December 29, 2012

Laiskus.

"Primitive man really doesn’t get enough credit for inventing fire. This shit is awesome. Without artificial heat, shelter would do nothing but keep the rain off you. Stop and think about how amazing it is that beyond the 4-inch-thick wall of your house is a cold, damp, miserable world, and millions of jealous animals." 
Isaac Marion

Laiskus-laiskus-laiskus. Milles seisneb tänase päeva laiskus? Täna ma olin nii laisk, et ei viitsinud kodust välja minna. Isegi mitte selle pärast, et oleks vaja olnud süüa osta. Selle asemel tegin ära viimased, mis mul kodus olid - punase veini risotto parmesaniga. Ilmselgelt tudengitoit. Aga seda alles õhtul, kui olin täiesti veendunud, et ma olen nii laisk, et ei lähe poodi. Oleks pidanud riided selga panema ja värsket õhku hingama ja liigutama. Laiskus. Ma olin nii laisk, et ei viitsinud isegi mõelda välja põhjust, miks mitte õppida. Ma olin nii laisk, et hakkasin õppima. Laiskus. 

Olgu. Lumeonni ma siiski korra ronisin. Aga ainult sellepärast, et lumeonnid on ägedad.

December 20, 2012


December 04, 2012

"Meie jaoks on talv normaalne ja perioodiliselt korduv ekstreemsus."

Kaia Lehari - ööülikooli loeng "Talve ülistuseks"
Kord juhtusime talvetuiskudega pealinna koosolekuid pidama ja ministriga kohtuma. Tuisk oli nõnda kõva, et puhus meid kohe lõunasse tagasi ja siis möllas seal veel mitu päeva. Ühel hommikul kõndisin ma tükk aega talle vastu ja siis ei suutnud enam silmi lahti teha, sest ripsmete asemel olid purikad. Õnneks jättis ta nädalavahetuseks järele. Nii me istusimegi uuesti rongile ja sõitsime nii kaugele lõunasse, kui rong meid viia oskas. See oli nii kaugel lõunas, et isegi päike paistis.
Puud olid selga pannud pidurüüd. Pakase sõrmed olid muutunud ulakaks ja muudkui näpistasid. Meie ei teinud näpistamisest suurt välja, aga metsakleite imetlesime küll. Hiljem kadus päike ja pimedus proovis ligi hiilida, kuid lumi oli ettenägelikult päevavalgust kogunud ja kiirgas seda nüüd meilegi. Tähed langesid. Meid ootas ees soojaks köetud maja ja saun ja õunakook ja tort ja kartulisalat ja pannkoogid ja kui auravad kehad sauna ümbert palju lund olid ära sulatanud, siis ka soojad voodid ja värvilised uned. Mida veel oskakski hing tahta?

November 12, 2012

500 meetrit veel


Öösel, kui kuu oli nii noor, et teda polnud nähagi, kõndisime Uksiga käsikaudu nelja järve vahel. Ilm oli nii pime, et ega pimedusest rohkem näha ei olnudki. Igal sammul oli tema kindel, et just nüüd ja siin tuleb lõpuks see viimane järsk tõus, ja mina olin kindel, et just täpselt nüüd ja siin on lõkkeplats, kus ma mitmeid kordi olnud olen. Temal oli viimaks õigus; mina olin täiesti vale järve juures. Vahepeatuseks istusime sillale vaikust kuulama. Vaikus oli nõnda suur, et metsahaldjad ületasid palkimööda jõge ja tähed langesid Maa poole.
Oli Ringi sügismatk.
Toiduämbrid unusid koju, kuid õnneks tõi hommikul üks hea inimene need ära. Öösel oli külm ainult nendel kehadel, kes piisavalt rõõmujooki joonud polnud või keda teised kehad soojas ei hoidnud. Järgmisel päeval, kui oldi kindel, et päike ei kavatsegi end puude ladvust kõrgemale tõsta, mindi teele. Valisime teeks ilusamad ja käänulisemad. Katsusime samblikke ja tuhnisime ninaga sammaldes, sõime punaseid marju ja punusime seeni juustesse, naersime püksatute orienteerujate üle ja sõime kommi. Pimedus jõudis meile kiiresti järgi. Umbes sel ajal otsustasime otse minna. Kolm tundi hiljem jõudsime natukene kaugemale, kui me enne olime. Kui hommikul silmi kissistades sai peaaegu taastada sama selget pilti, mis öösel metsateedest avanes, siis tundus see päris hirmuäratav. Näha polnud ikka mitte midagi. Kõik need maalilised metsavaheteed jäid ainult meie kujutluspiltideks. Kord tuleb need samad sammud ikka ka valges läbi käia. Kuid öösel neid radu läbides ei tundunudki olukord nii hull. Kõht oli ainult tühi. Teise päeva sihtpunktiks jäi Noku. Noku jäi sihtpunktiks sellepärast, et raba kuulutati läbimatuks. Raba kuulutati läbimatuks ja siis tulid teiselt poolt meie omad veteranid ja teatasid, et nemad seda läbimatut kohta üles ei leidnud. Ega rahvas järgmiselgi päeval seda näinud. 
Lõpuks sai kokku käidud ehk 20 kilomeetrit teisel päeval ja kaheksa umbes kolmandal otsa. Esimesel ilmselt kuskil viis-kuus. Lõpp-punktis ootas meid saun ja Rõõm, kes seekord esines valge kassi kujul.

