July 29, 2007

Paralleeldimensiooni elu

Kui eelmine n-v sai ära näha pooled sugulased, siis see n-v sai näha teist poolt (ja ma pean mainima, et seal on ütlemata palju lapsi!). Läksin reedel juba Tartu, kuid asi hakkas pihta alles laupäeva hommikul. Alguses jumalateenistus ja siis n-ö pulm, Ülle-Toomase hõbepulm. Selles suhtes on hästi tore, et nendeks ei pidanud majast lahkuma. Ma arvan, et fakt, et 60 inimest sinna kenasti liikuma ja olema mahtusid, ütleb maja suuruse kohta nii mõndagi. Ma vist iga kord imestan, kui suur see on, kuigi ma seal kohe päris mitu korda käinud olen. Ülejäänud päeva me sõime ja rääkisime ja mulle suruti fotokas kätte, ehk ma käisin ringi ja pildistasin kõiki. Ausalt öeldes, ei tea ma neist inimestest pooli. Mul on suur! suguvõsa. Ja kuigi ma olin õhtuks nii väsinud ja mu küünealused olid tomati lõikumisest punased, siis oli jällekord tore ja pühapäeval sain ma autoga kojugi...

Aga juba neljapäeval (see vist on teine eksju?) lähen ma Islandile. Üliäge. Aga samas ma eriti ei oota lendamist. Igatahes, kui keegi teab seal mingeid põnevaid ajaloolisi/raamatutest-filmidest tuntud kohti, mida külastama peaks, siis praegu oleks õige aeg sellest mulle teatada. Kuniks sinnani mõtlesin ma lugemisele pühenduda.

July 24, 2007

Tagurpidi maailm

Täna öösel nägin ma kahte unenägu. Või siiski rohkem hommikul, sest ma ärkasin vara, panin end riidesse, sain teada, et tööle pole vaja minna, sõin hommikust, jõin teed ja kohvi ning läksin magama. Kes ütles, et täis kõhuga ja pärast kohvi ei saa magada? Võib-olla oli see väljas sadava vihma ja minu kõrval magava Michelle'i süü. Kirja panen ma nad rohkem enda jaoks.

Esimene:
Magan oma voodis. Minu kõrval magab veel mulle külla tulnud Jumal ja teine tüdruk, kes on vastavalt olukorrale Elina/Ave/Jane/Piret. Ärkan üles, lähen kööki ja näen väga palju jalanõusid ja poiste seljakotte. Üks on kindlalt Ojase oma. Ma ei saa midagi aru, ei mäleta, kuid vaikselt hakkan aimama. Vaatan emme tuppa. Kõik on segamini ja prahti täis, enamasti lahti rebitud sünnipäevakingitused. Minu sünnipäevakingitused. Veidi aega uurin ühte emme voodi peal ja lähen siis läbi teise ukse kööki tagasi. Köögist vaatab mulle vastu Joosep. Ma lähen v-ä-g-a vihaseks. Lihtsalt karjun ja peksan teda, et ta peab kõik ära koristama ja teised välja saatma. Oi ma olen vihane. Üks hetk taban ennast mõttelt, et see vist ei aita ja lähen üle meeleheitele ja nutmisele. Minu toas mängivad neli poissi kaarte. Lõpuks Joosep murdub, kamandab teised välja (on kuulda pahameelt) ja hakkab nõusid pesema. Ma sulgen ennast emme tuppa ja leian ühe kingituse. See on suur (suur!) fotokas. Filmiga. Ma olen väga pettunud, sest mul on juba üks ja mis kasu on mul suure kerega fotokast? Uksele koputatakse ja ma lähen tagasi oma tuppa. Seal on Karina, kes on mus väga pettunud, kuigi ta teab asjaolusid (et see polnud minu süü). Sereni magab kerratõmbunult väga pisikese padja peal. Ma oleksin pidanud teda valvama.
Emme on kodus, kõik on koristatud. Me üritame jõuda selgusele, et mis siis tegelikult toimus. Ma ei mäleta midagi.

