July 17, 2008

Oh kuula, kallis, kuis kohiseb laas...

Eile ma sain vihmas paljajalu jalutada. Täpselt selline vihm oli, et kutsus: "Birgit, tule jaluta minus paljajalu!" Ja siis ma läksin. Pärast olime Kaisa pool ja vaatasime armastusfilme, sest mida muud naised ikka koos vaatavad. Ning öösel tuli mulle jälle meelde kuiväga ma öiseid Kaisapoolttulekuid (ja olekuid nagunii) armastan.
Vahepeal jõudisid ka Vargamäe reisid ära lõppeda. See viimane kord oli täiesti täiuslik. Eriti neljanda osa etendus koos kõikidega, kes seal olid. Ja päike tõusis täpselt samamoodi kui ta loojus ja udu hiilis orgudest maailma vallutama ja üksikud vabatahtlikud, kes veel sel ajal seal olid, kallistasid ja ütsid, et ega see ju lõpp pole ja kell oli pool viis hommikul ja silmad tahtsid niiväga Vargamäe mulda niisutada. Aga see oli kõik nii õige. Rääkimata sellest, et viimane etendus läks väga hästi.
Mmm... ja emme rääkis, et minu tahvli peale joonistatud kruus, mille ma Siimuga koos olles eelmisel päeval joonistasin, püsis seal veel kuni järgmise päeva etenduse lõpuni. Eks nii see kuulsus tuleb.

Helenal oli Vormsil siuke mäng, et iga kord, kui päike välja tuli, tuli kiiresti riided seljast ära võtta ja need siis samakiirelt tagasi panna, kui päike pilve taha läks. Meil oli väga vahelduv pilvisus.

July 07, 2008

And when I wake up I want life to be a suprise...

Mina olen siuke tüdruk olnud, et jooksen mööda erinevaid linnu ringi ja joonistan ja maalin ja mökerdan ja meisterdan. Seda kutsutakse ka sisseastumiskatsetel käimiseks. Tartus oli tore. Viljandis oli tore. Viljandi kool meeldib rohkem kui Tartu oma. Aga linn ise on nii pisi-pisi. Aga sellele vaatamata veetsin ma toredalt aega. Mhmh. Ja ma olen nii väsinud.
Vargamäge on jäänud kolm etendust. Kolm!

http://picasaweb.google.com/hpechter/TagasiVargamEleMaraton

Oh I want one thing
I wanted
To come through
Oh to come true
I want passion in my eyes
I want power in my words
And when i wake up
I want life to be a surprise