August 31, 2009

Maailm

welcome to estonia

Mul praegu pole palju sõnu. Ma kaotasin nad kuhugi ja ma ei tea, kas see on hea või halb. Sest vaikus võib olla igasuguse iseloomuga. Praegu ma parema meelega kuulaksin. Ehk leian siis enda sõnad ka üles, kui vaja peaks olema.

August 23, 2009

Ja taamal laulavad metsad...



Meil maal on mustad rukkililled, mustad vaarikad, valged maasikad... vot siis.

August 19, 2009

Mmm...

See sügisõhk... ta keerab ju kõik pea peale ja ajab hulluks. Söön kodus õuna ja mõtlen, et peaks ringi jooksma ja kõiki kallistama, sest nii hea on. Ja mingit põhjust nagu tegelikult ei ole, et nii hea on.
Ja siis kohe lähen ka maale, kus õunad on puu otsas mitte korvis ja kolm musketäri võivad vabalt mööda küla ringi joosta ja metsviinapuu hakkab võib-olla juba tasakesi värvi muutmise peale mõtlema (mõtlen minagi, et kas minna sügisesse heledama või tumedama punasena). Tahaks panna kampsunid selga ja pugeda teki alla ja viskuda lehehunnikusse ja süüa marju ja lugeda raamatut ja... Oh seda sügisõhku...
Ja samas oleks nagu ikka veel suvi.

August 15, 2009

Somewhere A Clock Is Ticking

Kuskil kolmapäeval või teisipäeval võtan ma ette järjekordse maale mineku. Kes tahavad, tulgu kaasa. Kauaks ma sinna jään - ma täpselt ei tea. Aga kavatsen end maailmast ära lõigata ja niisama pilvi vaadata (mis ilmselt tähendab, et ma saan kappe ja põrandaid värvida). Enne on mul siiski veel paar päeva, mis vajavad sisustamist, nii et olen avatud kõigile ettepanekutele.

Eile oli muidu Kaisa vanaks saamise tähistamise päev kah. Nagu viimasel ajal igal pool nii sai ka sealne pidu mööda saadetud "tahaks" tähe all. Kuigi mujal on lihtsalt saand väga palju räägitud, et kuhu ja mida tahaks. Eile me lihtsalt kehastusime nendeks, kelleks me kunagi tahtsime saada.

Ja august ei ole ikka veel nõus olnud mulle tähti näitama.

August 11, 2009

I prefer you a compleasant flight.

Ühel päeval juhtus selline imelik asi, et me Kupsiga läksime randa ja vesi oli palju soolasem, kui me oleks osanud arvata. Siis selgus, et kalad ei räägi Eesti keelt. Pärast paari pudelit vahuveini saime aru, et võib-olla see rand on natuke kaugemal, kui me algselt arvasime. Nii oligi. Hipsaania sillerdas meie ees kogu oma ilus. Sõpru leidsime iga nurga pealt. Narkootikume taheti meile ainult korra müüa ja vargust plaanisid kah ehk aint kaks. Aga eks meilt oli keeruline varastada ka, kui kõik meid koguaeg vaatasid. Ilmselgelt.
Koguaeg me rannas ei olnud. Ainult päeval ja õhtul ja öösel. Muul ajal olime kultuursed. Vajutasime teadusmuuseumis erinevatele nuppudele ja õppisime maailma tundma. Kusjuures seal samas muuseumis avastasin ma oma tulevikuameti - kaladelugeja. Üks mees lihtsalt käis ringi ja kirjutas üles, kui palju kalu millise klaasi taga täpselt on. Rohkem ma sest ametist ei tea, sest iga kord, kui ma talle salaja läheneda tahtsin, vaatas ta mind nii kahtlustava pilguga, et ma pidin suunda muutma. Leidsin vähemalt ühe põhjuse, miks peaks Hipsaania keelt õppima... Lisaks jõudsime veel moodsat kunsti vaatama ja lõbustusparki ja pooleliolevasse kirikusse ja vanalinna ja nudistide randa (Jude Law istus meie kõrval) ja Gaudi parki ja värviliste purskkaevude juurde.
Loomulikult proovisime ka kohalikke toite. Sai oli väga maitsev. Seepärast vist pidimegi poole nädala pealt poodi jooksma ja sealt leivasarnast asja ostma.
Kõige paremini ehk jäävad sellest rannaretkest siiski meelde meie kõikvõimalikud erinevad toakaaslased. Neid oli ikka igasuguseid. Üks unustas pooled oma riided maha. Aga hostelis võib teinegi kord ööbida. Ja Kupsiga randa võib kah veel minna.