Kujuta: Ammu aega tagasi. Sõda. Seisad mõõk käes. Oled valmis märguande peale edasi jooksma ja kõik vaenlased hävitama. Märguanne tuleb. Jooksed. Kõlaritest pannakse kõvasti poppmuusika mängima... minuga ilmselt juhtuks üks kahest: ma kas ei kuuleks muusikat, sest oleksin nii hoos oma tegevusega, või hakkaksin tantsima. See teine tundub tõenäolisem. Ja kujutlege nüüd, kuidas need kaks üksteise poole tormavat massi järsku mõõgad käes tantsima hakkavad. Mõni ilmselt saab surma, sest kui sul on juba mõõk käes, siis küll sa seda tantsuhoos ka keerutad. Aga suurtel pidudel saavad ka inimesed surma.

Ja teine mõte, mis on saatnud seda nädalat, on kompliment: sul on väga kiired neerud.

Täna on veider tuju. Aju tahaks hirmus palju teha, aga keha lihtsalt sööb. Keha on tugevam.

Ilmajaam ennustab tänaseks tugevat gravitatsiooni.

Paigal ei suuda püsida ja vait ei suuda olla. Täiskuu ja kevad ja kaks ja pool nädalat kestnud sõbrapäev (ma ei saa sinna midagi parata - õppejõud joonistavad südameid tahvlile ja inimesed naeratavad ja käivad lilled näpus mööda linna ringi ja kuidagi on koguaeg tunne, et on sõbrapäev, selline ülev, tähtpäevaline meeleolu) viivad hulluseni, et aina naeraks ja lõkerdaks ja pläkutaks. Kui just pole vaja õppida, sest siis ilmub ühtäkki sülle kommipakk ja James paneb filmi mängima ja rinnus on trots ja kehas stress.

"Ma arvan, et sinust ei saa õppejõudu, sest sa sööd liiga palju," arvas Miina täna biokeemia loengus.

"The best description of hunger is the description of bread."

Aeg on naljakas. Ühel hetkel lähed sa Olümposele, kus kedagi pole kodus ja kartulid on juba ammu põhja kõrbenud ja kõik on paksu suitsu täis. Tõstad kartulid tulelt ja järgmisel hetkel on kõik kodus.

Ühel hetkel sa sööd ülakorrusel hommikusöögiks pannkooke õunamoosiga ja järgmisel hetkel juba linna teises otsas puuviljasalatit jäätisega - ikka hommikusöögiks.Ning siis juba lõunat ja siis juba tagasi elutuppa õhtusöögiga ja siis juba küpsetad juustusaiu ja sööd külakostiks toodud küpsiseid ja jood teed ja kogu tuba on pärmilõhna täis.

Ja väljas sajab laia lund ja õu on paksu vaikust täis, aga hing laulab.

Ning juba sa istud kuskil loengus ja teed nägu, et keemia tundub loogiline, või isegi ei püüa teha nägu, et füüsika seda tundub. Järgmisel hetkel seisad sa juba mitmekümne teise tśikiga keset spordihalli ja püüad mitte liiga lootusetu välja näha strippaeroobika liigutusi matkides.

Ja juba sa istud autos ja sõidad Tõrvasse, et vaadata seal kiikuvaid lapsi ja kallistamispuudus likvideerida. Ja süüa ja süüa ja süüa. Ja keset ööd leida inimesi, keda sa pole kunagi näinud, aga kellest sina tead nii mõndagi ja kes sinust teavad nii mõndagi. Ja juba tuleb hommik ja kohalikud vaatamisväärsused ja nimed marmortahvlil.