Teine:
Oleme Allani isa juures Puurmanis, aga see näeb täiesti teistsugune välja. Õues on pime ja me istume lõkke ümber seina ääres. Mehed räägivad eemal, et seal ühes kohas metsas olla nähtud kummitusi ja et peaks uurima minema. Karjamaal ajab üks vana auto kahte suurt kitse taga. Vaikselt hakkavad mehed minema. Elis ütleb järsku jutujätkuks: "Neil kitsedel pole tõesti jalgu all." Ta tahab ka koos meestega minna. Ma sattun väga paanikasse, sest hakkan kartma ja ütlen, et keegi peab minu juurde jääma! Ma tõesti värisen oma koha peal. Pärast pikka paanitsemist istub Nazz mu kõrvale ja ma rahunen veidi maha. Minu kõrval istub Siret/Kupi/Geki/Kaisa, kes hakkab seejärel kartma, sest muidu oli minust talle natukenegi tuge, kuid nüüd enam mitte.

Nii ongi. Viimasel ajal valitsevad mind unedes tugevad tunded. Päris põnev on.

July 23, 2007

"Ta tahab ka kodu luua,"

tsiteeris Helena "Armastust kolme apelsini vastu", kui Kosmikud lavale tulid. Käisime eile gängiga neid vaatamas, Metsatölli ka. Andur juhtis autot ja meie Kupiga naersime tagapingil. Helena ei saanud midagi aru. Me isegi jõudsime Haapsallu. Tellisime pitsa ette ära ja läksimegi kontserdi platsile. Alguses ei tahtetud väga uskuda, et me kaheteistaastased oleme, kuid õnneks oli kuu viimane reede (kõik ei peagi kõigest aru saama). Kosmikud olid igati toredad, viskasid mulle lilli ja puha. Ja see, et ma teadsin ainult kahte ja poolt laulu peast, ei seganud üldse. Kusjuures isegi Metsatöll oli tore. Raadiost ma neid ei kuulaks, kuid laivis sobis küll. Sai jälle väheke lollusi teha ja naerda. Teinekordki. Ja Helena suutis endale ühe kitarritüki haarata. Kui asi lõppes läksime ja haarasime oma pitsa. Leidus neidki, kes seda meilt ära osta tahtsid, päris suurte summade eest. Aga kes on enne kuulnud, et ma toitu ära annan? Koju jõudsime poole kahe paiku.

Mmm... ja täna ma käisin ametlikult esimest päeva tööl. Läksime kohale ja polnud laudu, mida värvida. Polnud, kus värvida. Ja siis me seisime paar tundi ja ootasime, kuniks maailm meile sobivasse kohta keerleb. Keerles rohkem liiva ja tolmu ja mulda, kuid lõpuks said muudki asjad olema. Võõpasime siis seal kolmekesti laudu. Ikka ühelt poolt ja siis keerad ja teiselt pool ja siis viid kuivama. Tegelikult ei olnudki nii hull või teiste sõnadega, mulle päris meeldis. Aga võib-olla oli see selle pärast, et me väga kaua ei jõudnud värvida, sest paar tundi pärast alustamist tuli vihm külla. Katsime kõik kiledega ja vihm lõppes ära. Aga ta algas uuesti, kui me puhastes riietes tolmuahvidena bussipeatuse poole kõndisime. Samas lõppes ta ka siis ära, kui me sinna jõudsime. Pmst oli mul jälle hea võimalus mängida kurba läbimärga tüdrukut täiesti kuivade inimeste seas. Õnneks hakkas jälle tibutama, kui ma bussist välja astusin. Selline oligi mu päev.

