May 26, 2010

Prossima settimana io non sono qui.




Suur probleem on sellega, et ma ei oska ei minevikku ega tulevikku moodustada. Aga hirmsasti tahaks koguaeg.

See esmaspäev oli väga töine. Hommik algas lastega. Kusjuures seekord olid nad eriti pisikesed. Päev jätkus projekti kirjutamisega ja lõppes foorumis miski spordiautasustamisega, kus oli vaja natuke abikäsi, et asju tassida vms. Hommikust õhtuni olin tubli. Õhtune töö küll tähendas rohkem seismist ja hiljem söömist, aga ka see on töö. Väga keeruline oli näljaste teismeliste jalkapoiste eest toitu kaitsta, kui selle söömiseks veel õige aeg polnud. Tuleb tõdeda, et ega ma sellega väga hakkama ei saanudki. Nad olid jube kavalad. Aga pärast sündmust jäi veel palju küpsiseid järele ja me saime need kõik endale. Nüüd ajame lihtsalt küpsiseid näost sisse ja lähme paksuks. Ja kirjutame muudkui projekti.

Täna oli teine keeletund ühe kohaliku vabatahtlikuga. Saime teada, et me ikka elame ühes väikses kohas. Selline Viljandi tunne tekkis, et kui õhtul midagi toimub, siis järgmisel päeval teavad sellest kõik. Tund algas lihtsalt sellega, et Marcello küsis, mainis, ütles, et me olevat eile õhtul järve ääres tantsinud. Et ta isa olevat meid näinud (ei, me ei ole ta isaga kohtunud). Aga tõsi ta on, et eile järve ääres kambaga istudes tekkis meil Siljaga hirmsuur tantsutuju ja nii me tegimegi kahekesti oma pleieritega silent discot.

Silja käis kooris ka esmaspäeval. Ma tegin tööd, ei saanud minna. Järgmisel nädalal jälle ei saa, sest veedan nädala Alessandrias noortevahetusel. Kui ma sinna muidugi kuidagi kohale jõuan.

Ja maailmast olen ma täpselt nii kaugeks jäänud, et ei teadnud, et eile eurovisioon oli.

(Pildid on Milanost)

May 23, 2010

.-.-.-.




Nagu lubatud - pildid.

Io voglio difesa.

Nädalavahetuse peamärksõnaks saab vist Milano. Poisid tahtsid minna ja nii läksid naised ka. Ärkasime hirmus vara ja läksime Silja ja Yoanniga bussiga Verbaaniasse ja sealt rongiga Milanosse. Milano on hirmsuur ja loodust pole üldse palju, kesklinnas vähemalt. Avastasin, et kuidagi veider oli olla, kui mägesid silmapiiril pole ja iga hetk jalgu järvevette kasta ei saa. Kolme nädalaga harjub nende kahe asjaga ära küll. Omegna on ikka nii mõnus ja roheline. Igatahes oli Milanosse selle pärast vaja minna, et Gipsaanias mängisid itaallased sakslaste vastu ja Milano Doumo juures näidati seda kahelt suurelt eksaanilt. Aga see oli alles õhtul. Hommikul käisime Paola ülikooli vaatamas, mis oli eriti khuul maja. Kahjuks oli nv ja eriti seal ringi vaadata ei saanud. Siis käisime ooperipileteid otsimas ja ostmas ja ühel poolkaltsuka turul. Oleme väga osavad juba ühistrantpordiga liiklemises. Õhtul läksid Silja ja Yoann ja Rachid ooperisse ja mina läksin hullude meeste vahele jalkat vaatama. Momo ja Antoine'i olime juba ammu ära kaotanud. Ma lootsin, et ma päris surma ei saa. Ei saanud. Ma päris-päris keskele ei trüginud ka, aga rahvast oli igal pool sama palju ja sama valju. Ühe perekonnaga seal sain peaaegu sõbraks. Nende tuttav onu pakkus mullegi kommi. Paar meest lükkasid mu eemale ja kaitsesid, kui meie selja taga kakluseks läks. Ega ma päris täpselt ei saanud aru, miks, aga verd sai näha. Kogemus missugune. Ja varvaste peal hüpati hirmpalju, eriti mõlema värava ajal, ja kallistati kõiki kõrval olevaid inimesi. Igaksjuhuks visati ka kõigile õlut ja shampust peale. Minu juuksed said ilusasti kokku. Ja me võitsimegi 2-0, nii et pärast kestis veel kogu öö pidu. Champions League võit on ikka suur asi. Tähendab linn oli sinist ja musta värvi inimesi täis. Väga kole praht jäi kõigist maha. Igatahes lõppes teistel ooper pmst samal ajal kui jalka. Nii me siis istusime ja ootasime ja kõndisime ja ootasime, et hommikune rong tagasi koju läheks. Ostsime pileti kella viiesele ja selgus, et läheb hoopis kaheksa. Eks me siis magasime rongijaamas. Ja rongis. Nii nunnu oli, et kõik kohad olid neid samu magavaid sinise-musta kirjusid inimesi täis. Koju jõudsime paar tundi tagasi ja nüüd paistab päike ja tahaks pannkooke.
Natuke kultuurishokki tegin neile ka. Siljal hõõrusid jalanõud ja ma andsin talle enda omad ja kõndisin ise paljajalu. See tundus veider, inimesed olid väga ilmekad seda näitama.
Pildid Milanos käigust tulevad kunagi hiljem, sest ma pole neid arvutissegi pannud.