Ning selle kõige vahele mahub veel elu vene romaanidest, kus mõisapreili tuleb rongiga tagasi sanatooriumist ja on kogu ravist nõrk ja ikka veel haige, kuid siiski täidab oma sotsiaalseid kohustusi. Küll võib juhtuda, et jutuajamine lõppeb äkki, sest ta on "siiski liiga väsinud ja peab nüüd puhkama minema". Käiakse sõbrannadega teed joomas ja kuulatakse enda sanatooriumilugudele vahele teiste sanatooriumilugusid. Kui keegi jälle küsib, et kuidas siis tervis on, vastatakse alati, et juba parem - isegi kui see alati nii ei ole. Ning isegi kui on nõrk ja haige olla, sis pannakse ikka selga parimad kleidid ja kahvatud näod varjatakse veatu meigi taha ja ollakse kõigis oma liigutustes ja tegemistes malbed ja head ja õrnad. Ning väljas on talv. Ja rongid sõidavad. Sest vene romaanides on tihti talv ja rongid ikka sõidavad.

Kuigi nüüd ma vist olen terve. Enam-vähem.

/Encounters at the end of the world

Ma olen universaalne valgusosake.

Tahaksin rääkida kõigest nii nagu see oli, aga siis see ei tundu enam nii nagu see oli.

Tahaksin rääkida sellest, kuidas me budistlikus laagris istusime arutlusgrupiga katusel ja päike paistis ja oli suvi ja me küsisime üksteiselt kõiki budismi ja elu puudutavaid küsimusi ja vastasime neile nii hästi kui me oskasime ja sellest oli abi, asjad said selgemaks, kuigi tegelikult ei teadnud meist keegi midagi. Aga need inimesed puudutasid hinge.

Tahaksin rääkida sellest õhtust, kui nepaali poisid meid pööningule viisid ja kogu õhtu kitarri mängisid ja laulsid ja toredaid jutte oma eludest rääkisid, kuidas see tundus igavesti kestvat. Ja kui elekter ära läks, siis süüdati küünlad.

Või sellest kuidas ma istusin mäe otsas ja joonistasin kloostrit ja ühtäkki ilmus kümmekond väikest poissi mu ümber uurima, et mida ma teen, ja kui suur oli nende rõõm, kui nad tundsid ära maja, mida ma parajasti joonistasin, ja olles veidi aega mul ees seisnud jooksid nad minema ja olid sekundi pärast tagasi ja tõid mulle Buddhast pilte ning jooksid jälle ära.

Ning ükskord jalutasime metsas ja järsku käskisid giidid meil paigal püsida ja puu taha peitu minna, sest üks suur kuri isane ninasarvik oli meist paarikümne meetri kaugusel; sekundeid hiljem aga vedasid nad meid sarvikule lähemale ja siis veel lähemale, ja kuidas see oli nii ehe kogemus, et ma ei kahelnud enam hetkekski, et kui koopainimene ja astronaut kakleksid, siis koopainimene võidaks.

Ma tahaksin jätta meelde kõik need naeratavad inimesed, kellega mu pilgud kohtusid, sest nepaallased lihtsalt võidavad südameid. Nad on head inimesed. Räägitakse, et Indias on ka, aga Indiaga ei saanud ma nii heaks sõbraks kui Nepaaliga. Indias ma olin turist. Nepaalis ma jõudsin elada ja hingata ja Nepaali ma jõudsin armuda.

Või need hetked, kus kaks punapead seisid kuskil teeristil või bussipeatuses või lihtsalt keset tänavat ja teadsid täpselt, kuhu nad minna tahavad, aga kuidas sinna saada... nii nad seisid ja ootasid ja maailm lihtsalt näitas õige suuna kätte. Uskumatu. Seda vist kassid teevadki lihtsalt koguaeg.

Kindlasti ei tohi mainimata jätta seda, et me juhtusime Nepaali filmi ja kuidas see siis palju suurema osa meie reisist haaras, kui ta oleks tohtinud, kuid seda enam jõudsid kõik need inimesed südamesse pugeda.

Ning too esimene sõit mägede vahel pärast öö kestnud hullumeelset kihutamist üle India lamavate politseinikute ja seda rahu ja vaikust ja valgust ja puhtust, mis siis kopsud täitis. Imeline.

Võiksin rääkida pikalt tuututamisest ja autokultuurist ja sellest, kuidas me nägime ainult kolme õnnetust ja lisaks tagurdas buss, milles me olime, puuoksad oma tagaakendesse. Ja rohkem ei midagi. Kõik koerad ja inimesed ja rattad ja suured autod jäid ellu. Ja see tuututamine on korrapärane. Nende kaoses on kord.

