January 30, 2009

Sess...t elu on selline.

Hmm... loodetavasti pühapäevast, võibla esmaspäevast Tallinnas. Kolmapäeva õhtupoolik on vist Helena ja Kaisa käes. Esmaspäeva õhtupoolik emme oma. Neljapäeval lähen RaMi külla. Reedel tööpäeva lõpus sõidan parakokkutulekule. Teisipäeval kell 12 on juuksur. Tahaks näha ka kõiki teisi, kes veel päevaplaanis pole. Nii et võtke julgelt ühendust!
Vabal ajal nagu tegeleks oma viimaste eksamite, hindamiste ja muu taolisega. Täna näiteks oli päris palju hindamisi. Ja sai igasugust asjakohast tagasisidet. Tuleb tõdeda, et kõige rohkem siiski Svenilt. Põhjendatud kriitika on lihtsalt rohkem väärt kui mõne "ma-ei-tea-mulle-ei-meeldi" nägu.
Aga muidu on vist ikka streikimine täies hoos. Jõud ka nagu raugeb natuke. Või tegelikult ainult siis, kui meelde tuleb, et midagi asjalikku peaks tegema. Kui see meelde ei tule, siis on kõik hästi.
Mmm... ja eile öösel igatsesin väga-väga RaMkooli aega.

So take off your shoes and stay a while
This might be the right time tonight...

January 27, 2009

Bottle it up!

Kolga-Jaani rahvamaja tugitoolis on päris normaalne magada.
Vabal ajal ma kujutan ette, et mul on kodus kass. Ja ette ei kujuta ma just seda meelega, lihtsalt koguaeg tundub, et mul on kass. Aga ei ole. Aga tahaks. Kassi.
Andekad inimesed meeldivad mulle ka, aga hullult kadedaks teeb ikka. Aga siiski meeldivad.
Ja kõik reisivad muudkui. See on ka tore.
Ja miks peab A4 tekstipõhised plakatid printima fotopaberi peale mitte normaalsele paberile? Miks? Ei ole loogikat. Streigin. Viimasel ajal streigin ma üldse palju. Sess vist ongi selleks loodud, streikimiseks.

(Tegelikult mul on juba tükk aega hästi hea. Vahepeal on hästi halb ja siis on jälle hästi hea ja mul on halvast nii suva, kui üldse olla saab. Suht siinus... või koosinus... ma tõesti ei tea, kust ta algas.)

Fakk, ma tahan osata laulda!

January 23, 2009

Horoskoop...

"Tunne on nagu eriülesannet sooritaval ninjal. Sa ei pruugi küll kellegi nina all mõõgaga vehkida, kuid verbaalselt teed seda kindlasti," rääkis Postimehe horoskoop, nüüdseks siis juba möödund päeva kohta. Iseenesest pole selles midagi huvitavat. Aga ma lihtsalt seisin pool päeva filosoofia eksamit ootavate inimeste seas ja rääkisin neile oma lemmik filosoofist Ninjast, kes ütles, et ta ei usu jumalasse, kes ei oska tantsida.

Ja siis öeldakse, et horoskoobid ei ole tõsiseltvõetavad...

January 20, 2009

Visuaalid. Tehnoloogid. Teatrikunst.

Tol õhtul teadsime nii mõndagi sellest, kes ülevalt trepist alla roomab ja enne unenäos käis... ja tollest, kes akna taga koputamas käib... ja vahepeal oli toas liiga palju välke... jah, see oli see sama tänav, kuhu vaid vähesed oskasid tulla.

January 17, 2009

Kaks lugu.

Ükspäike tulin koju, koolist arvatavasti. Selline hämarapoolne aeg oli. Väiksed lapsed olid peitnud ennast maja sees olevasse auku. Eks mängisid luurekat või midagi. Kui ma neile juba lähemale jõudsin, sosistas üks poiss: "Tädi, ära ehmata!" See oli nii armas. Mitte see osa, kus ta mind tädiks kutsus, aga see osa, et ta ei tahtnud, et ma ehmuksin.

Eile aga läksime peole. Järgnesime kindlalt Stellale, kes juhatas meid kindlalt vale maja juurde. Tükk aega seisime seal hoovis ja panime õuetuld põlema. Asi oli ainult selles, et Väike-Kaare polnud õige. Kelli küsis siis teed, Suur-Kaarele.
Stella siis täpsustas, et Kesk-Kaare hoopiski. Üks mees üts, et ta võib meid ära visata. Kas siis seda või müüb meid prostituutideks. Me olime muidugi nõus. Mina ja Taavi sõitsime kastis. Jõudsime kohale ka. Pärast Kelli rääkis veel Ottole, et kas ta viitsib Kesk-Karja tänavale paar õlut tuua. Nojah. Tänavad on keerulised.

January 15, 2009

Öölugu.

