October 23, 2011

Meil on aias kondenspiimahunnik.



Ilmar: "Kirjuta!"
Birgit: "Mis ma kirjutan?"
Ilmar: "Muda."

October 17, 2011

Öösiti...



... näeb lapsteaed päris hirmus välja. Ma polnud seda varem märganud, aga ta helendab heleroheliselt ja see on tontlik.

October 14, 2011

Organismide mitmekesisus

Õppejõud: "Mõelge, kui rohevetikate asemel olekid puna- või pruunvetikad maismaale roninud. Siis ei oleks üldse mitte kõik nii roheline."
Paul: "Mõtle, kui äge - kõik oleks punane."
Birgit: "Mhmh! Ja siis oleks võib-olla punane meie silma jaoks kõige rahulikum värv."
Paul: "Mõtle, kui tore oleks, kui kõik oleks hoopis kirju!"
Birgit: "Mhmh," paus, "Selle nimi on sügis."


Lisaks sellele lõhnab mu tuba nagu mustsõstratee.


"Seal järgnes, nagu ikka säärastel puhkudel, kõigi daamide heatahtlik ning sõbralik võistlus selles, kes neist suudab kõige suuremat segadust tekitada ja kõige rohkem takistada õnnetuseohvri toibumist."
/"Onu Tomi onnike" - Harriet Beecher-Stowe

October 12, 2011

Autumn rain










(Enamik piltidest on Nancy tehtud)

Ja suur "hurraaaaa!" Michelle'ile, kes sai täna 12!

October 10, 2011

"Kuhu ta põgenes, seda ei teadnud keegi. Nagu me juba mainisime, tormitsevad mõnikord inimese hinges kohutavad orkaanid - maa ja taevas, päev ja öö, elu ja surm sulavad kokku arusaadamatuks kaoseks. Tegelikkus lakkab olemast. Meid ahistavad jõud, mille olemasolusse me üldse ei usu. Kusagilt tundmatusest ründab meid orkaan. Taevavõlv läheb pimedaks. Lõpmatus näib tühjusena. Me oleme kaotanud iseenda ja tunneme surma lähenemist. Ihkame ainult üht - leida jälle oma täht."

V. Hugo. Inimene, kes naerab.

October 07, 2011

Pildimaterjali










Pilte on kõigest ja erinevate inimeste tehtud.Sellest, kuidas rebased kalal käisid ja kuidas Itaalia mafioosodel vuntsipidu oli ja avamatkast ja momode valmistamisest ja ökorebaste näidendist. Eelmise nädalavahetuse matkade pildid tulevad üks teine kord.

October 02, 2011

Ma astusin Soovana südamele

Kolme matka ühte nädalavahetusse ei mahu. Kahju. Ma oleksin hea meelega kolmel matkal käinud, kuid pidin leppima kahega. Esimesel matkal oli taevas nii tähti täis pikitud, et neid jätkus isegi jalge alla. Jalutasime Piiaga mööda teed ja ei suutnud ilu ära imestada. Ja mets lõhnas nii hästi ja öisest jõest olime mõnusalt karastunud. Põlved küll valutasid veidi okste vahel rassimisest, kuid sellest polnud lugu. Pärast lõkke ääres läks mul tuju ära. Ju ta kadus nendesse mustmiljonitesse tähtedesse. Kuigi lauldi ja tantsiti ja söödi hernesuppi ja isegi ühe reivipeo saime teha. Inimesed olid armsad. Ja siis tuli uni ja oldi kuni hommikuni kuss.
Hommik algas päikesega. Tee maitses suhkruga hea ja päikese käes sai nurru lüüa. Istusime Miina, Anetti ja Nancyga autosse, koristaime metsa prügist puhtaks ja sõitsime põhja. Lõunat sõime Peipsi ääres varbaid vette kastes. Lõunauinaku magasime Iisaku kaupluse ees autos ja õhtusööki tegime juba Varessaares, Nancy esiisamaadel. Õine raba oli hirmutav. Kõndisime käsikaudu ja lootsime, et laukad on teises kohas. Tähed olid pilveteki peale tõmmanud, aga vaikus oli hunnitu ja parv hanesid lendas üle pea. Uni tuli vara. Hommikul käisime kotkapesa vaatamas ja värskelt kõdunevate lehtede hõngu ninna tõmbamas. Mets on nii ilus. See lõhn on nii hea. Rabas sõime jõhvikaid ja koorisime riideid aina vähemaks ning imestasime, et juba ongi teine oktoober. Näkid ujusid laugastes ja mina aina õhkasin ja ohkasin kõigi värviilude ja pisikeste nunnude taimede peale. Vetruv tunnetus jäi jalgadesse ja hiljem ei osanud enam kõva ma peal käia. Õhtusööki sõime juba Jõgeval, kus Nancy ema meile kõike head ja paremat pakkus ning juba oligi pime ja me istusime rongis pingiridade taga prügikasti kõrval ja sõitsime tagasi Tartusse.
Ma võiksin sügisest lõputult rääkida. Ma võiksin nende tüdrukutega lõputult pokudele soenguid teha ja pähkleid põske pista. Hunnitu.