July 22, 2007

Kaunim kõigist paradoksidest on luule:

igast püüdest lahendada inimese mõistatus – mõtlemine ja tunded, teadvus ja alateadvus – kumab läbi teine, hoopis sügavam – Jumala ja inimese vahekorra mõistatus. Oskaks ma sõnastada enese ja Jumala suhte, ei kirjutaks ma enam ridagi.
/Kaur Riismaa endast
Käisin Tartus. Juba bussist maha tulles ja Jumalale vastu kõndides tundsin, et nii hea on. Ja kui siis veel Kallet telefonist mõnitada sai... Päris pikalt istusime Jumalaga pargipingil, kohvid käes ja rääkisime, mis vahepeal toimunud on või mis toimuma hakkab. Öösel vaatasime tema ja meie kahe vanema vennaga (mhmh, Tartus ma saan teha nägu, et mul on kaks vanemat venda) "Paani labürinti", mis minu jaoks oli kaks täiesti erinevat lugu paralleelselt jooksma pandud. Et iseenesest oleks see võinud olla tore õudusmuinasjutt aga ta oli kuidagi.. hakitud. Hommikul läksid need lapsed Potterit vaatama ja mina jalutasin üliarmsaid tänavaid pidi teiste sugulaste juurde.
Tamme pstil oli seekord ka tore. Alguses puhusin ma oma õhu õhupallidesse ja seebimullidesse, hakkas küll pea veidi ringi käima ja Leenu mainis, et ma olen näost sinine. Üldse oli kuidagi huvitav seal. Nt mina ja emme olime õed või äärmisel juhul väga head sõbrannad. Krissu pani mind paari minu kooli esimese klassi poisiga. Me sõime ülihead Napoleoni, põgenesime lilla UFO eest ja trepi peal ajasid narkomaanid/haldjad üksteist taga. Vahepeal meid tulistati (õhupallid paneme ikka päikese kätte) ja lemmik spordiala oli palle okstega täidetud basseini visata. Üritust võib kutsuda ka koondnimetusega Krissu-Martini sünnipäevapidu.
Mul on maailma parimad sugulased!

July 19, 2007

Une nägu.

Ma pole tükk aega unes nii palju nutnud kui täna. Unenäost oli nii palju tõsi, et üks mu vanavanaema leidis hästi noorelt oma eluarmastuse, kes oli tast 20 aastat vanem. See tähendab, et ta pidi lesena väga kaua elama. Pmst seda ma nägingi, aga unes oli ta mu teine vanavanaema (mõlemad on surnud). Ta oli juba väga vana ega jaksanud enam enda eest hoolitseda ja lihtsalt istus üksinda laua ääres ja vaatas tühjusesse. Temast õhkas sellist valu, et ma lihtsalt nutsin. Nutsin unes ja nutsin päriselt. Seal oli veel igasugu asju, aga ma mäletan ainult seda pilti. Selle teemaga haakus veel mingi... tema maja ära andmise teema, mis lõppes sellega, et mina ja veel kaks inimest olime öise taeva all kaelani jääkülmas merevees, sest kui me sealt välja oleks läinud, oleks politsei vms meid kinni võtnud ja ma oleks suure karistuse saanud. Meie ümber tiirutas valge hai. Lõpuks tuli meie juurde vette mingi naine, kes rääkis ära, kuidas kõik on, kui me sinna jääme ja kui me sealt välja tuleme. Meil polnud pääseteed. Naine lahkus ja samal ajal saatis mingi muu tähtis asjamees oma koera haid minema peibutama. Nagu filmides on, et ta armastab oma koera üle kõige, kuid ta armastab armastust rohkem. Ma ei tea, kus see armastus oli, kuid hai ujus koera järel ja me saime seeläbi veest välja tulla ja sellest sõltuvalt ei juhtunud meiega ka kaldal midagi. Veidi aja pärast ujus ka koer elusalt ja tervelt veest välja, kuid selleks ajaks olin ma juba nii shokis, et ma lihtsalt nutsin. Ma nutsin koera pärast, ma nutsin maja pärast, ma nutsin vanavanaema pärast, ma nutsin armastuse pärast. Lihtsalt seisin öisel rannaliival ja nutsin. Aga unes nutmine ei ole kunagi see, mis päris elus. Ma nagu ei nuuksunud vaid pisarad lihtsalt voolasid lakkamata mu silmadest välja.

