January 31, 2011

Cry! Cry a lot! Ci vediamo in Milano!


Ma avastasin, et minu jaoks pole mu nimi oluline. Selgus, et enamiku jaoks on. Oeh, Inglismaa oli... vabastav, rahustav, hea, emotsionaalne, mõtlemapanev. Täpselt sedasorti nädal, mille peaks igasse jaanuari ära mahutama. Inimesed, kes sinna sattusid, moodustasid kokku saades arusaamatult õige õhkkonna. Ja seda üldse mitte ainult minu jaoks. Õhkkond oli õige. Naersime, nutsime, tantsisime, mõtlesime. Aitäh. Käisime teatris mängimas ja Sigatüükas Snape'i eest põgenemas ja Tolkein'i metsas uusi maailmu avastamas ja sõime India toitu, vaatasime, kuidas luuakse uusi perfektseid maailmu vanade sisse ja kuidas inimesed on nii head ja tantsisime, tantsisime, tantsisime. Inglismaa algas täiskuuga. Ma arvan, et see kestis kogu nädala, sest aega ei eksisteerinud. Me olime seal kogunisti.

Koju jõudes olin ma nii väsinud. Kuid kodu ei suutnud mind hoida – mind ootas Itaalia. Oli küll natuke riski bisness minna sinna ja mitte kellelegi öelda, et me tuleme, aga... saime kallistatud, suudeldud, sõimatud, lauldud – täpselt nii nagu pidi. Kõik oli omal kohal. Kõik oli täpselt samamoodi ja mitte üldse. Mul oli tunne nagu ma poleks sealt kunagi lahkunud, aga samas nagu oleks aasta vahepeal möödunud. Jälle istusime Cineforumis ja vaatasime itaalia keeles filmi. Jälle käisime aperativodel. Jälle veetsime hommikuid diivanil lösutades ja maailma üle arutledes ja süües. Jälle sõitsime autoga mööda linnu ringi. Isegi politsei pidas meid jälle kinni ja küsis dokumente ja Siljal muidugi jälle polnud. Jälle oli FolkaMiseria! Jälle Undeka. Jälle need imearmsad näod, millelt kõigepealt peegeldus äratundmine, siis küsimus ja siis rõõm. Ma nägin kõiki, keda tahtsin. Ma armastan oma Itaaliat.

January 30, 2011

Now I'm here. Now I'm there.

Ma poleks kunagi uskunud, aga Itaalia on minu jaoks see koht, kus mulle õhtu jooksul kaks serenaadi lauldakse. Üks lauldi selleks, et ma nutaksin ja teine selleks, et ma ei nutaks.

January 17, 2011

Tänane päev

algas nagu film. Ma lühikest klippi ei leidnud, aga siit vaadates, siis sekundid 40-46. That's my life.

January 13, 2011

Mio fratello é figlio unico

Tänased emotsioonid:

Talv! See on imeilus. Ma olen jälle armunud.

Kuidas saab nii olla, et asi, mille pärast ma otsuse vastu võtsin, lihtsalt enam ei eksisteeri? Miks mul ei või korraks vedada. Ma ei saa aru. Fakk.

Aga vähemalt kinnitati mulle üha uuesti ja uuesti, et mul on head ja ilusad jalad.

Tänaõhtune film oli selline.
Ja see on juba hoopis viies tuju.

