Une nägu.

Ma pole tükk aega unes nii palju nutnud kui täna. Unenäost oli nii palju tõsi, et üks mu vanavanaema leidis hästi noorelt oma eluarmastuse, kes oli tast 20 aastat vanem. See tähendab, et ta pidi lesena väga kaua elama. Pmst seda ma nägingi, aga unes oli ta mu teine vanavanaema (mõlemad on surnud). Ta oli juba väga vana ega jaksanud enam enda eest hoolitseda ja lihtsalt istus üksinda laua ääres ja vaatas tühjusesse. Temast õhkas sellist valu, et ma lihtsalt nutsin. Nutsin unes ja nutsin päriselt. Seal oli veel igasugu asju, aga ma mäletan ainult seda pilti. Selle teemaga haakus veel mingi... tema maja ära andmise teema, mis lõppes sellega, et mina ja veel kaks inimest olime öise taeva all kaelani jääkülmas merevees, sest kui me sealt välja oleks läinud, oleks politsei vms meid kinni võtnud ja ma oleks suure karistuse saanud. Meie ümber tiirutas valge hai. Lõpuks tuli meie juurde vette mingi naine, kes rääkis ära, kuidas kõik on, kui me sinna jääme ja kui me sealt välja tuleme. Meil polnud pääseteed. Naine lahkus ja samal ajal saatis mingi muu tähtis asjamees oma koera haid minema peibutama. Nagu filmides on, et ta armastab oma koera üle kõige, kuid ta armastab armastust rohkem. Ma ei tea, kus see armastus oli, kuid hai ujus koera järel ja me saime seeläbi veest välja tulla ja sellest sõltuvalt ei juhtunud meiega ka kaldal midagi. Veidi aja pärast ujus ka koer elusalt ja tervelt veest välja, kuid selleks ajaks olin ma juba nii shokis, et ma lihtsalt nutsin. Ma nutsin koera pärast, ma nutsin maja pärast, ma nutsin vanavanaema pärast, ma nutsin armastuse pärast. Lihtsalt seisin öisel rannaliival ja nutsin. Aga unes nutmine ei ole kunagi see, mis päris elus. Ma nagu ei nuuksunud vaid pisarad lihtsalt voolasid lakkamata mu silmadest välja.

Vaatasin pärast unenäoseletajast ka, et mis värk on. Aga noh, tema loogika on ju see, et kui unes on halvasti, siis elus on väga hästi. Ma ei saa aru, kuidas saab hästi olla, kui nii valus oli.