March 30, 2013

"Nutmine on loomulik,...

...lase see enda seest välja. Dalai-laama nutab ka," ütles mulle emme, kui ma tema pool radiaatori vastas selga soojendasin ja tundsin, kuidas järsku pisarad kurku tulid. "Ilmselt on see sellepärast, et inimesed saavad vanemaks ja kõik muutub." 
"Jah," arvasin mina, "ja muutumine on tegelikult hea."

March 10, 2013

"I like your interpretation of logic."


Tol hommikul, kui tuli lumeilvestuma minna (see oli juba omajagu aega tagasi), kogesin ma aju ja keha iseseisvust. Äratuskell helises umbes kolmandat korda, kui mu aju jälle hakkas välja arvutama, et kas tasub üldse metsa minna. On seal juba suusatatud küll sel aastal. Ta muudkui arvutas ja kaalus ja mõtles, et kes kõik toredad seal on, et kas ikka on mõtet end soojast voodist külma maailma viia. Pealegi olin ma natukene haige ka. Aga sel ajal, kui aju seda kõike mõtles ja tegelikult juba paar korda oli otsustanud, et asi ei tasu end ära, ei kavatsenudki keha lihtsalt lebada ja tõusis üles ja pani end riidesse. Aju märkas seda kõike alles siis, kui keha oli juba soojas pesus ja kööki jõudnud ning vee keema pannud. Siis polnud enam üldse oluline, et aju oli jälle jõudnud otsusele, et see on ikka halb mõte. Isegi bussi peale jalutades olin ma täiesti veendunud, et ma tegin vale otsuse. Aga püüa sa oma keha takistada! Ja vedas, et ma seda ei suutnud, sest too teine tippude vallutamise päev oma tuiskude ja puusani lume ja inimestevahelise sünergiaga - see oli hingele hunnitult hea.

Enne seda oli pealinn ja restoran ja hetk, kus inimene, kes minu teadvuses oli juba hakanud abstraktseks muutuma, sai oma päris kuju tagasi. See on naljakas tunne, kui inimene, keda sa tead, et sa oled näinud ja juba mitu korda, hakkab järsku abstraktseks muutuma. Mitte, et poleks enam usku tema eksisteerimisse, loomulikult on. Ikka on mingeid teid pidi kuulda teiste tegemistest. See on pigem vist isegi nagu kirjanduslikuks tegelaseks muutumine. Justkui teaks kõiki jutte ja käitumismalle, aga too tegelase kirjeldus, mis päris raamatu alguses on, see pole enam meeles, ei oska enam ette kujutada teist enda ees seismas ja rääkimas. Jah, eriti mitte selles keskkonnas. Kui ta siis laua tagant püsti tõusis ja kallistas, siis jooksis kõik oma kohale. Ühine punkt oli aegruumis üles leitud ja -märgitud. Alles pärast seda sai teineteisele otsa vaadata ja mõista, kui palju aega tegelikult möödunud oli ja kui palju selle jooksul kasvatud.

Gunnar Aarma rääkis mulle täna ööülikoolis, kui suure mõjuga on kallistamine. Tema rääkis seda küll abikaasade ja lapsekasvatamise seisukohast, aga ma usun, et see käib ka teiste kallistamiste kohta. Tore lugu, tasub kuulata.

(Sõnades kirjeldas Alex ja pilti tegi Hendrik)