February 28, 2011

Aeg. Mehed. Lennukid.

Eestis on alati palju viina joodud, ka 1940. aastal oldi kuue liitri puhta alkoholiga inimese kohta aastas maailma edetabeli eesotsas.”

“Ronald Seth täheldas, et eestlased teevad kuus tundi päevas kõvasti tööd, neliteist tundi lõbutsevad, magavad ainult neli tundi. Kuna nad aga nii head viina valmistavad, siis ei saa seda ka neile pahaks panna.”

February 24, 2011

Another travelin' song

Ma ei saa sinna midagi parata. Mul on kihk. Näpud sügelevad tohutult. Ma tean küll, et ma lubasin (endale), et veidi aega proovin hoiduda. Et vähemalt suveni vastu pidada. Raha kokku hoida ja asjad. Raha peaks kokku hoidma küll. Aga kihk on nii suur. Kuidas ma saan rahulikult olla, kui järgmist reisi silmapiiril pole?

February 23, 2011

One week too early



Mind on varemgi ära unustatud. Sellepärast ei sattunud ma paanikasse ega läinud vihaseks vaid lihtsalt seisin lennujaamas ja naersin, kui Coen mulle telefoni jutustas, kuidas ta arvas, et ma tulen järgmisel nädalal. Ta arvas, et mina tegin vea. Valesti arvas. Ka rongi oodates naersin ma üksinda. Ja siis oli juba tema ka. Päike paistis ja lilled õitsesid - krookused ja nartsissid ja lumikellukesed. Kevad oli nii olemas (ette rutates võin öelda, et kui mina olin sealt tagasi koju jõudnud, hakkas seal lund sadama ja enne oli kaks nädalat vihma sadanud). Coen on tegelikult selline inimene, kellega me veidi rohkem kui aasta tagasi esimest korda kohtudes arvasime mõlemad, et me ei meeldi teineteisele. Võib-olla on aasta meid muutnud, sest nüüd me saame päris hästi läbi.
Amsterdam on ilus. Eriti kui päike paistab. Sai juba õues istuda ja kohvikutes olid kassid ja kutsud limpsasid keelega üle sõrmede ja kiikuda oli nii tore. Kiikuda on nii tore. Ja huvitav fakt - luiged armastavad punaseid laternaid. Neid oli seal lihtsalt hirmpalju. Sai joonistada ja laulda ja teed juua ja jalutada ja rääkida ja värvida ja naerda ja nutta ja filmi vaadata.
Ja oi kui kallis see koht on! Mul pole enam raha.
Üht laivi käisin kah kuulamas. Publik suitsetas ja karjus ja aura oli vale ja lauljal oli halb tuju või palavik või midagi, sest ma lihtsalt ei aksepteeri, et ta võibki selline olla. Aga laulud olid ikka head.

Cosy mess is only cosy when shared.

February 21, 2011

February 17, 2011

"I don't believe in the Moon."


Kas te olete märganud, kui hea enesetunde Täiskuu annab? See on täiesti müstiline. Tuju tõuseb ja energia tõuseb ja kõik need ükskord-ma-teen ja ükskord-ma-lähen ja muudlood saavad järsku tehtud. Eile küpsetasin shokolaadileiba ja värvisin peegli ära ja täna käisin Teelel külas, viskasin balletis jalgu taeva poole (või pigem lasin neil sealt alla kukkuda) ja asjatasin tööl naeratus näol. Tuleb tõdeda, et suurt osa mängis ka Päike ja see, et päeval niiii külm polnud. No ma ei tea. Eks vist mesi ole hea.

Ja see oli küll juba veidi aega tagasi, aga Muumiraamat on armas. Tuletab meelde, et kui keegi teine ei tea, küll siis emme ikka teab. "Kui tahad teada, milleks moondusid Piisamroti kunsthambad, võid seda küsida oma emalt. Küllap tema juba teab."

Lisaks õppisin ma veel, et iga masin annab meile midagi, mida me ei oska. Ja, et inimesed kogevad, et partner on robot, kui nad on teda juba mõni aasta armastanud. Ööülikool on tore.

Ei saa mainimata ka jätta, kui kahtlaselt palju ma üleöö vesilennukite angaaridest tean.

"Auuuuuuu!" täiskuu terviseks.

(pealkiri The Scrubsist)

February 08, 2011

Depressioon - teistmoodi õnnelikkus


Ma käisin välismaal. Selleks, et sinna saada, pidi läbima metallvõre. Aga oh kuis oli seal kulda ja karda ja väikeseid nikerdusi ja suuri maale! Ma saan aru küll, miks seal oli võre ees. Välismaal oli vastupidiselt meie tuuliskülmale ilmale väga soe. Kohalikud, kes seal töötasid, aga kandsid väga pakse riideid. Tundus, et nad isegi kahetsevad seda. Tundus, et ilmataat polnud kokkuleppekohaselt toiminud. Aga tollel väljamaal ei olnud inimesed kuigi ausad. Nad näitlesid hirmpalju. Iga nende liigutus oli ülepingutatud ja nad isegi ei uskunud päris hästi sõnu, mis lausutud said. Mitte, et ma nende keelt mõistnud oleksin - kehakeelt aga küll. Oli siiski üks hallis ülikonnas härrasmees, kelle elu paistis olevat ühes kurvas kohas, aga selle eest oli tema aus. Ta oli aus kõigis oma liigutustes ja emotsioonides. Küllap oli ta siis ka aus oma sõnades. Isegi sõnadest arusaamata mõistsin ma, et ega neil tegelikult ei olnudki midagi öelda. Üsna pea pakkisin kodinad kokku ja tulin tulema, jättes nemad sinna oma ebaausaid rahaasju ajama. Ainult too härrasmees ja see kuld-kard ja metsloomad, kes siit-sealt piilusid - nemad võtsin ma küll oma mälestustes kaasa.

February 02, 2011