May 20, 2010

Siamo estone.






Üleeile võtsime Siljaga kotis selga ja läksime hääletama. Ega meil täpset sihti polnud, aga mõtlesime, et ümber kodujärve võiks ju sõita küll. Esimesena võttis peale üks peotüüp. Oli tööautoga Milanosse minemas ja arvas, et kaks naist võiks ju kaasas olla. Ta oli Peruust. Rääkis aint itaalia keelt ja muutus lõpuks suht kärsituks, kui me ei osanud talle öelda, et kuhu me tahame. Jõudsime Ortasse. Käisime seal locertolasid pildistamas ja niisama mäe otsast järve vaatamas. Järgmiseks võtsid meid peale kaks albaanlast, abielupaar. Ka nemad rääkisid ainult itaalia keelt, kuid neist sai hästi aru ja tekkis isegi midagi vestluse sarnast. Selgus, et ega väga vist pole lubatud hääletajaid peale võtta. Mis seal ikka. Maabusime Cozzanos. Linn oli päris välja surnud. Nunnud majad ja suur kindlus ja rohkem seal polnudki. Sealt viis meid ära katuseta auto ja ameeriklanna, kes muuseas on igalpool elanud ja itaalia keelt üldse ei räägi. Viis meid Pellasse. Pella on päris armas väike sadamalinn, kus on väga palju kasse, kes kõik on väga näljased. Pellast saime ühe onu peale, kelle taga sõitis autuga tema poeg. Pool itaalia ja pool inglise keeles rääkides ei saanud me üksteisest aru ja ta viis meid tagasi Cozzanosse. Nojah. Sealt võttis meid peale üks eriti kahtlane tüüp, Luca. Õnneks oligi ta lihtsalt kahtlane ja ei viinud meid väga kaugele. Aga ära ka väga ei tahtnud sõita. Tee pealt korjas meid üles naine, kes alguses sõitis mööda ja siis tuli tagasi, sest otsustas meid poolele maale koju viia, kuigi tema juba oli kodus. Kohalik naine, kes räägis täiesti talutavat inglise keelt. Cesara oli järgmiseks peatuseks. Sellest kohast ei tea me muud midagi, kui et seal on vähemalt üks ristmik. Sealt võttis meid peale üks sellel aastal 50 saav mees, kes kõigepealt rääkis saksa keeles ja siis läks inglise keelele üle. Saksa keelt oli ühtäkki väga keeruline rääkida. Muudkui tulid inglise ja itaalia keelsed sõnad sisse. Tema viis meid Omegna äärelinna ja sõitis ise mägedesse. Sealt me jalutasime poiste poole ja tegime süüa. Mõnus. Saigi tiir tehtud.

