April 28, 2007

(üleeile)

Südasuvine Inglismaa. Istun bussis ja sõidan vaatamisväärsuste poole. London jäi just seljataha ja tore päev ootab ees. Hetke pärast märkan, et giid nutab. Londonis olevat olnud jälle terroristide rünnakud. Mitmetes metroodes ja ühes bussis plahvatasid pommid väga väikeste vahedega. Ma kuulen, mida ta räägib, ma saan sellest aru, aga see ei jõua mulle kohale. Õhtul tagasi hotelli poole sõites märkan tänavatel paanikat ja hakkan aimama. Ka ülejärgmine päev metroos sõites tunnen ebakindlust, kuid see kõik ei ole ikka veel nagu päris.
Alles aastaid hiljem bussis sõites tunnen ma hirmu. „Tallinnas on rahutused,” lausub klassijuhataja. Mulle tundub, nagu poleks ma Eestis, vaid jälle Inglismaal. Olukord pole üldse nii hull, kuid ma mõtlen selle suuremaks. Kuulen vägivallast, vandaalitsemisest ja lõhutud akendest. Ainus, mis mu mõtetes selge kuju suudab võtta on soov: „Palun jätke mulle mu Eesti...”

April 22, 2007

98.

Jumal tantsis Estonia laval balletti. Ma arvan, et mul pole mõtet täpsustada, et see oli suurepärane!!!
Lisaks juhtus selline asi, et Laura oli kah seal oma perega. Tore oli teda üle pika-pika aja näha!
Ja eile ma käisin ja näitasin ennast kümneks minutiks kaamerale. Ma ei tea, kas ma meeldisin talle, aga kaameratagused ütlesid, et mul on hea mälu ja tundusid olevat üldse heas tujus. Ma arvan, et edasi ma ei saa, aga vähemalt oli see päris huvitav kogemus.

Nüüd ma (peaaegu) loen Isa Goriot ja kirjutan saksa ettekannet ja natuke valutan kõhtu.

Emotisoonita lugeda on päris keeruline.

Ja Austraalia ja Rootsi koorid, kes meile reedel koolis esinesid, olid eriti viimase peal!

April 18, 2007

Laulupiule!

Eile käisime ettelaulmas. See on müstiline, kuidas tegelikult ka saab vähem kui aastaga 46 neiust, kellest pooled pmst laulda ei oska, väga hea koor. Me saime 100-st 94. Lahelahe. Ja sellele kõige kurjemale tädile meeldisid meie kaks esimest laulu üldse kõigist rohkem. Nüüd on küll hea olla (kui seda ühiskonnatööd vaid homme poleks...)

April 13, 2007

Kirjutad kuu, aga ütled valgus...

Ega mul palju öelda ei ole. Ari võitis Soome Idolsi. Ta oli kõige parem ja pidigi võitma. Death Note oli päris tore film, kui välja arvata teise osa lõpp, mis võinuks veidi teistmoodi olla. Valik Eesti tudengifilme oli ka päris huvitav. Tuul ja 2 pic on minu täielikud lemmikud! Teised veidi vähem ja mõned mitte üldse.
Klassi käisime ka vaatamas. Minust läks see film mööda.
Samal õhtul tegutses ka filmiklubi. Before Sunrise, Gone in 60 s vana variant, surfarite film, Hero ja the Shining. Viimase ajal olin pmst ainult mina üleval ja kuna see oli õudukas siis ma ei suutnud seda vaadata, ajasin Kätlini lõplikult üles ja suundusime koju, jättes mehe alla diivanile ja Kupi teisele korrusele.
Kolmapäevani on väga kiire aga siis ehk läheb natuke paremaks. Veidikeseks ajakski. Ettekanded ja referaadid ja arvestused. Prr.

Maria-Anna tõi mulle Londinist Innocenti! Marid on nii toredad. Ma tõepoolest armastan seda jooki.

Ahjaa... õunakorjamine hakkab üha enam ahvatlema. Kupi, tead küll...

April 02, 2007

Hääled minu peas.

Täna kõndisime Kätliniga pärast koori metsavahelt kodu poole. Mõlemal oli üks klapp muusikaga kõrvas. Kõnnime rahulikult, räägime teisest teismeliseaest, mis meie vanuses tüdrukuid tabab ja järsku vaatab Kätlin selja taha. Samal hetkel kuulen ka mina häält ja vaatan samuti. Järgmiseks vaatan metsa, siis otse ette. Peale meie ei ole läheduses mitte kedagi. Me mõlemad oleme segaduses. "Kas sa kuuled ka hääli?" küsin Kätlini käest, kes noogutab vastuseks. Jõuan veel mõelda, et äkki hüüab keegi kaugelt midagi ja see kostub ebamääraselt... ja siis meenub, et mul on telefon taskus. Aga ei, see polnud telefonihelin, selle ma oleksin ära tundnud. Mu suur punane kott oli telefoni vastu võtnud ja emme rääkis seal taskus omaette.