Vaatasin pärast unenäoseletajast ka, et mis värk on. Aga noh, tema loogika on ju see, et kui unes on halvasti, siis elus on väga hästi. Ma ei saa aru, kuidas saab hästi olla, kui nii valus oli.

Varahommikune meelelahutus.

http://www.youtube.com/watch?v=IP7jJuh5fUE

Neid on seal veel...

July 17, 2007

Naabermaja katusel võistlevad kolm noort kajakapoega lendamises. Oma veel oskamatute tiibadega hõljuvad paari sentimeetri kõrgusel ja vahepeal lükkavad end jalgadega katusest veidi kaugemale. Neil on seal katusel hea turvaline harjutada.

Ma igatsen tähti, aga vähemalt on Jumal tagasi.

I woke up with this song in my head this morning.

Eile puhus Nõmme metsa kohal tuul, mis oli täis merd ja suve ja siis ma ei suutnud end tagasi hoida ja läksin metsa mustikaid sööma. Istusin suht kaua aega mustikavarte keskel ja kuulasin muusikat, aga siis tärkas minus jälle soov puu otsa ronida. Ma käisin päris kaua ringi, enne kui ühe ronitava puu leidsin. Väga kõrgele ei saanud, kuskil nelja-viie meetri kõrgusele jäin istuma. Ja tuul puhus puud kõikuma. See on nii hea tunne, kõikuda seal maa ja taeva vahel. Oh lapsepõlv.... :P
Ning arvatavasti parakokktulekust on mul kurk valus ja nohu, aga eks seda oli ka oodata.

Unes nägin ma ka midagi. Meelde jäi nii palju, et käisin emmega kesklinnas National Gegraphicu (o'd ei ole) restoranis, kus olid ilusad pildid seinte peal ja enne veel kui ma sööki tellida sain, läksin sealt ära, jalutasin mäest alla ja olin õismäel, kus oli bussipeatustes palju paraweblasi, aga ma ei teadnud neid ja Andur ja Helena sõitsid miniga minust mööda. Selja taga oli raamatukogu, mis oli minu kool. Pärast restorani pidime kinno minema, aga kino tähendas parki. Siiski sinna me ei läinud.

July 15, 2007

Kask ja entmän

Kupi sünna oli nädala eest. See oli mõnus. Ma olin juba varakult lainel ja kuulsin kõike valesti. Siiski, tükk aega polnud nii palju naerda saanud ja Kaisa ja Helena olid jälle minuga. Hea-hea. Mängisime Aliast, tegime võidusöömist, käisime rannas võrkpalli mängimas ja Twister oli ka üks lemmikutest. Lisaks polnud Tairit ja Mari-Liisi kaua näinud ja õhtu lõpetas film Airplane, mis tutvustas äraolnutele ja võhikutele meie huumorit. Ja kui kõik ära kustusid võis ühest toast kuulda sosinais öölaulupeo laule, mida mina ja Helena päris mitu tundi laulsime. Kupi on nüüd ka suur.

Nädala sees sai ka nalja, aga sellest ma palju ei mäleta. Siiski reedel algas parakokkutulek. Ma isegi ei tea mitmes see oli, kuid inimeste arv oli seal pea kaks korda suurem kui tavaliselt. Pooled minu jaoks uutest ei tekitanud minus mingit emotsiooni aga teine pool oli õige pararahvas. Ning väike tüdruk tõi välja kõigi parimad omadused ja tegi laulu "Õlu on halb" (http://www.hot.ee/toomas51/MOV00391.3GP). Mainiksin veel, et nii palju pole ma päris tükk aega tantsinud ja et mets on ikka üliilus! Teise päeva keskel mõtlesin, et kokkutulek võiks pikem olla. Nii hea oli lihtsalt. Üheksa kuud kahe kokkutuleku vahel on ilmselgelt liiga palju, enam ma nii juhtuda ei lase. Ja Siret... ah, tead küll =)

Lisaks sellele sai ka Andur suureks. Palju õnne sulle veelkord.

