June 29, 2009

Päikeselapsed!

Ma magan kogu aeg. Ja see ei ole üldse hea, sest mul pole und.

Lisaks sellele: sugulased on toredad - nad ei kao ära. Mhmh, Geki, see oli seekord sinule mõeldud ;)

June 24, 2009

"Yes, that sequence of words I just said made perfect sense."

Niisiis. Esimene kooliaasta on läbitud (heh, nagu maraton või midagi. Samas... ega see väga vale polegi). Mitte veel ametlikult, aga nüüd pole miskit enam minu kätes. Minul on suvi. Ja suvi, kui ma võin öelda, algas imehästi. Üks väike tüdruk kasvas veidi armsamaks ja tegi sellepärast ühe toreda peo. Jah, Kristel, sinust räägin. Seal oli toitu ja liha ja lauamänge ja Need Inimesed (kuigi küll kahe lüngaga) ja lisaks kõigele ka veel Jumal, siis tegelikult ei suuda ma kujutada ette paremat lõpetust kooliaastale. Päriselt. Jätsin siis Jumala kodu üle valvama ja tulin ise Metropoli. Helena ja Kaisa ja Katsdri lõpetasid ja olid nii ilusad. Pärast sai veel süüa ja siis põrutasime Kupsiga otsejoones Nõva randa, et seal teise kooli kaaslastele pilk peale visata, kes juba varakult jaanipäeva tähistama olid asunud. See on üks väga perfektne rand. Ja silmapiir oli lihtsalt kogu aeg roosa. Päike arvas, et ei viitsi teisele poole piiri minna, ujub meres lihtsalt õigesse kohta.
Need olid vist varajased hommikutunnid (kell kümme on vara, kui
õhtu hilja lõppeb), kui me Kupiga ta emme autos magamiskottides lebasime (autos oli üllatavalt hea magada), aknad olid alla keritud, kõrval mängisid lapsed võrkpalli, päike paistis peale ja tuul tegi olemise veidi vähem palavaks, kui ma mõtlesin, et nii peakski olema kogu suvi, sest see oli lihtsalt nii hea. Lisaks sai telefonil aku tühjaks, aga levi nagunii ka ei olnud. Vabadus. Rannas õnnestus muidugi tsipp ära põleda kah.
Aga see ei takistanud üldse mitte tagasi Metropoli põrutamist ja Mari-Kätliniga Kupi aias jaanipäeva tähistamist. Ilmnes küll ka tagasilööke nt grilli osas ja nii, aga me tulime kõigega ilusasti toime. Õhtu lõpuks jäi minul ja Maril üle ronida vaid kuuest aias. Ikka parem kui seitse. Võib-olla siis järgmisel aastal saab seitse aeda ja seitse õit padja alla pandud ja oma tulevast nähtud. Nojah, aedu päris padja alla vist ei pane...
Nüüd on selline tunne, et peaks midagi tegema. Koguaeg asukohta vahetama ja liikuma ja... noh, et suvi raisku ei läheks. Või midagi. Mitte, et suvi saaks üldse kunagi raisku minna. Aga... teeme midagi?


June 19, 2009

But existing is basically all I do!

Mmm... Futurama sai läbi. Kahju, mul oli temaga väga lõbus. Aga nüüd on SYTYCD uus hooaeg ja TrueBloodi uus hooaeg. Need kõlbavad kah koolitööst kõrvale hiilimiseks.
Homme veel ja siis puhkus. Kui muidugi kõik hästi läheb. Täna magasin sisse jälle. Mingi... kolmas kord selle kooliaasta jooksul? Peaks vist lõpuks endale meelde jätma, et äratuskella ei tohi poole tunni võrra edasi lükata, sest poole tunniga tuleb nii sügav uni! Aga ei, miks jätta vajalikke asju meelde.


Ja kui keegi juhuslikult pühapäeva päeval-õhtupoole või esmaspäeva hommikupoole Viljandist Tallinnasse tahab minna ja kedagi sõbraks pole võtta... siis ma võin teeselda, et olen teie sõber. Päris hea pakkumine ju...

June 12, 2009

Would you be my Christian Bale?

Ma olen jälle kartma hakanud. Ei, see ei tule sellest, et kinos ühe õudusfilmi treilerit näidati (, mida me Kätliniga ehk vaatama läheme?). Ausalt öeldes ma isegi ei tea, kust ta tuli jälle. Vahepeal mul oli päris turvaline olla. Aga siis olid need gängisõjad akende taga ja siis see üks auto seal öösel ja siis need surnud rongad ja kiisu käitus vahepeal imelikult ja... paar ööd vahepeal ei ole saanud jälle hästi magama jääda, sest kardan mingisuguseid asju. Igasugused paranoiad.
Eile oli kajakas ka jälle oma posti otsas. Justkui ta oleks teada saanud, et ma jälle Tallinnas olen...

