August 27, 2007

Shut up! I am trying to make crème brulée! (starts grinding a cucumber)

Pmst selline oli mu olukord eile. Ma ei saanud midagi aru ja ma ei viitsinud millestki aru saada, istusin ainult arvuti ees, jõin teed (palju teed!), tegin valgest paberilehest väikseid kuulikesi ja panin nad karpi ja vaatasin Black Books'i. Sügav. Kusjuures tegelikult oli päris hea.

Ja siis nägin ma unes, et meie kooli aulast algas suur kosk, mille mu 'klassivennad' sinna tekitanud olid mingis aines hinde saamiseks ja see oli selline mõnus ja suur ja käänuline, nii et kõik õpilased said ülevalt alla hüpata ja mööda seda sõita ja see oli nagu Serena, ainult et palju parem. Üliäge. Mul oli nii tore. Ja see nägi üliilus välja ka. Ma ei tea, miks seda siiamaani päriselt tehtud pole? Geniaalne. Ainult sellest ma väga hästi ei saanud aru, et... noh... vesi nagu ei ringlenud, vaid laskus kosest alla ja siis läks minema. Et kust see vesi kõik tuli...

Pärast sellist toredat unenägu ei imesta ma üldse, et mul täna halb tuju oli. Olgugi, et ma sain paljajalu mööda tänavaid plätserdada, aga seda alles pärast vihma, mitte selle ajal. Ja siis ma ei saanud üldse aru, mida ma tahan. Jne... kriis ühesõnaga. Natuke hirmutab ka see, et ma lubasin järgmine nädal tubli ja suhtlusaldis olla.

Reedel käisime lapstega etendust vaatamas. Ega tal just palju sisu polnud, aga ma oletan, et see polnud väga mõte ka. Aga samas oli tore vaadata ja kuulata, kuidas tuttavad inimesed laulsid ja näitlesid ja ilusad olid. Välja arvata mõned erandid. Ja koolirahvast nägi üle pika aja... nagu ettevalmistus kooliks.

Ja ma vihkan kõiki, kellel tuli mõttesse teha aktus laupäeval. Mis sest et see esimene on. Reede oleks sobinud. Pühapäev oleks sobinud. Esmaspäevast rääkimata. Aga laupäev? Mismõttes. Kuigi ma olen sellega juba leppinud, ainult iga õhtu nutan ennast magama.

August 24, 2007

A Violent Yet Flammable World

"Ma ei saa aru, milline mürin millise välguga kokku läheb. Kuidas ma peaksin siis saama aru, kui kaugel äike on?"
"Oh, ära muretse. Ta on täpselt meie pea kohal."

Tundsin ennast kui blondiin, kes naeratas iga kord, kui välku lõi.
Ja hommikuks oli jälle taevas sinine.

http://en.wikipedia.org/wiki/Bartimaeus_Trilogy
Lõpetasin just selle lugemise. Nagu ikka raamatuid lugedes juhtub nii, et need päevad käid lihtsalt ringi ja elad selles maailmas. Eriti kui lugemiseks on kolm paksu raamatut. Nüüd on kuidagi tühi olla. Ei oska midagi teha.
Aga triloogia ise oli hea. Pakkus naeru ja nuttu ja põnevust. Mida veel tahta. Ja oli hea lihtne ja mahukas.

Wraith pinned to the mist and other games

Mulle lihtsalt meenus, et Islandil oli kaua aega õlu keelatud. Ma ei mäleta enam, mis põhjustel (või kas seal üldse oli mõni), aga see seadus muudeti pärast seda, kui baarides hakati müüma alkoholivaba õlu viinaga.

August 21, 2007

Today has been okay...

Mul pole väga palju öelda. Kuigi tahaks, et oleks.
Kupiga õppisime bändimist ja surfasime ühel üsna huvitaval leheküljel ning naersime number kahekümne kolme üle. Ja Tartu oli ikka veel hea. Iga kord üllatun, kui hea seal on. Alustades algusega ja lõpetades lõpuga.
Täna rongis Tallinna poole sõites tabas mind nukrusehoog. See oli täpselt selline, et oleks vajanud suurt äikest ja pisaraid enda kõrvale, aga kuna ta neid ei saanud, siis jäi ta koos rongiga Balti jaama. Aga ta ei olnud üldse halb.
Nüüd ootavad kirjutatud sõnad oma järge. Ma kavatsen lugeda. Palju.

August 17, 2007

Taevasse maaliti pilvekarjad...

Terve nädal on möödunud suhteliselt sünnipäeva(de) tähe all. Emme sünnipäev kestab ikka veel ja Kaisa omagi hüppas vahepeal läbi ja ka Kaarel enda omaga ja samuti andsime kingituse üle teisele Kaarlile. Palju head süüa, Anduri kohvilekutsetele eitavalt vastamised ja raamatu lugemine. Helena kiri jõudis kohale. Tükike minevikku, sest Norrast on ta juba teisipäevast saati tagasi.
Lugeda on hea. Unetsükkel on paigast ära. Magama lähen kahe-kolme ajal ja tõusen nii kuidas juhtub.