Täna käisin aga esimest korda ujumas. Kohe päirs oma kodujärves, ainult et teises otsas. Vesi oli külm, aga mitte nii külm. Lisaks sellele erilisele sündmusele oli meil Siljaga täna ka kaks itaalia keele tundi. Ooo ja eile käisime jõe peal. Tähendab selline väikseid kosekesi on siin igalpool, aga see oli selline veidi suurem ja kärestikuline tsipptsipp ja seal olid suured toredad kivid ja vesi oli külm, aga väga mõnus oli vastuvoolu jalutada. Tööd ma teen ka, tasapisi. Käin ja vaatan, kuidas lapsed asju teevad. Vaikselt hakkan julgemaks muutuma. Muud tööotsad veel susisevad ja arenevad ja pole võimelised mind vastu võtma, nii et esialgu ainult lapsed. Aga mai lõpus, juuni alguses lähen nädalaks noortevahetust tegema. Siit paari tunni kaugusele. Miks mitte.

Itaalias olles on mõni asi muutunud juba. Näiteks ma nüüd söön paprikat. Ei, ma ikka ei armasta seda, aga ma söön. Sibulat söön ka. Prantsuse poiste korteris käime jalanõudega. Küsimustele jaatavalt vastates on "si" palju kergem tulema kui kõik muud jaatavad vastused. Midagi oli veel, aga see läks juba meelest ära.

Silja kirjutab ka ja pildib http://kuldne.tumblr.com/

May 18, 2010

Sei contenta?


Sain Frenchi ja Koulu läbi. Täna. Istusin järve ääres päikese eest kaitsvate kastanite all ja lugesin läbi. Vahepeal tulid ja vallutasid minu pingi mootorratturid ja siis vaatasid mind eemalt. Mootorrattureid ja rattaid oli üldse täna väga palju igal pool liikvel. Metsikult. Ja ikka ja jälle möödus autokaravan, mis oli täis lippe ja kisendavaid fänne. Ilmselgelt oli tegemist jalkaga. Ma ei saanudki lõpuks aru kes ja kus ja mis.

Enne tänasega jätkamist räägin eilsest. Läksime poistega Verbaniasse, sest seal oli Voobstock. Ehk siis amfiteatri sarnane koht, kus laval esinesid igast toredad ja vähemtoredad bändid hommikust poole ööni. Pidu oli tasuta. Esinejate taga oli järv ja ümberringi mäed ja päike paistis. Ei leidnud ühtki põhjust kurtmiseks. Seal üleval trepil üksi istudes tekkis korraks Vargamäe vaikuse ja rahu tunne sisse. Kui muusika välja arvata. Üks bänd meeldis mulle väga. Ja viimane bänd oli eriti hea, neid me aga tegelt ei kuulnud, sest olime juba tagasiteel koju (aga neid sai täna autos kuulata – iiri folk). Tantsida sai ja muusikat sai kuulata ja muidu oli chill. Koju jõudsime ühe paiku.

Tänase pärastlõuna veetsime mägedes. Tähendab, reedel kohtasime ühte poiste kohalikku sõpra, kes suure suuga lubas, et viib meid pühapa mägedesse. Mina selliseid lubadusi ei unusta. Nii pidigi Momo (kelle päris nimi on Mouhamedi ja kellele ei meeldi, et teda Momoks kutsutakse) helistama Simone'le (ja see peaks mingit pidi mehe nimi olema), kes oli kohe valmis meid mäkke viima. Seal üleval oli külm tuul, aga maailm paistis nii ilus ja kaskedel olid helerohelised kevadised lehed ja päike paistis ja prints valis ta välja muah-muah-muah. Mäepealne rohi oli paljaste jalgade all nii sile ja jalanõude all tohutult libe. Üleval jõime miskit kohalikku mäealksi ka. See oli heleoranz ja maitses nagu beilis, aga oli soe. Tal on nimi ka – Fil da fer. Mäe nimi oli Mottarone (1491m). Alla jõudes sõime veel pitsat ja jäätist ja olime muidu muhedad. Kohalikud rääkisid küll, et see pidi Omegna parim pitsa olema, aga ei tahaks kuidagi uskuda. Yoann ütles, et tema on paremat ka saanud. Igatahes on nüüd ühe mäe otsas käidud ka. Mõnna-mõnna-mõnna.