July 07, 2007

Vaata, et sa ei kuku

Helena tuli ka tagasi (ja Jumal läks täna reisile). Me tegime plakati ja käisime tema pool kooki söömas. Oli selline nagu pidi. Kõik on korras.

Kaisaga käisime eile öösel metsas mustikaid söömas ja juttu ajamas.

Ja täna käisime Linnateatris Ronka vaatamas. Seal oli päris palju tuttavaid. Ma alguses ei julgenud sest palju oodata, et ei peaks pettuma. Ja siis kõik rääkisid, et nad pettusid ja siis ma ei julgenud enam midagi mõelda. Aga ma ei saa üldse aru, mida nad virisesid. See oli ju hea. Võib-olla tõesti ei saanud seal nii palju pisarateni naerda kui "Armastuses kolme apelsini vastu" aga see ei olnud ju ka sama etendus. Naerda sai ja lugu oli ka põnev ja lavakujundus ja näitlejatöö olid jälle liiga suured, et sõnadesse panna. Indrek Ojari ja Elisabet Tamm, muah! Ning isegi see pisike vihm, kes meile vahepeal külla tuli, ei häirinud. Lavaaugust on veidi kahju ilma jääda...
Mulle tuli jälle meelde, kui palju ma teatrit armastan.

July 02, 2007

"Without ice cream life and fame are meaningless," ütles mulle aare.pri.ee Eesti-Inglise-Eesti sõnaraamat ja ma tundsin, et ma olen temaga samal lainel.

Puu on murumadal, muru puude kõrgune...

Viimasel ajal olen oma vabad hetked sisustanud LOTRi esimese osa lugemisega. Lisaks sellele, et see hea on, tundub siis ka, et ma teen miskit kasulikku.
Vahepeal käisin Kaisa, Sireti, Kupi ja/või Maria-Annaga linna peal. Ja teatasin pea tervele Burn Stilli kollektiivile, et ma ei söö seeni. Nii palju siis sellest.
Reedest elasin laulupeo meelevallas. Eriti meeltmööda olid need hetked, kui pidime miski pool kooriga kokku saama, meie jõudsime alati 25 minutit varem ja siis lõpuks Hanna kas hilines või hakkas lihtsalt 20 minutit hiljem oma jutte rääkima. Mulle ei meeldi ootamine. Tegelikult oli see kõik tore, sest mulle meeldib laulmine ja eriti kui dirigendid on toredad ja head (Raul Talmar ja Toomas Voll, aitäh). Ja naerda sai ka palju enda ja teiste üle. Natukene sain tuttavatelegi lehvitada, kuid enamasti ma vaid kuulsin, et mul on selle suure seltskonna sees palju sõpru, kuid ei näinud neid. Pmst mulle meeldis, kuigi minu jaoks polnud laulupidu seekord nii emotsionaalne kui oleks võinud, sest juba kolmanda päeva alguseks olin ma väsinud ja pea valutas ja pärast esimest ühendkooride blokki istusin ma oma sugulaste juurde maha ja olin kurb. Ja kui ma lõpuks koju jõudsin, siis valutasid ka jalatallad metsikult ja ma olin suutnud jälle end päikesele liiga kaua näidata (kuigi ma ei teinud seda) ja kui Rabarockist jäi otsaette tukk, siis laulupeost põles peapael. Ma olen osav.
Kui nüüd saaks ise ka neid laule kuulda, siis oleks hästi.

Tahaks veel laulda.