Kõige toredamad hetked ei ole kunagi jäädvustatud. Sellepärast nad ongi nii head, et nad on nii kaduvad. Nii öeldakse. Mulle tuli Vormsi meelde, lisaks kõigele muule.

The curious case of Benjamin Button. Mhmh. Pole ammu filmi ajal nutnud. Üks imetore õhtu Piili ja Andrega.

January 13, 2009

Nähti tihti taevas tähti? Tihti taevas tähti nähti.

Tom ütles, et mu sõber on telekas. Mitte telekas kui ese, vaid et seal sees on minu sõber. Tõsi. Andreas oli telekas.
Hiljem, kui Merli minu poole tuli, et telekat vaadata. Mitte niisama telekat, vaid näitlejaid seal sees, siis olin mina ka telekas. Mitte mina polnud telekas kui asi, vaid olin seal sees. Ise ka üllatusin.
Telekas rääkis veel, ehk siis seal sees räägiti, et Riias olid kehvad lood.
Ja hommikul ärkasin vihma peale, et siis vannitoa aknast keerlevaid-langevaid lumehelbeid püüda, et siis pärast jälle tibuvihma käes väravat lukust lahti ja uuesti kinni keerata. Vahepeal koristasin ka. Kogu korteri koristasin ära. Nüüd juba võib siin nagu eladagi.
Lisaks olid veel asjad. Emmega rääkisin pool tundi telefonis. Tegelikult kolmkümmend üks minutit ja mõned sekundid. Tuleb ikka täpne olla. Tegelikult enne rääkisin veel mõned minutit. Nende täpset arvu ei tea. "Nagu teine Eesti," ütles emme. Mõndade asjadega on nii.

welcome to estonia

January 09, 2009

Never.ever.

Mina tegin endale täna liha sööksiks. Kanaliha. Päris ise tegin. Selline tüdruk olengi. Kas ma olen ka uhke enda üle? Ooo jaaa.


(See on Piili saabas. Mina joonistasin. Joonistamise hindamine oli ka. B sain.)


January 03, 2009

Ja tõusebki suitsu korraga kõigist Viljandimaa korstendest

Täna oli nii ilus hommik. Öö, nagu ikka viimasel ajal kombeks, hakkas hilja ja lõppes väga kiiresti. Öö tähendab siis uneaega. Aga kui ilus oli hommikune Viljandi. Hommiku all pean ma siis silmas aega kümnest üheteistkümneni. Hommik oli muidugi ka uudne nähtus, sest uni on viimasel ajal ära lõppenud alles pimeduse saabudes. Aga kogu Viljandi oli mattunud uttu ja udu tagant ja pealt ja kõrvalt kumas Päike. Suur kollakasorats päike. Ta oli nii ilus. Ja siis hakkas taevast sädelust sadama. Kõik kohad olid sädelust täis ja sellele ei näinud lõppu tulevat. Kogu õhk oligi üks suur sädelust. Lumest ei olnud juttugi. Kahjuks sai ta lõpuks ikka otsa. Aga Päike ja udu jäid.

Lugu? Dagö - kuula,kuula. Mis sest, et see suvest on.

January 02, 2009

Booz?

Vana aasta läks suvehõnguga. Kui päris aus olla, siis uus tuli ka veidi suve hõnguga. Sellise maal olemise hõnguga. Et ärkad hommikul ja keegi kütab ahju ja keegi teeb süüa ja väljas on suvi. Mitte, et see päris nii oleks olnud, aga hõng oli. Ja nüüd on külm. Ööbisin kaks ööd Merli pool. Nägime toas äikest ja meil olid kohalikud haisupommid... või noh peaaegu... ja elekter läks ära, poolenisti. Lisaks sellele olid igalpool vampiirid. Ja ikka veel on. Vampiirid ei lasknud isegi korralikult Väikese-Mari muinasjuttu kuulata, mis oli nii tore, vaid õhutasid endast rääkima. Aregi arvas, et nad paljunevad. Ja aastavahetusel olime hoopis järve ääres, kus oli hästi palju jääd ja kauged ilutulestikud ja tegelikult oli väga ilus. Ja kodus oli romantika, sest elektri asendasid küünlad. Mul on täpselt selline tunne, et seda sama päevade jada võiks korrata veel natuke aega. Kooliga tegeleda ma küll ei jaksa. Praegu mõtlen küll, et äkki kohusetunne ajab mind liikvele, aga praegu on kell ka päris palju. Hommik on ju alati õhtust targem, ütleb, et aega on selle kiire asjaga. Vähemalt vanal aastal oli nii.
Lubadustega on nii et... ma ei teagi, kuidas nendega on. Ootustega samamoodi. Lootustega samamoodi. Hirmudega veel eriti. Ma kahtlustan, et uuel aastal võib kõike ette tulla. Aastanumber juba ütleb nii mõndagi.
Aga eelmisesse aastasse ma vist palju maha ei jätnudki, võtsin kaasa hoopis väga palju toredaid inimesi ja sündmusi ja seiklusi.