Õnneks on praegu päris valged ööd. Mitte küll hetkel, sest väljas on päris pime. Puude piirjoon ei taha kuidagi taeva taustal välja joonistuda.

June 08, 2009

People listen. They just don't believe.

Täna järve ääres raamatut lugedes sain ma endale varese sõbraks. Ta jalutas ikka üht pidi must mööda ja teist pidi mööda. Vahepeal leidis endale tee pealt veidike süüa. Siis jälgis seda, kuidas ma teda jälgisin. Kui tal oleks kaabu peas olnud, oleks ta seda kindlasti tervituseks kergitanud. Ükski vares ei saa olla rohkem inimene kui tema. Tundsin, et olen sattunud raamatusse Someplace to be flying. Eile oli ka see tunne... kui ma ühest kaklevast rongapuntrast ja kahest surnud rongast mööda kõndisin.

Eile oli Harry Potteri tunne ka. Tükk aega saatis mind mu jalutuskäigul üks suur krants. Vahepeal läksid me teed lahku ja ristusid siis jälle.
Täiesti vabalt oleks võinud ta mu ristiisa olla. Ta oli veidi pulstunud ja pruuni karva.


If men had wings and bore black feathers,

few of them would be clever enough to be

crows.

- Rev. Henry Ward Beecher (mid-1800s)

June 03, 2009

I'm still awake

welcome to estoniaMa arvasin, et Tallinn on halvem, sest tavaliselt ta ei mõju mulle väga hästi. Kuid tegelikult oli ta päris hea. Võib-olla selle pärast, et ma väga palju asjalikku tegema ei pidanud. Kuid änge oli ka. Kaotasin ja leidsin ennast mitu korda. Kõige raskem oli Linnateatris ringi rännata ja igal pool Vargamäe kalendreid ja meeldetuletusi ja teadaandeid näha. "Täna talgud, homme vabatahtlikud!" Järgmisel päeval nägin neid vabatahtlike kah, kes kõik heal meelel Balti jaama bussi peale sammusid. Kõiki loomulikult ei näinud, aga kolmest oli juba küllalt. Ja sellest, et Are mu üle naeris, et mina eksameid sel ajal tegema pean, kui nemad Vargamäe vaikust ja pilvi naudivad. Vargamäel on kõige täiuslikumad pilved.

Uskumatu, kui palju võib inimesi igatseda, ilma et seda ise niiväga taipaks. Aga sel hetkel, kui me Jumalaga kohvikusse maha istusime ja kolm tundi pausi pidamata rääkisime... mul oli seda tõesti väga vaja. Mul oli tõesti, tõesti teda väga vaja. Ja kui me Kupiga tema aias Barcelona hostelit valisime ja üks teine õhtu autos Dagöt kuulasime... Tead, see reis tuleb meil super! Ja kui ma Linnateatri trepi kõrval Triumfikaart lugesin ja Jumal tuli ja me kahekesi Stellat ootasime ja siis ilma ühegi hoiatuseta ilmus Siim... siis ma mõtlesin küll, et see päev on vist täiuslik. See oli eilne päev. Üldse oli too päev selline... omamoodi. Hommikul sõin korralikult ja käisin valimas ja siis verd andmas (jah, hemoglobiin on ikka veel madal. Napikas.) ja nägin Stellat ja Siimu üle pika aja (kusjuures need pikad ajad olid väga erineva pikkusega. Üks kestis umbes nädala ja teine veidi alla aasta.) ja siis sain Vargamäele! Vargamäele. Ja et sellest veel vähe oleks, ma nägin ka teise kursuse näitlejate "Kõrboja..." etendust. Mmmm... Lõpuks jõudsingi koju, kus mind ootas Merli ja tema nunnudus, ja edasi Tarre peole, kus Kulno vastu naeratas. Üks Andre oli vaid eilsest päevast puudu. Muidu võib-olla ei oleks olnud, aga ta korra nagu ütles, et ta mahub ka sinna ja siis selgus vastupidine. Aga lõkke ääres lauldi ja mul ei olnud jällekord väga halb. Kuigi tähisselgest taevast poleks ma ära öelnud.

Armas oli ka emmega hommikust süüa. Eriti see koht, kus selgus, et ma olen kogu aasta käinud samas koolis oma sugulasega. Nojah siis... hea et teada sain. Ma kutsun teda nüüd lihtsalt Sugulaseks.

Tegelikult on veel neid inimesi, kes lasevad enda najale toetuda, kui raske on. Aga ma arvan, et nad ise seda ei tea. Las see jääb nii.

June 02, 2009

Minu elu...

...st on tehtud Simpsonite üks osa. Ja seda veel enne, kui mina selle läbi elasin. Olgugi, et nad on sinna omalt poolt üht-teist lisanud. Aga hooaeg 13, osa 8. Sweet and sour Marge. Uskumatu.