February 28, 2012

"The best description of hunger is the description of bread."

Aeg on naljakas. Ühel hetkel lähed sa Olümposele, kus kedagi pole kodus ja kartulid on juba ammu põhja kõrbenud ja kõik on paksu suitsu täis. Tõstad kartulid tulelt ja järgmisel hetkel on kõik kodus.
Ühel hetkel sa sööd ülakorrusel hommikusöögiks pannkooke õunamoosiga ja järgmisel hetkel juba linna teises otsas puuviljasalatit jäätisega - ikka hommikusöögiks.Ning siis juba lõunat ja siis juba tagasi elutuppa õhtusöögiga ja siis juba küpsetad juustusaiu ja sööd külakostiks toodud küpsiseid ja jood teed ja kogu tuba on pärmilõhna täis.
Ja väljas sajab laia lund ja õu on paksu vaikust täis, aga hing laulab.
Ning juba sa istud kuskil loengus ja teed nägu, et keemia tundub loogiline, või isegi ei püüa teha nägu, et füüsika seda tundub. Järgmisel hetkel seisad sa juba mitmekümne teise tśikiga keset spordihalli ja püüad mitte liiga lootusetu välja näha strippaeroobika liigutusi matkides.
Ja juba sa istud autos ja sõidad Tõrvasse, et vaadata seal kiikuvaid lapsi ja kallistamispuudus likvideerida. Ja süüa ja süüa ja süüa. Ja keset ööd leida inimesi, keda sa pole kunagi näinud, aga kellest sina tead nii mõndagi ja kes sinust teavad nii mõndagi. Ja juba tuleb hommik ja kohalikud vaatamisväärsused ja nimed marmortahvlil.

Ning selle kõige vahele mahub veel elu vene romaanidest, kus mõisapreili tuleb rongiga tagasi sanatooriumist ja on kogu ravist nõrk ja ikka veel haige, kuid siiski täidab oma sotsiaalseid kohustusi. Küll võib juhtuda, et jutuajamine lõppeb äkki, sest ta on "siiski liiga väsinud ja peab nüüd puhkama minema". Käiakse sõbrannadega teed joomas ja kuulatakse enda sanatooriumilugudele vahele teiste sanatooriumilugusid. Kui keegi jälle küsib, et kuidas siis tervis on, vastatakse alati, et juba parem - isegi kui see alati nii ei ole. Ning isegi kui on nõrk ja haige olla, sis pannakse ikka selga parimad kleidid ja kahvatud näod varjatakse veatu meigi taha ja ollakse kõigis oma liigutustes ja tegemistes malbed ja head ja õrnad. Ning väljas on talv. Ja rongid sõidavad. Sest vene romaanides on tihti talv ja rongid ikka sõidavad.
Kuigi nüüd ma vist olen terve. Enam-vähem.

/Encounters at the end of the world

February 21, 2012

Ma olen universaalne valgusosake.

Tahaksin rääkida kõigest nii nagu see oli, aga siis see ei tundu enam nii nagu see oli.
Tahaksin rääkida sellest, kuidas me budistlikus laagris istusime arutlusgrupiga katusel ja päike paistis ja oli suvi ja me küsisime üksteiselt kõiki budismi ja elu puudutavaid küsimusi ja vastasime neile nii hästi kui me oskasime ja sellest oli abi, asjad said selgemaks, kuigi tegelikult ei teadnud meist keegi midagi. Aga need inimesed puudutasid hinge.
Tahaksin rääkida sellest õhtust, kui nepaali poisid meid pööningule viisid ja kogu õhtu kitarri mängisid ja laulsid ja toredaid jutte oma eludest rääkisid, kuidas see tundus igavesti kestvat. Ja kui elekter ära läks, siis süüdati küünlad.
Või sellest kuidas ma istusin mäe otsas ja joonistasin kloostrit ja ühtäkki ilmus kümmekond väikest poissi mu ümber uurima, et mida ma teen, ja kui suur oli nende rõõm, kui nad tundsid ära maja, mida ma parajasti joonistasin, ja olles veidi aega mul ees seisnud jooksid nad minema ja olid sekundi pärast tagasi ja tõid mulle Buddhast pilte ning jooksid jälle ära.
Ning ükskord jalutasime metsas ja järsku käskisid giidid meil paigal püsida ja puu taha peitu minna, sest üks suur kuri isane ninasarvik oli meist paarikümne meetri kaugusel; sekundeid hiljem aga vedasid nad meid sarvikule lähemale ja siis veel lähemale, ja kuidas see oli nii ehe kogemus, et ma ei kahelnud enam hetkekski, et kui koopainimene ja astronaut kakleksid, siis koopainimene võidaks.
Ma tahaksin jätta meelde kõik need naeratavad inimesed, kellega mu pilgud kohtusid, sest nepaallased lihtsalt võidavad südameid. Nad on head inimesed. Räägitakse, et Indias on ka, aga Indiaga ei saanud ma nii heaks sõbraks kui Nepaaliga. Indias ma olin turist. Nepaalis ma jõudsin elada ja hingata ja Nepaali ma jõudsin armuda.
Või need hetked, kus kaks punapead seisid kuskil teeristil või bussipeatuses või lihtsalt keset tänavat ja teadsid täpselt, kuhu nad minna tahavad, aga kuidas sinna saada... nii nad seisid ja ootasid ja maailm lihtsalt näitas õige suuna kätte. Uskumatu. Seda vist kassid teevadki lihtsalt koguaeg.
Kindlasti ei tohi mainimata jätta seda, et me juhtusime Nepaali filmi ja kuidas see siis palju suurema osa meie reisist haaras, kui ta oleks tohtinud, kuid seda enam jõudsid kõik need inimesed südamesse pugeda.
Ning too esimene sõit mägede vahel pärast öö kestnud hullumeelset kihutamist üle India lamavate politseinikute ja seda rahu ja vaikust ja valgust ja puhtust, mis siis kopsud täitis. Imeline.
Võiksin rääkida pikalt tuututamisest ja autokultuurist ja sellest, kuidas me nägime ainult kolme õnnetust ja lisaks tagurdas buss, milles me olime, puuoksad oma tagaakendesse. Ja rohkem ei midagi. Kõik koerad ja inimesed ja rattad ja suured autod jäid ellu. Ja see tuututamine on korrapärane. Nende kaoses on kord.
Päike tõusis Gangesel ja päike tõusis Taj Mahali juures ja päike tõusis mägede tagant ja see oli ilus, kuid ei muutnud elu nii nagu nad ütlesid, et muudab. Varanasist leidsin Itaalia. Ja laibad, kes põlesid ja ajasid inimestel pead ringi käima nii et see enne hommikut ei andnudki järele.
Oh ja rääkima peaks ka puhastuskuuridest, nagu ütles Chris, sest puhastuskuure me paar tükki ka läbisime. Seal reisides on inimestel kombeks endast paar korda kõik välja visata.
Ja rongisõidud - neid sai ka tehtud küllaga, küll luksuses, küll hiirtega, küll kaarte mängides ja kohalikele silmailu pakkudes, küll pilkases pimeduses ja padjanägudega, küll ärkvel, küll magades. Need rongid on teistsugused kui vene romaanides, neid on teiste romaanide hõng. Neis saab turnida ja ronida ja jalanõusid tolmuste puhurite peale panna.

Las ta esialgu jääb nii.