Esimest korda tasub igast asju teha. Näiteks eile kõrvetasime me Siljaga pasta põhja. Meil oli väga naljakas. Jean Lupe küsis, et kas me enne Itaaliasse tulekut süüa oleme teinud. Söödav osa söödi ära ja ei virisetud isegi (väga).

May 15, 2010

Ho fame di vino di bianco.



Edusammud. Üks väike poiss küsis minult, et kas väljas vihma sajab. Mina sain küsimusest aru ja vaatasin välja. Ei sadanud. Nii ma talle ka ütlesin. Rohkem ma lastest väga aru pole saanud.

Edusamm number kaks on see, et külmkapp töötab. Lisaks sellele on meil ka vaip.

Edusamm ja feil ühes esemes on võti. Me oleme saanud küll teised võtmed, aga alumise ukse oma üks ei tööta. Läksime siis jõudu kokku võttes uuesti võtmemeistri juurde, et seda natukene parandada. Ta tegigi meile tasuta. Ikka ei töödanud. Siis tegi veel kohe päris uue võtme. See ka ei tööta. Nüüd peame kuskilt orginaalvõtme rottima ja uuesti minema. Too võtmemeister saab meile päris sõbraks juba.

See nädal on tõesti nii mööda läinud, et ei saanud arugi. Samas nagu väga midagi teinud ka ei ole. Vihma muudkui sajab ja sajab. Täna aga il sole brilla. Ja veel enne, kui me netti pubist varastama tulime, käisime naabermajas külas koduveini joomas. Mõnus magus morss oli. Käisime seal, sest enne saime meie kodu direktori ja tema naisega kokku, kes käib kooris, kuhu me läheme ja siis nad viisid meid naabermajja ja näitasid koori dirigendile ka. Lisaks siis nägime kogu pere ära ja jõime veini ja sõime kõpsiseid ja kuulasime Itaalia keelt.

May 14, 2010

Forse arrivano domani



Ostsime endale kohalikud kõnekaardid. Mhmh, selleks tuli itaalia keelt rääkida. Mhmh, meil läks poes kuskil tund aega. Vanale numbrile väga pole mõtet helistada või sõnumeid saata. Eks ma vahepeal ikka vaatan, aga mitte väga tihti. Kusjuures ka uuele pole mõtet sõnumeid saata, sest talle meeldivad ainult selle sama firma sõnumid ja just ainult firma poolt saadetud sõnumid. Kes numbrit tahab, küsigu.

Esimest päeva on tööl ka käidud. Läksin tööle: esimesed kolmkümmend minutit istusin kohvikus. Järgmised poolteist tundi Mouhamedi ja Ariga (päris nimi oli näiteks Arianne) ristmikul seistes ja bussi oodates, mis tõi meieni palju lapsi. Vähemalt sellel ajal ei sadanud. Lapsed olid Milanost. Lapsed tõin kõik oma kodumajja, kus nad suures saalis vaatasid ja tegid umbes kaks ja pool tundi teatrit. Mina istusin ja ei saanud keelest aru. Siis sai tööpäev läbi. Tundsin ennast kasulikuna. Homme jälle, aga homme peaks veidi teistmoodi olema.

Eile tegime itaalia keele tunnis miskit itaalia rahvustoitu. Või vähemalt kohalikku. Gnocchid. Kartul ja jahu ja üks muna. Näevad välja nagu klimbid, kartulitest pole hiljem haisugi. Jäävad veidi suulae külge kinni. Muidu meenutavad ja on suht pasta.

Päevad lähevad juba kiiresti. Ma ei saa aru, kuhu nad kaovad. Mulle tundub, et ma tulen juba varsti koju ja ei olegi nagu midagi teinud ja kuhugi jõudnud.

Mitte küll päris päeva sõna, aga üks mu lemmikuid: giallo - kollane ja kriminaalromaan, -film.

