagi põnevat.
Sellised laupäevad siis.

March 27, 2008

When winter happens in spring...

Munade-pühad olid toredad. Reedel me värvisime nii palju mune, et oh-oh-oo. Ja emme tegi pashat kah, mis oli ülihea.
Üleeile käisin kolmandat korda verd andmas.
Kohe-kohe on ainult kolm nädalat kooli järel. Matat kardan. Kirjandit kardan vahepeal. Inka unustan alati ära. Aga koolis on ikka veel tore. Natuke vähem toredad on need hommikud, kus tuleb silmad lahti teha ja soojast voodist külma maailma astuda, kuid ülejäänud osa on tore. Isegi õppimiseosa pole nii hull, kuigi viriseda tahaks täiega.
Ja vähemalt tuli korraks suur paks lumi maha, et ma sain siiski läbi valge metsa kodu poole sumbata ja lumes keerutada (ja lumist Eesti-Kanada jalkamängu vaadata).

Joon teed ja õpin bioloogiat.

PS! Kaisa andis mulle täna jõulukingituse, eelmise aasta oma siis. Mitte, et me vahepeal näinud poleks, kuid vahepeal polnud talve ja homme ei pidavat ka enam olema. Niisiis me kaevasime koopaid ja tegime lumeelevante tähistaeva all. Muah. Teatripäev missugune.

March 20, 2008

Our spring is sweet

Täna ärkasin ma vara ja magasin siis edasi, et järgmine kord ühe nunnu looma kõrval ärgata.
Ja ma sain ühe raamatu läbi loetud. Nüüd on neid üks vähem kui mustmiljon veel.
Ning sain jällegi tõestust, et ma ei meeldi Hansapangale. Sest esiteks ei saatnud nad mulle kirja, et kuule, sul lõpetas kaart kehtimise, tahad uut? Ja siis nad isegi ei vabandanud, kui mul kaks nädalat hiljem aega oli, et neile kirjutada, et mis värk on? Vaid vastasid, et pmst nad võivad uue kaardi mulle tasuta tellida, kuhu ma seda tahan? Ja siis ütsid, et olgu, neljapäeval _peale_ (arrgh) kolme saad kätte. Eks ma siis läksin. Ei saanud. Süsteemis olevat mingi viga olnud. "Tulge kolmapäeval." "Aga kui te väga tahate, siis me võime teile tasuta ajutise kaardi anda." Ma ei teadnud, et selline olemaski on. Aga mis mul muud üle jäi. Oeh. Ja siis nad andsid mulle apelsini, sest nende kontoril olevat sünnipäev. Vähemalt sain ma apelsini.
Ja ilmgi on alanud kevade puhul kohati ilus.welcome to estonia

Eilne Tartuskäik oli hea. Seal on alati hea. Teised mõtlesid pingsalt, et millistest lahtistest ustest siis sisse piiluda, aga ma võtsin asja vabalt. Ainus eesmärk oli Tartusse saada ja seal ma ka olin. Eesti keelt käisin kuulamas ka. Hullult kurb oli, sest tundus, et keegi ei taha õppida seda. Meid oli seal kuskil kahekümne ringis ja nemad tegid rõõmust suured silmad, et tavaliselt on lahtiste uste päeval ikka kõvasti vähem inimesi. Kahju hakkas. Tundub, et peab ikka ise minema eesti keelt õppima, sest keegi teine ei lähe. Olgu, Kätlin vähemalt läheb. Eks?

March 16, 2008

Nur ein Wort

Oli kord üks päev, kus me saatsime Mari koju ja läksime tagasi kooli tema sünnipäevakingituse jaoks pilte tegema. Ükspühapäevane päev. Ja siis oli üks päev, kui me istusime koolis ja meisterdasime ja siis oli mitu päeva, kus me küpsetasime hästi palju.
Ja siis oli üks päev, kus me olime keegid teised ja tegime teemakohaseid nalju.
Ja juhuslikult olid need kõik päevad peaaegu et ühel nädalal ja juhuslikult ma peaaegu, et unustasin ära, et ma ei ela koolis, vaid mul on kodu ka ja õnneks mulle siiski meenus, milline mu emme välja näeb, sest teda ei saanud ka just palju näha ja Michelle ei saanud lihtsalt millestki aru ja hakkas juba sõpru külla kutsuma, sest arvas, et elab üksinda. Ja ükspäev käisime õpetajate läbul ka. Ja üks kord sai RaM kool kaheksa aastaseks. Ja ühel päeval oli kõnevõistlus.

Ja päris mitu korda olid need ükspäevad üks ja sama päev.

Piltidelt on puudu ball ise, sest sel ajal istus mu mitte-eriti-häid-pilte-tegev-fotokas all kokanduse klassis kotis ja vestles õpikutega. Aga selle eest on mul riiulis nüüd üks uus ilus pilt. Ja see, et saalis lund sadas ja pingviinid ringi patserdasid ja toredad olid ja õpetajate bänd mu lemmikbänd on - seda saab ainult meie korraldatud ballil juhtuda. Muah.