"Kui kass läheb kummikingadega üle pärsia vaiba - see pidi olema kõige suurem vaikus." Fred Jüssi ööülikoolis "Vaikus kui loodusvara"

(pilti tegi Kuku)

November 04, 2012

Tõsilugu

Mul on jäänud üks lugu rääkimata. Emme ütles, et ma ei räägiks, aga mulle meeldib see lugu. See juhtus kunagi pealinnas bussiga sõites. Ilmselt oli see siis, kui selle sügise esimene talv tuli või vähemalt ühel neist päevadest. Igatahes mina seisin ja oli ka teisi seisjaid ja oli kõvasti istujaid. Üks mees, küllaltki noor, istus täpselt minu silmanurgas. (Lihtsalt täpsustuse pärast tahan lisada, et paremal all silmanurgas. Vasakul all pidi olema Surm. Või Saatan. Ma arvan, et Surm.) Kuna ta istus silmanurgas, siis päris täpselt kõik kätte ei paistnud, aga enamasti vaatas ta aknast välja. Ja tal oli paks karvane müts peas. Ilmselt oli see selle sama just ilmunud talve pärast. Ta istus ja jälgis ümbritsevat maailma ja tema parema käe sõrm käis muudkui kõrva sisse keerutama ja siis suhu. Muudkui kõrva sisse ja suhu. Võib-olla küll teist pidi, et kõigepealt suhu ja siis kõrva sisse. Ma ei tea, miks ta nii tegi või kas ta üldse päris täpselt tegi nii, aga see, mida mina nägin, oli küll üks inimsuuruses kass, kes oma kõrvataguseid pesi. Tõsilugu.

October 30, 2012

"Nalja tahate kuulda?"