Samas valdab mind igatsus. Keeruline on ainult see, et ma ei tea mille järele. Need on need tähisselged ööd...

Ja see pilt on siin sellepärast, et ta on tore. Ükssuurjumaldamine.

August 11, 2007

Suvesoojusesumin

Nüüd, kus ma leppisin, isegi hakkasin armastama mõtet sügise tulekust. Isegi ootasin juba, nautisin mõtteid sallidest, kinnastest, mütsidest ja sügistuultes tantsivatest värvilistest lehtedest ja mis seal salata ka koolist. Nüüd jõudsid talvepuhkuselt tagasi need ööd, mille pärast ma ka suve armastan. Need sumedad suvesoojad tähisselged intiimselt pimedad ööd. Nii pimeselged, et vaevalt on aimata mööda lendavate nahkhiirte tiivajoont ja kõrgemast heinast kostab tirtsulaulu. Tuul puhub mahedalt ilmakaartest ja kuu keerutab keset tähti.

Aga oh ei... ta ei lase mul neid öid nautida. Ta käsib pilvedel ka öösel üleval olla ja püüda endasse kõik soovide poole ruttavad taevatähed.
Oh neid aastaaega küll...

"Kui ilus, kui tore...

Nii hingeköitvalt tore, et aina istuks ja "jääks". Ei mõtlekski. Tunneks ainult, et on, ja ei mõtlekski, mis see on. Oleks aina üks eraldamata osa kogu sellest suurest ilust ja elust ja ilusast elust."
/Voldemar Panso "Naljakas inimene"/

August 10, 2007

(N)iceland

Jah, ma käisin seal kaugel maal. Tollel imeilusal Islandil. Võib-olla kirjeldab kõige paremini saart asjaolu, et lennujaamast Reykjaviki sõites oli kõige populaarsem sõna 'naljakas', sest see oli naljakas. Mitte ainult naljakas naljakas, vaid tõsinaljakas, hirmnaljakas, torenaljakas... kõike. Kui arvestada, et eksides Islandi metsas ära, tuleb lihtsalt püsti tõusta, sest nende puud on umbes nabani. Üleüldse on neil metsaga kaetud 1%. Iga aasta istutavad miljoneid puid ja loodavad, et mõni läheb kasvama. Ja liiklusmärgid on kollased. Ja Islandi lehm on ainuke, kes on võitnud valimised. Ja Islandile ei impordita hobuseid. Ja enamasti on näha kolme lammast koos, sest seal tapetakse ära kõik, kes kahte poega ei sünnita (seda oli näha ka inimeste seas). Ja kuumaveeallikate vesi on muna lõhnaga. Ja rannad on musta liivaga, mis on liivaks murenenud laava. Ja lunnid on pisikesed aga sukelduvad 60m sügavusele vee alla ja elavad enamuse oma elust ookeani peal. Ja peaaegu kõik arvasid, et me emmega oleme õed. "Teis on mingi sarnasus, kas te olete õed?" Ja islandlased on rahulikud, sest nt nende peatänav on üherealine ja kitsas ja seal sõidavad kogueg autod, aga sa võid iga kell üle tee minna, ilma, et keegi kurja nägu teeks või nt kui üks sõidab autuga ja näeb tänaval oma sõpra ja lobisema jääb, hoides teisi autosi kinni, ei tee keegi teist nägugi.

Alles seal ma mõistsin, kui palju inimesed söövad. Ikka hommik ja lõuna ja õhtu. Koguaeg kohvikud ja restoranid. Ausalt öeldes lõpuks väsitas päris ära.


Kõige toredam reis pealinnast välja oli teisel päeval. Olgugi et väljas sadas ja oli tuuuuuuline. Aga meil oli tore giid ja tore väike seltskond. Giid rääkis saagasi ja reisi lõpus jutustas ühe loo trollidest. See oli eriti armas. Pärast nägime seda giidi pea iga päev linna peal ja korra käisime temaga söömaski. Tore mees ("Ma üritan alati süüa toite kõigist neljast toidugrupist: hot dog, jäätis, pitsa ja koogid")! Üldse me kohtusime igast inimestega ja olime igati suhtlusaldid.

Me nägime ära ka, kus Ameerika ja Euraasia laam kokku puutuvad. Eelviimasel päeval käisime Blue Lagoonis ka. Sellest pilte pole, aga pmst oli seal soe helesinine soolane läbipaistmatu vesi, kus kõik sulistasid ja näomaske peale panid.



Väga imelik oli Rootsis. Mitte, et "oo, puud!" vaid pigem, et "Miks ma kaugele ei näe?". Ja nagu... ma olen koguaeg arvanud, et ma elan põhjamaal... mismõttes 30 kraadi sooja? Kas ei peaks olema 13 ja kõva tuul ja kõik käivad jopede, sallide, kinnaste ja mütsidega?

See kõik on veel nii värske... oeh... aga ma võin öelda seda, et seal oli väga hea ja tore ja see oli väga väärt neid vastikuid lendamis- ja vaikusetunde. Islandi õhk on hoopis teine kui siin Eestis. Ma ei ütle, et parem/halvem... teine.