Niisiis. Käisin ka teist päeva tööl. Mängisin lastega lauamänge ja kaotasin. Kusjuures nad oskasid täiega inglise keelt. "Täiega tähendab siis palju rohkem, kui ma oleks oodanud. Ma ei oodanud üldse ja nemad oskasid numbreid lugeda ja põhiasju küsida ja vastata. Lugesin neile ka itaalia keeles numbreid ette ja teenisin ära aplausi. Mhmh, ma käin lasteaias. Eks ongi juba paras aeg.

Me saime endale täna külmkapi. See veel ei tööta, sest õigesid pistikuid pole ikka veel. Aga meil on nüüd külmkapp.

May 10, 2010

Dove va?



Kui pühapäeva hommikul üles ärgata, siis on tihti tunne, et tahaks kirikusse minna. Eksole? Nii me Siljaga läksimegi. Kiriku juurde jõudes avastasime, et ega seal ustel linke pole, kuid õnneks oli kiriku küljes asuval majal uksekell. Helistamisele isegi vastati ja pärast paari käeviibet ja paljusid itaaliakeelseid sõnu, millest me eriti aru ei saanud, istusimegi me juba kohaliku preestri (?) kodus, paitasime tema koera-kassi ja sõime küpsiseid. Ja nii oma tund aega järjest. Tegelikult oli nii, et meie eest lepiti ühe mehega kokku, et ta ootab meid pühapäeva hommikul pool kümme parkimisplatsil ja siis me räägime temaga, et tahaks kirikukoori minna. Seda meest me ei näinudki, sest olles seal juba tund aega oodanud otsustasime koju minna. Kohaliku peretütre jutust võis ka niipalju aru saada, et ega nad tegelikult ei teadnud, miks me seal oleme ja et tollel mehel oli vist midagi politseiga.

Järgmiseks viisid sammud meid poiste juurde ja sealt bussipeatusesse, sest tahtsime naaberlinna külastama minna. Õnneks bussi ei tulnud ja me saime seda kaua oodata. Lõpuks rääkisime kohalike poistega kokku, et kui buss tuleb ja nad sellele lähevad ja meist mööda sõidavad, et siis võtavad peale. Ise otsustasime hääletama minna. Umbes kümme minutit hääletanud ja buss sõitis mööda. Ilus. Eks me siis hääletasime veel. Õigemini ootasime, et meid peale võetakse. Lõpuks tuli Ivan.

Verbanias saime teada, et tegelikult oleksime pidanud hoopis teisse linna minema. Nii me siis sõime jäätist ja ootasime edasisi juhtnööre. Kõndisime mööda linna ja ootasime, et meid peale võetakse. Korra ootasime isegi, et äkki viiakse meid paadiga teisele saarele, aga see feilis täiega. Ootamise käigus proovisime lagritsat ka. Seda müüdi turul suurte mustade tükkidena, ta oli peaaegu lutsukomm ja maitses päris rõvedalt.

Kui auto lõpuks tuli, siis läksime muusikat kuulama ja ootama. Seal oli kõige keerulisem, sest me tegelikult ei teadnud, mida me ootame. Noored õppisid pille ja meie kuulasime ja ootasime. Midagi. Sellest sai kah kord küllalt ning me otsustasime vihma kätte minna ja oodata kedagi, kes meid koju viia tahab. Lõpuks tahtis buss. Siis me ootasime bussis kojujõudmist.

Õhtul ootasime, millal kook valmis saab (ei saanud väga). Siis ootasime, et netti saaks. Lisaks neti ja kahe joogi vastu vahetasime ühe eesti shokolaadi. Või siis vastupidi.

Ja kui keegi juhuslikult pole märganud, siis ma olen täpselt nädala ära olnud.

May 09, 2010

Il formaggio


Vaikselt tiksume. vahepeal on vihma hakanud vähem sadama ja täna paistis isegi päike (mhmh, hommikul ta ei hoiatanud ja sellepärast põlesin natuke ära ka). Juba saab kuivade jalgadega koju. Lisaks sellele tegutsevad toiduvargad, aga neile me peaaegu saime ka jälile. Vähemalt me nüüd kirjutame oma toidu peale "don't eat" ja loodame, et see aitab.
Muusika on põhiline. Koguaeg musitseerime. Kõigil on midagi kellelegi õpetada. Trummid ja ukuleleed ja kitarrid ja laulmised ja parmupillid ja veega täidetud pudelid.
Itaalia keelest aru saamisega on nagu on. Vahepeal isegi mõistab, mis teised räägivad. Silja juba suudab kohati lauseid moodustada. Mul see veel ei õnnestu.
Nii ongi.