Päike tõusis Gangesel ja päike tõusis Taj Mahali juures ja päike tõusis mägede tagant ja see oli ilus, kuid ei muutnud elu nii nagu nad ütlesid, et muudab. Varanasist leidsin Itaalia. Ja laibad, kes põlesid ja ajasid inimestel pead ringi käima nii et see enne hommikut ei andnudki järele.

Oh ja rääkima peaks ka puhastuskuuridest, nagu ütles Chris, sest puhastuskuure me paar tükki ka läbisime. Seal reisides on inimestel kombeks endast paar korda kõik välja visata.

Ja rongisõidud - neid sai ka tehtud küllaga, küll luksuses, küll hiirtega, küll kaarte mängides ja kohalikele silmailu pakkudes, küll pilkases pimeduses ja padjanägudega, küll ärkvel, küll magades. Need rongid on teistsugused kui vene romaanides, neid on teiste romaanide hõng. Neis saab turnida ja ronida ja jalanõusid tolmuste puhurite peale panna.

Las ta esialgu jääb nii.

What would I want? Sky.

Hommikul ärkasin üles ja ise ka ei uskunud. Eile ja üleeile uskusin päris sügavalt kohe, aga täna hommikul lihtsalt keeldusin uskumast. Nüüd hakkab juba vaikselt kohale jõudma. Ma nüüd kaon kuuks ajaks ära. Ilmselt leian nii mõndagi samal ajal. Ja siis ilmun jälle välja ja teen nägu nagu poleks midagi vahepeal juhtunud. Selline on plaan. Plaanid tihti ei lähe plaanipäraselt. Eks hiljem näeb.

Magnet tola

Aitäh eelmise aasta eest. Mul oli väga tore aasta.

Ja aitäh selle aasta eest. Aitäh tänase ilma eest. Tänane ilm on fantastiliselt suurepäraselt imeliselt hunnitu. See lumi võttis mu endasse hetkest, kui ma hommikul silmad avasin ja ei ole ikka veel lahti lasknud. See on ilu.

“In those days, we finally chose to walk like giants and hold the world in arms grown strong with love. And there may be many things we forget in the days to come. But this will not be one of them.” /Brian Andreas

And, thank you :)

Seosetused

Selle jõulu kõige jõululõhnalisem hetk jääb Stella ja Merliga kerasid tehes Roo kööki, kui hõõgveinid olid käes ja küünlad põlesid ja apelsinid olid kooritud ja Stella tehtud kaneelirullid maitsesid ja arvuti näitas "The Miracle of 34th street" ja hinges oli soe ja meie kujutlustes oli väljas talv.

Lennusadamas tundsime end kodus ja lõpetasime ka kultuuriaasta ära. Seltskonnaks kogunes killukesi igalt poolt.

Kuna kultuuriaasta sai lõpetatud, siis mõtles ka mu sisikond suurpuhastuse teha ja reede hommikupooliku veetsin ma vannitoa külmal põrandal. Ühel hetkel jõudsin mõistmisele, et mina küll nendes vanades külmades lossikongides vastu ei peaks. Ma ei suudaks külmal kivipõrandalgi magama jääda. Umbes tunni pärast juba tundsin end kui inimene kõrbest, kes pole kaks aastat veest ja toidust pilti ka näinud ja kellest ongi ainult luud ja nahk järel. Mulle tundus, et olin läbipaistvaks muutunud. Ma arvan, et ma oleks saanud endast käe läbi panna, sest kohati oli see läbipaistvus lihtsalt tingitud sellest, et seal ei olnudki midagi. Kuid ka läbipaistvuse vastu aitab uni.

Nii jõudiski õhtu ja ma jalutasin tuisku trotsides Trummi.

Korra veel sai Jumalaga teed joodud ja Andrega linna peal vuntse otsitud ja emmega suurtes kogustes trühvleid tehtud ja lasnakal käidud ja kaks raamatut läbi loetud ja palju filme vaadatud ja paanikas oldud ja rahunetud ja liitrite kaupa teed joodud.