You already know how it ends.

Ma näen viimasel ajal nii imelikke unenägusid. Just oli jälle see kõige hullem unenägu, kus mu keha ei allunud jälle mu kontrollile. Ja täna oli kuidagi kurb-õnnelik lugu. Mõlemad kusjuures toimusid siin samas kodus. Õudusunenägu oli selles suhtes tore, et ta oli minu jaoks esimene (millel ma olen tähele pannud), et mul on soundtrack. Mu unenägudel on soundtrackid. Sellel oli väga hea!

Aastavahetusel on täiskuu. See pidi küll igast pingeid ja võtlusi hea ja kurja vahel ja kõike muud seesugust kaasa tooma, aga mina kuulsin ainult seda kohta, et aastavahetusel on täiskuu. Ja see tundus nii ilus. See tundub nii ilus. Raudselt on pilves.

Magada tahaks, aga ei jõua. Ajaliselt ei jõua. Füüsiliselt ei jõua kõike muud :)

Lisaks sellele arutasime eile Triinuga, et ongi tegelikult imelikud ajad. Väga palju imelikke asju juhtub. Selliseid, mida ei oskaks oodata. Üllatavaid nii halvad kui heas mõttes.

Jääkarukäpad

Vanaema kinkis mulle sussid,
Viimasel ajal on olnud hoopiski niipidi, et mul on hästi palju erinevaid emotsioone ühel ja samal ajal, aga nüüd nad enam ei tekita tunnet nagu mul poleks emotsioone. Nad lihtsalt ongi samal ajal. Aga millegipärast on mul praegu tunne, et ma saan hakkama. Ma ei tea, kust see tunne tuli, sest tegelikult... Võib-olla on ta hommikuks läinud.
Tahaks raamatut lugeda, aga vist ei ole aega.

Minu teekruusist kasvavad lilled välja.

siit

The last spring in Berlin or Alice in Wonderland.

Ma käisin esimest korda oma elus Berliinis. Seal oli sügis. Täpselt selline sügis, millest ma Eestis puudust tundnud olin. Natukene ajarännaku tunne tekkis. Kartsin igast asju enne minekut - nii on mul kombeks. Kuid... viimasel öösel sõitsin üksinda bussiga tundmatusse linnaossa, olles ise samal ajal nii unine, et kaks korda kukkusin tooli pealt peaaegu põrandale. Kellele neid hirme ikka vaja on?

Võib-olla põnevamatest asjadest tooksin välja juba esimesel õhtul Berliini müüri mängimise ja selle lammutamise, sest sellest sai siis kakskümmend aastat. Samas ühel ööl käisime kuskil pargis kuskil tunnelis technopeol. Muusika oli saast, õhu asemel oli suits, valgust polnud, aga väljas oli tähisselge taevas ja kõik koledused olid mattunud uttu ja ma tundsin ennast nagu kuskil maali sees. Ja tegelikult läksime me lihtsalt jäätist ostma. Teisipäeval käisime jazzu kuulamas, sest teisipäev on jazzupäev. Ja see oli nii hea! Maffia oli põhimäng.

Galeriis kohtasin ma ühte vanemat naisterahvast, sakslast. Rääkisime veidi ja selgus, et tema sõbranna töötas aasta aega TSGs õpetajana, aga see oli natukene enne minu osakonnaaega. See oli siis see hetk, kus ma tõdesin, et Euroopa on ikka väga väike.

Ma õppisin igast asju. Näiteks pokkerit mängima. Korra võitsin males.ka. Et heledaid, eriti siniseid silmi hüütakse evil eyes ja nende eest on vaja kaitset. Betooni peale foto printimine oli ka minu jaoks uus kogemus. Ja et väljamaalastele on helkur väga veider asi ja nüüdsest käivad nende jaoks kõik eestlased koguaeg sokkides ringi.

Ja inglise keel muutus nii koduseks, et kolmandal päeval ei vastanud ma eestikeelsele küsimusele, sest ma arvasin, et ma ei saa sellest keelest aru. Ja kuskil kolm päeva enne lõppu, ei saanud ma aru, et kas ma räägin eesti või inglise keeles, sest mõlemad tundusid emakeelena. Või siis ühel hetkel hakati minuga inglise keeles rääkima ja siis lõpetati lause poole pealt ja alustati uuesti saksa keeles. Nii et kõige kõrval mõjusin ma ka sakslasena.

( zzz )

See on päris naljakas, et inimesed vabandavad asjade pärast, mida nad teiste unedes teinud on. Sest nad tegelikult ju ei ole süüdi. Aga hunnitult vahva on kuulda, kui keegi on sind unes näinud.

"Õnneks ma rohkem ei viitsi kuulata sind."

Jätkates mehistel radadel - eile käisin korvpalli vaatamas. Ei kurda, väga põnev mäng oli, kuigi kõik kukkusid väga palju.
Veel põnevatest sündmustest minu elus... eile ostsin purgi mett, täna teda peaaegu enam pole. Kurguvalu on ka väiksem.
Jätkates - jälgisin tähelepanelikult, kuidas kass puu otsast alla ronis. Siiami kass oli kusjuures ja väga leidlikult ronis. Alguses arvasin, et see on kilekott. Enda vabanduseks võin öelda, et päris pime oli juba.

Ahjaa. See tsitaat. Need on kuldsed sõnad mu korterinaabrilt.

Tõstes testosterooni taset

Eile oli selline ideaalne pühapäev, kus eelmisel õhtul oli olnud pidu ja sel päeval ei pidanud mitte midagi tegema. Niisiis alustasin ma korra kümne ajal hommikut, jõin paar tassi teed ja läksin uuesti magama. Järgmise hommikusöögi sõin mahepõllunduse poliitikast ja ajaloost kuulates ja sealt läksime sujuvalt üle ilusate ja kiirete autode peale. Kuskil kahekümnenda teetassi juures oli kell kolm saanud ja telekast hakkas vormel. Vormeliga samal ajal toimus ka muidugi järjekordne loeng, seekord siis vormelist endast. Et kes on kes ja mis värvi autos, mis värvi kiivriga ja et mitmes ring ja kes kellest kus mööda sõidab või kui palju kütust tal kaasas on ja et tegelikult ei olegi tähtis, sest maailmameister selgus eelmises sõidus. Pärast väikest kütmispausi jätkasime jalgpalliga, et sealt edasi liikuda "palju keha - vähe riideid" naiste juurde aka muusikavideoid vaatama. Kõige selle tihedalt sisustatud päeva vahel jõudsin ma veel vahepeal oma hinge maha müüa ja majanduslikel põhjustel narkoärisse siseneda (tegelikult on nendes kotikestes... muld?). Esimese otsa eest palka ei saa. Aga kraam on Viljandis ja tuleb oodata telefonikõnet, et mis edasi tegema peab.

Igati korralik pühapäev.