( zzz )

See on päris naljakas, et inimesed vabandavad asjade pärast, mida nad teiste unedes teinud on. Sest nad tegelikult ju ei ole süüdi. Aga hunnitult vahva on kuulda, kui keegi on sind unes näinud.

"Õnneks ma rohkem ei viitsi kuulata sind."

Jätkates mehistel radadel - eile käisin korvpalli vaatamas. Ei kurda, väga põnev mäng oli, kuigi kõik kukkusid väga palju.
Veel põnevatest sündmustest minu elus... eile ostsin purgi mett, täna teda peaaegu enam pole. Kurguvalu on ka väiksem.
Jätkates - jälgisin tähelepanelikult, kuidas kass puu otsast alla ronis. Siiami kass oli kusjuures ja väga leidlikult ronis. Alguses arvasin, et see on kilekott. Enda vabanduseks võin öelda, et päris pime oli juba.

Ahjaa. See tsitaat. Need on kuldsed sõnad mu korterinaabrilt.

Tõstes testosterooni taset

Eile oli selline ideaalne pühapäev, kus eelmisel õhtul oli olnud pidu ja sel päeval ei pidanud mitte midagi tegema. Niisiis alustasin ma korra kümne ajal hommikut, jõin paar tassi teed ja läksin uuesti magama. Järgmise hommikusöögi sõin mahepõllunduse poliitikast ja ajaloost kuulates ja sealt läksime sujuvalt üle ilusate ja kiirete autode peale. Kuskil kahekümnenda teetassi juures oli kell kolm saanud ja telekast hakkas vormel. Vormeliga samal ajal toimus ka muidugi järjekordne loeng, seekord siis vormelist endast. Et kes on kes ja mis värvi autos, mis värvi kiivriga ja et mitmes ring ja kes kellest kus mööda sõidab või kui palju kütust tal kaasas on ja et tegelikult ei olegi tähtis, sest maailmameister selgus eelmises sõidus. Pärast väikest kütmispausi jätkasime jalgpalliga, et sealt edasi liikuda "palju keha - vähe riideid" naiste juurde aka muusikavideoid vaatama. Kõige selle tihedalt sisustatud päeva vahel jõudsin ma veel vahepeal oma hinge maha müüa ja majanduslikel põhjustel narkoärisse siseneda (tegelikult on nendes kotikestes... muld?). Esimese otsa eest palka ei saa. Aga kraam on Viljandis ja tuleb oodata telefonikõnet, et mis edasi tegema peab.

Igati korralik pühapäev.

Annaks Jumal Teile jalgpallimeeskonna.

Viimasel ajal oleks mul vaja hetkejäädvustajat. Sest ainult pildist või ainult helist või isegi mõlemast koos jääb väheks. Jah, mul on jälle hea. Sest mulle tegelikult meeldib pool kuus hommikul ärgata ja teistele pannkooke küpsetada. Sest mulle meeldib käia fuajees väikeseid etendusi vaatamas või seal National Geographicut lugeda. Sest mulle meeldib kaamera ees lollusi teha. Sest. Sest. Sest.
Ängid pole kuhugi kadunud. Nad on lihtsalt ikka veel selles äraootavas seisundis, nii et ma ei jaksa nendega tegeleda.

Viimasel ajal on mulle nii palju häid asju öeldud. Ma küll ei tea, kas nad ise sellest ka aru on saanud, aga aitäh teile.

Ja Merli on tagasi (maalt, kus viis kuud suudelda ei tohi)!

Future can be future only for so long.

Kui me Jumalaga täna kohvikus istusime, istus kõrvallauas üks mees. Ta oli selline väga veider mees. Ta vist kirjtas kõik üles, millest meie omavahel rääkisime ja millised me välja nägime ja kuidas me missuguseid liigutusi tegime. Ma ei imesta üldse, kui varsti antakse välja raamat, mis räägib ühest täiesti tavalisest kohvikuskäigust.

Õhtul aga juhtusin vaatama ühte väga hirmsat filmi, mis lõpuks oli lihtsalt väga mõttetu. Aga enne, kui ta mõttetuks osutus, oli väga hirmus. Võib-olla sellepärast, et täna läks mu kõige tugevam vihmavari tagurpidi ja seda peaaegu et iseenesest. Olgugi, et ta oli nõrk juba ühest eelnevast kokkupuutest tuulega... Lihtsalt selles mõttes, et midagi hästi tugevat ja kindlat katki läheb või kokku kukub või midagi sellist, on midagi väga hirmsat.

Tallinnas on jõulud. Emme ütleski, et see aasta tuleb jõule vist novembris pidada.

Õpetage mind vähemalt laulma. Palun.


(Aga eksole armas, kui sinu peale mõeldakse villaseid sokke oma jalas vaadates (mis kanna pealt haaknõelaga parandatud on) või sellist pilti vaadates?)

Lillkapsa söömine ja juuste värvimine.