"Lähme teeme ühe lihtsa matka ja otsime suitsusauna rabast üles," ütles Are. Ja meie muidugi kõik läksime. Sinnateel virisesime veidi, et tegelikult tahaks ikka rohkem kõndida...
Esimesest teest saadeti meid tagasi, sest koprad olevat kogu metsa üle ujutanud ja seal saavat ainult paadiga sõita. Paati meil tõesti kaasas polnud. Viis kilomeetrit edasi saime ilusasti raba peale. Ületasime esimese kraavi. Ja teise kraavi. Kolmanda. Neljanda. Viienda. Selleks ajaks olid pooltel meist jalad juba märjad. Ütleme nii, et kõndida me saime päris palju. Edasi läks ainult märjemaks. Ja kui tundus, et enam märjemaks minna ei saa, siis läks ikkagi. Kõigele lisaks leidsid meid üles essütajad. Nad pöörasid kõik meie asimuudid täitsa sassi ja kui me lõpuks aru saime, kus oleme, siis olime täiesti vales kohas. Õnneks läks sel hetkel ka pimedaks. Otsustasime, et saagu, mis saab, aga välja me täna rabast jõuame. Kõndisime veidi mööda puudeviirgu ja keerasime siis üleujutatud metsa. Ei, võssa. Sealt tuli end lihtsalt läbu murda. Sellele järgnes täiskuuöine lumine raba ja sellele jällegi üleujutatud mets. Kaugusest kutsus meid autosignaal. See oli alguses nii õrn, et ilmselt me kujutasime seda vaid ette. Võtsime suuna kuu poole ja läksime. Vahepealne vestlus koosnes ainult sõnadest "oksad", "auk", "märg". Kuid kui autosignaal tugevamaks muutus, siis tulid isegi laulud suule. Sel hetkel, kui ümberringi oli pime täiskuuöine lombirohke mets ja seljataga oli kaheksatunnine rabamatk ja ainult kaks võileiba ja jalas läbimärjad kummikud ja Are ja Kulno metsavendi laulma hakkasid, siis ma tundsin jällekord, kui õnnelik ma olen, et ma sellised inimesed endale matkasõpradeks olen saanud nagu nad kõik seal tol hetkel olid. Sest teate, need inimesed on fantastilised.
Ühesõnaga välja me jõudsime. Meid võeti vastu sooja tee, meeleolujoogi ja naeratusega ja ei oldud üldse pahased, et laupäevaõhtust poolteist tundi pidi metsa ääres äraeksinuile autoga tuututama. Saungi oli küdema juba pandud. Sõitsime kohale ja valasime kummikutest vee välja ning mõnus rammestus võttis maad.
Järgmisel päeval kõndisime veel kuskil kümme kilomeetrit otsa ja nägime kevadet ja talve ja sügist ja udu tõusis ja langes ja päev läks tund aega varem pimedaks. Öö varju alt korjasid meid peale autod ja viisid koju igapäevatoimetuste juurde.

October 18, 2012

Karpaatide taga














Vallutasime mägesid ja raksasime õunu ja maisi ja viinamarju ja turnisime lagunenud majadel ja magasime üksteise süledes ja leidsime suve ja ütlesime sügisele "tere" ja saime vihma ja kõndisime paljajalu ja keetsime putru ja tantsisime küladiskol ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Kui ma kord sõnad üles leian, siis võin pikemalt jutustada. Ilmselt küll juhtub nii nagu alati - tulevad uued jutud peale.

September 20, 2012

"Aga järves on ka vett."

Mulle meeldivad päevad, mis algavad juba hommikul ja kulgevad kuni õhtuni välja. Täpselt sellised päevad. Jah, tundub nagu mulle meeldiksid siis kõik. Aga tuleb tõdeda, et olen ka kohanud päevi, mis saavad juba lõuna ajal otsa, ja ka sellised, mis enne õhtut isegi alati ei julge. Mina räägin teistsugustest päevadest. Sellistest päevadest, kus lapsed tulevad reisilt tagasi ja istuvad 60ne pulgajäätisega trepil päikese käes ja jagavad neid väikestele lastele. Ja sellistest, kus nagu kiuste on loengud põnevad (kas siis õppejõu räägitud asjade pärast või meie enda teemade) ja need vahelduvad päikeseliste õuepeatuste ja lehevärvidega. Edasi võiks tulla mõni söögipaus kellegi juures või suupillitund või hoopis teekond rappa või astelpajusid korjama. Kui pärast kõike trallitamist ja ringiväntamist saab veel asjalikkegi asju arutada ja teha ning loodust nautida ja külakiigega kiikuda ja kui õhtusse jõudnud päev leiab oma punkti kas kuskil metsas lõkke ääres või köögis diskot tehes või kodus raamatu ees või külas marju puhastades või soolaleiba pidades, siis tuleb ausalt tunnistada, et ei tahakski kurta. Eriti veel, kui päeva midagi eriti planeeritud ei olnudki.

September 11, 2012

"Tartu Ülikooli üliõpilased loevad aja kulu täpsustamiseks ära kõik sekundid ööpäevas.""










Suvemeenutused ja viimane nädalavahetus. Natukene hakkab kohale jõudma, et kool hakkas.Natukene.