May 05, 2010

Kodumaja.


Ja kohe, kui virisema hakata, siis mõned mured lahendatakse. Ööseks toodi meile soojapuhur ja kaks magamiskotti, kiirveekeedukann, teed, suhkrut, majapidamispaberit, vihmavarjud. Pooled asjad võetakse täna ära, sest need on aint laenuks, aga teised jäävad veidikeseks meile. Ja sellega tegelesid inimesed, kes ei peaks meie pärast üldse muretsema. Nad on nii armsad. Küpsiseid tõid ka. Nunnu-nunnu. Aga vihma pidi kümme päeva järjest sadama ja vihmaga ei viitsi midagi teha. Kuigi meil on nüüd vihmavarjud. Tennised saavad ikka märjaks.

May 04, 2010

Itaalia amore mio


Itaalia on vihmane, sellega on natuke kehvasti. Eile hommikul viskas päikest ka, siis oli vannitoas eriti soe. Me elame muideks muuseumis. Päris muuseumis kohe. See on nagu see film, kus dinosaurused ellu ärkavad muuseumis. Ma pole seda näinud, aga nüüd ma saan omal nahal läbi elada. Me saame kasutada avalikku peldikut, kuid meil on ka päris oma ruum koos duśśiga. Ainult, et kui pesus käia, siis on kõik täiesti märg ja vesi ei lähe mitte kuhugi ära ja duśśikardinat meil ka ei ole. Lalaaa...

Tööd veel pole teinud ja kohalikest oleme ka ainult mõnda näinud. Nt meie itaalia keele õpetaja on kohalik. Esimene tund oli eile. Ma oskan öelda “õun” - la mela. Artikleid oskan ka juba enamvähem õigesti pakkuda.

Kõige rohkem suhtleme prantsuse poistega, kes erinevatest Prantsusmaa otsadest siia vabatahtlikuks on tulnud, nagu meie. Kaks neist räägivad arvestatavat inglise keelt ja teised kaks praaegu. Aga saab hakkama. Vaikselt hakkan ka prantsuse keelest aru saama. Nad on toredad ja on meiega kaks päeva tegelenud. Nende poiste pool käime me süüa tegemas, sest kööki muuseumis ei ole. Netti ka veel mitte. Esimesel õhtul tegid poisid meile süüa ja eile tegime meie neile keedukartuleid hakklihakastmega – vahelduseks pastale. Toiduraha tegelikult pole päris piisav, aga praegu veel saame hakkama (on alles kuu algus ka). Minu lemmik sport on näljutamine. Eksole.

Täna kusjuures pääsesime telekasse. Või noh peaaegu. Oli miski videokonverents, kus me käisime, sest seal sai asju võita. Kohalikud koolilapsed osalesid, pluss meie. Ja siis meid topiti kaamera ette, et näete, välismaalased on ka olemas.

Lõunamaa kliimat vihma tõttu väga näha pole olnud. Järv on suht räpane. Laualampe pole toas. Itaalia keeles rääkida veel ei oska. Tasapisi võib-olla hakkab juba aru saama üksikutest sõnadest.

Praegu näiteks vallutasid lapsed muuseumi. Nad on igalpool. Üks küsis, et palju raamat maksab. Ma ei teadnud. Nüüd rääkis teine mulle pika jutu. Ta ei saanud üldse aru, et ma aru ei saa.

Ahjaa.... selgus, et siinsed pistikud ei ole loodud meie juhtmete jaoks. Nad on liiga suured. Tuleb leida, saada, osta, muretseda ülemineku otsik.

Mmm... ja see nett, mis praegu on, see käib juhtmega.

Lõpetan sellel rindel ja võib-olla kunagi saab veel netti. Võib-olla. Meile võib külla tulla. Lisaks kahele voodile on meil toas veel üks lisamadrats.