March 09, 2008

sürreaalne...

See, et Mari sünnipäev ülim oli, sellest võib ta ka rääkida. Ma mainiks vaid, et tal on väga toredad sõbrad ja et suure kingipakiga on tore bussis sõita. Ja üldse... Palju õnne veelkord!
Mis oli aga põnev... Sõidan mina õhtul kodupoole. Kell võib olla natu üheksa läbi. Astun siis midagi aimamata oma peatuses bussist maha, kõnnin üle tee ja ourskan Trummi nurga peal kõvasti naerma. Ma olen olnud kodus palju-palju kordi, kui elektrikatkestus on ja elanud nädal aega nii, et pool korterist ei tööta, aga koju läksin ma esimest korda läbi kottpimeda Trummi tänava. Täitsa lõpp. Ma olen õnnelik, et üks noormees jalutas koos minuga esimese ristmikuni ja ma olen õnnelik, et tal olid kõrvaklapid kõrvas ja ta ei kuulnud mu tasast naermist. Ja helkurid olid ka päris tänuväärt. Aga... jõudes oma majani, vaatan, et ohhooo, kõik tuled põlevad. Majades on elekter ja trummi otsas tundusid isegi paar tänavalampi põlevat. Üliäge.

March 06, 2008

Now it seems too lovely to be true

See on suhteliselt normaalne, et kui hommikul tundub, et täna jõuab kuskil kolmeks koju, siis äärmisel juhul jõuab üheksaks, sest vahepeal on nii palju teha. Näiteks süüa kokanduse klassis mingit naljakat maitseainet, mille maitset ikka jätkub kauemaks ja veel natuke. Või siis ringi joosta ja kõigiga rääkida kõigest. Või väitluses istuda ja balli jaoks nö plakateid mõelda. Või õpetajate bändi proovis istuda ja muusikat kuulata. Kusjuures see kõik on ülitore. Need inimesed on ülitoredad. Nad kõik. Ja enne seda kõike veel saab teha laval kõige mõttetumat saksa näidendit, aga saab selle eest vähemalt kommi ja näha kuidas teised teevad väga naljakaid näidendeid. Ja mata tunnis ülesannete lahendamine on ka täiega tore.

Ja, jah, "tore" on väga tore sõna.

February 28, 2008

Das ist Rock'n'Roll

Aeg on selline. Koolis on igatpidi tore. Õpetajad on toredad. Sõbrad on toredad. Tegevused on toredad. Meie kool on kõigeparem. Kuigi ma ei eita, et hommikuti on ikkagi nii võimatult keeruline end üles tõusma sundida, sest uni on magus.

Naljakas on saada tagasisidet oma väga vanade kirjutiste kohta. Ma isegi loen neid nii, nagu ei teaks ma, kes selle kirjutanud on. Peaaegu on meelest need tunded, miks selline asi kirja sai pandud, kuid... see pole ikka nagu minu oma. Ja siis kui keegi tuleb ja räägib, et see on tegelikult päris hea, siis tekkib tunne, et ka see kommentaar on kuskilt kaugest ajast pärit. Siuksed lood.

Kusjuures... täna on nädala algus, mitte neljapäev.


February 24, 2008

Kajakad on tagasi. Üleeile tulid.

February 22, 2008

( heavenwhere. )

Aeg läheb kiiresti. Alles oli aastavahetus. Ma ei tea, kuidas see toimub. Aga vahepea on olnud asju. Pelmeene tegime. Filme vaatasime. Raamatut lugesin. Emme käis suusatamas palju ja nüüd läheb maratonile, homme. Balli korraldame. Ma isegi ka olen natuke aidanud. Ja vaheaeg tuli ja kohe on läbi. Ja koolis on saanud näitlemas käia. Ja ettelaulmas. Ja arvestustenädal üle elatud. Ja naljakaid hindeid saadud. Ja laulud ja naerdud ja päikest nauditud igalpool. Ja kohvi joodud üle pika aja hästi palju. Ja hommikusöögiks kummikomme söödud. Ja mõni öö poolteist tundi magatud. Ja peavalutatud. Ja raamatut kirjutatud.

Ja kui hommikul varavalges on ülirõve ja kole ja vastik vihm, siis ei tähenda see seda, et pärastlõunal imeilusas päikesepaistes jalutada ei saaks ja kevadet sisse hingata ja tuule peal istuda.

Siuksed lood. Ja ma pean otsustama. Mulle väga ei meeldi valida kahe asja vahel, mida ma mõlemat tahaksin ja ei tahaks ka. Tähendab, tahan. Ma ei tea ju.

February 03, 2008

Nüüd kui ma lume mitteolemisest rääkisin, otsustas see sama ilus valge asi mu sõnu mitte kinnitada ja tegi kiire tagasituleku. Praegu on õues hästi ilus (ja Kakumäel vist pole elektrit ja siingi tahab tuul tuppa tulla). Eks näis kuis hommikul asjalod on.