January 12, 2011

Night Is The Day Turned Inside Out

Ma ei saa magada. Juba päris mitu ööd ei ole õieti saanud. Eks natukene on selles hirmu katuse sissekukkumise pärast. Leban öösiti ärkvel ja hoian katust tahtejõuga üleval. Osa mängib ka kindlasti see, et mul on hirmus palju mõtteid viimasel ajal. Igasugu asju on toimuma hakkamas. Just toimuma hakkamas, mitte veel toimumas. Eile öösel näiteks, kui ma jälle kella üheteistkümnest kolmeni magama proovisin jääda, avastasin, et minus on nii palju hirmu ja hästi palju just uut hirmu. Püüa siis sellega magama jääda. Aga tegelikult see mind ei häiri - ma olen alati magada saanud. Ja alati kartnud.
Täna hommikul, kui ma varajase äratuse kinni panin ja üles ärkasin, ilma et mul üldse unisuse märkegi oleks, otsustasin, et ei - täna ei ole see päev, kus ma vara ärkan. Tühitasin kõik oma plaanid ja tõmbasin uuesti kerra. Selgus, et ma ei saa pimedas magada. Valges saan väga hästi. Mis loogika see on?

January 09, 2011

January 08, 2011

I have been snow


Täna nägin unes sügist. Ta paistis läbi Tamme psti magamistoa akna ja oli kollase-punase ruuduline ja hirmilus. Igast küljest piiras seda minu sügist talve lumine kargus. See tegi ta veel ilusamaks. Ma oleksingi võinud jääda teda vaatama, aga ma pidin oma kadunud leivakoti üles leidma.

Ja hommikul (khm, päeval) ärkasin üles ja õppisin, et Tiibetis juuakse 40 tassi teed päevas. Sellele kogusele ei küündi isegi mina lähedale. To Tibetan monks tea is life. Ning kunagi oli Dalai Lama endine kodu oma kolmeteistkümne korrusega üks maailma kõrgeimatest hoonetest.

PS! Tökat on tore sõna.

January 05, 2011

You are not a Super Hero, Sag, even though at times the world thinks you are, you are human and feeling the truth of that now.

January 02, 2011

Nails are really important in breakdance.






"Palun," ulatan piletimüüjale, kes juhuslikult on armas naeratav noormees, piletite broneeringu.
Piletimüüja: "Ma annan teile tagasisõidu piletid ka kohe. Vaadake, et te siis neid ära ei kaota." Meie naerame. "Teile on seda mitu korda öeldud jah? Igatahes hiljaks ei tohi ka jääda. Järgmine laev tuleb järgmisel hommikul ja siis tuleb uued piletid osta." Meie naerame ikka. Jätsime enda teada, et tuleme ühel teisel päeval hoopis teise laevaga.

See oli kolmekümnenda õhtul kell kuus, kui me avastasime, et oleme ainult viis tundi Helsinkis olnud ja juba on nii palju juhtunud. Kõige rohkem juhtus nalju. Suht spoonparty. Lumememme ehitasime ka tuppa. Siis tuli aastavahetus ja lumeinglid ja naermine ja ekslemine ja shampus ja suvalised tüübid ja toredad uued sõbrad ja uks, mida me lahti ei saanud, ja köögipõrandal naermine ja hästi pikk uni.

Merli räägib telefonis Alexiga. Kell on kuskil kaks uuel aastal. Meie oleme kodu poole kõndimas ja Alex uurib, et millal temagi võib kodu poole tulema hakata, sest võti on meie käes.
Merli: "I think we are..."
Suvalised möödujad: "...lost."
Merli: "We are..."
Järgmised möödujad: "...drunk?"


Aasta esimese päeva magasime maha. Magasime ja vaatasime filme ja jätsime hüvasti madratsiga. Õhtul korra käisime õues ka, lihtsalt et natukenegi ennast tuulutada saaks. Ja siis jälle magama, et hommikul ärgata ja ühelt euromaalt teisele euromaale sõita. Sadamas tundus, et uue rahaga tuli ka uus keel.

Tagasitulles. Merli annab oma Id-kaardi piletimüüjale (kes juhuslikult räägib eesti keelt) et pileteid vastu saada.
Müüja: "Teil on broneeritud, jah? Kahele?"
Merli noogutab: "Kas teist on ka vaja näha?" ja näitab näpuga minu peale, "Näete."

Ja lõppu lisaks veel et "daftpunk is awsome."


(Ja lõppu-lõppu veel video)