February 02, 2008

Super falling asleep in your clothes.

Üks öö nägin unes (nüüd mul hakkas kummitama Viimse Reliikvia laul... "üks mees nägi unes taevaliku õiglust ja hakkas seda kuulutama sellest päevaste peale..." või kuidas ta käiski) vanavanaema. Hästi ilus unenägu oli. Kurva alatooniga, kuid jättis hinge hea tunde.
Eilne päev oli mitmes mõttes tore. Näiteks saime ametlikult teada, et me läheme lumelinna ehitama. Ja Leini soovis mulle head nimepäeva. Ta oli ainuke, kes selle ise avastas. See oli armas. Ja õhtune-öine väitlustegelastega filmivaatamine-maffia mängimine oli ka ülitore! Kuidagi täpselt see, mida mul vaja oli. Päris naljakas oli üle pika aja kell seitse hommikul koju jõuda.
Ning täna, kui telekast oli eurovisioon, Ines laulis, siis oli basseinide juures kõige ilusam ilutulestik üldse. Ses suhtes, et siin elades olen ma neid juba päris kõvasti näinud, aga see oli ikka võimas. Värvid sobisid kokku ja kestis kaua ja vallutas terve taeva. Lemmik.
Lisaks... Iiris oleks pidanud võitma. Kuid saade iseenesest oli väga hästi tehtud. Päris palju tuttavaid inimesi oli laval.

Lumega on ikka kehvasti. Reedel ei olnud, sel päeval oli ilus.

(Ja see all pildil olev tüdruk sai endale nime. Astrid.)

January 26, 2008

Väike sugulane

Siuke väike tüdruk on nüüd maailmas olemas.

January 23, 2008

January 17, 2008

Maailmaprobleemid

Ma vihkan neid hetki, kui ma tahan head teha ja siis on maailm lihtsalt vastu. Ma vihkan neid hetki nii väga.
(pilt on lihtsalt neist imearmsatest taimeloomadest, keda me rõdul soojas hoiame...)

January 16, 2008

The fear you won't fall

Mul on nii talve tunne, et hetkedel, mil ma õue ei näe, olen ma täiesti veendunud, et väljas on paks lumi maas.

Lisaks sellele on mu peas nii vastupidised mõtted kui üldse saab. Ja neid leidub kõikidele teemadele. Tänane unenägu läks suht täppi selle koha pealt, kuna rohkem segamini ei saanud asjad olla. See oli midagi sarnast, et kui võtta kümme pilti, nendel olevad esemed osadeks võtta ja siis suvaliselt kõik omavahel kokku panna ja siis selle ühe suure pildi pealt, mingi põneva loo rääkida, siis jõuaks suhteliselt lähedale minu unenäole.
Aga ma ei kurda(olgu, kurdan küll, aga enamasti endale. Virisemine on teine asi), sest iseenesest on mul päris hea olla. Varsti jõuab see ka kohale, et järgmise eksamini on veel palju aega ja vahepeal peab koolis ka käima. Õnneks tundub tulevat jälle aeg, kus on hästi palju teha. Sest mulle meldib igast asju teha. Ma tavaliselt lihtsalt ei viitsi.

Kaks Kadri ruulivad praegu kõige rohkem.

January 07, 2008

Bikiinki

Aastavahetus tuli ilusasti. Silmapiir põles jälle ja keegi geniaalne suutis suitsupommiga hakkama saada ning lapsteshampus oli loomulikult ka. Ja karaoke ja isegi lumenatuke ja joomismängud ja palju naervaid sõpru.
Vaheaeg ise oli... Kätliniga rääkisime hästi palju. Filme vaatasin hästi palju. Ehk siis kokkuvõttes oli ta selline rahulik ja hea. Sain ennast jälle tugevaks mõelda. Ja Gekkin on ka tore. Lihtsalt, et ära mainida.

Täna vaatas klassijuhataja mulle silma, kutsus mind Ursulaks ja rääkis pikalt ja laialt. Natuke naljakas oli. Äärmisel juhul võin ma Kadri olla, sest mingil imelikul kombel ei suuda mõned õpetajat meid eristada, kuid... see oli naljakas.
Ja Toivo tänas meid täna, et me head kuulajad oleme.

Siiski... ma pole kunagi nii kaua koolist koju tulnud. Bussid lihtsalt ei liikunud. Ja suhteliselt külm oli, nii et me Kaisaga tantsisime ja laulsime busspeatustes. Ja naersime kõva häälega asjade üle, mille naljakuses ma praegu enam väga kindel ei ole. Igatahes meenus üks märg kojuminek Elinaga. Koduteed on toredad, ükskõik kui külm, märg ka ei oleks.

Klassika: Hull jookseb hullumajast minema. Hullumaja direktor selle peale: "Pole hullu, pole hullu..."

Ja Mari võiks tagasi tulla.