March 27, 2008

When winter happens in spring...

Munade-pühad olid toredad. Reedel me värvisime nii palju mune, et oh-oh-oo. Ja emme tegi pashat kah, mis oli ülihea.
Üleeile käisin kolmandat korda verd andmas.
Kohe-kohe on ainult kolm nädalat kooli järel. Matat kardan. Kirjandit kardan vahepeal. Inka unustan alati ära. Aga koolis on ikka veel tore. Natuke vähem toredad on need hommikud, kus tuleb silmad lahti teha ja soojast voodist külma maailma astuda, kuid ülejäänud osa on tore. Isegi õppimiseosa pole nii hull, kuigi viriseda tahaks täiega.
Ja vähemalt tuli korraks suur paks lumi maha, et ma sain siiski läbi valge metsa kodu poole sumbata ja lumes keerutada (ja lumist Eesti-Kanada jalkamängu vaadata).

Joon teed ja õpin bioloogiat.

PS! Kaisa andis mulle täna jõulukingituse, eelmise aasta oma siis. Mitte, et me vahepeal näinud poleks, kuid vahepeal polnud talve ja homme ei pidavat ka enam olema. Niisiis me kaevasime koopaid ja tegime lumeelevante tähistaeva all. Muah. Teatripäev missugune.

March 20, 2008

Our spring is sweet

Täna ärkasin ma vara ja magasin siis edasi, et järgmine kord ühe nunnu looma kõrval ärgata.
Ja ma sain ühe raamatu läbi loetud. Nüüd on neid üks vähem kui mustmiljon veel.
Ning sain jällegi tõestust, et ma ei meeldi Hansapangale. Sest esiteks ei saatnud nad mulle kirja, et kuule, sul lõpetas kaart kehtimise, tahad uut? Ja siis nad isegi ei vabandanud, kui mul kaks nädalat hiljem aega oli, et neile kirjutada, et mis värk on? Vaid vastasid, et pmst nad võivad uue kaardi mulle tasuta tellida, kuhu ma seda tahan? Ja siis ütsid, et olgu, neljapäeval _peale_ (arrgh) kolme saad kätte. Eks ma siis läksin. Ei saanud. Süsteemis olevat mingi viga olnud. "Tulge kolmapäeval." "Aga kui te väga tahate, siis me võime teile tasuta ajutise kaardi anda." Ma ei teadnud, et selline olemaski on. Aga mis mul muud üle jäi. Oeh. Ja siis nad andsid mulle apelsini, sest nende kontoril olevat sünnipäev. Vähemalt sain ma apelsini.
Ja ilmgi on alanud kevade puhul kohati ilus.welcome to estonia

Eilne Tartuskäik oli hea. Seal on alati hea. Teised mõtlesid pingsalt, et millistest lahtistest ustest siis sisse piiluda, aga ma võtsin asja vabalt. Ainus eesmärk oli Tartusse saada ja seal ma ka olin. Eesti keelt käisin kuulamas ka. Hullult kurb oli, sest tundus, et keegi ei taha õppida seda. Meid oli seal kuskil kahekümne ringis ja nemad tegid rõõmust suured silmad, et tavaliselt on lahtiste uste päeval ikka kõvasti vähem inimesi. Kahju hakkas. Tundub, et peab ikka ise minema eesti keelt õppima, sest keegi teine ei lähe. Olgu, Kätlin vähemalt läheb. Eks?

March 16, 2008

Nur ein Wort

Oli kord üks päev, kus me saatsime Mari koju ja läksime tagasi kooli tema sünnipäevakingituse jaoks pilte tegema. Ükspühapäevane päev. Ja siis oli üks päev, kui me istusime koolis ja meisterdasime ja siis oli mitu päeva, kus me küpsetasime hästi palju.
Ja siis oli üks päev, kus me olime keegid teised ja tegime teemakohaseid nalju.
Ja juhuslikult olid need kõik päevad peaaegu et ühel nädalal ja juhuslikult ma peaaegu, et unustasin ära, et ma ei ela koolis, vaid mul on kodu ka ja õnneks mulle siiski meenus, milline mu emme välja näeb, sest teda ei saanud ka just palju näha ja Michelle ei saanud lihtsalt millestki aru ja hakkas juba sõpru külla kutsuma, sest arvas, et elab üksinda. Ja ükspäev käisime õpetajate läbul ka. Ja üks kord sai RaM kool kaheksa aastaseks. Ja ühel päeval oli kõnevõistlus.

Ja päris mitu korda olid need ükspäevad üks ja sama päev.

Piltidelt on puudu ball ise, sest sel ajal istus mu mitte-eriti-häid-pilte-tegev-fotokas all kokanduse klassis kotis ja vestles õpikutega. Aga selle eest on mul riiulis nüüd üks uus ilus pilt. Ja see, et saalis lund sadas ja pingviinid ringi patserdasid ja toredad olid ja õpetajate bänd mu lemmikbänd on - seda saab ainult meie korraldatud ballil juhtuda. Muah.

March 09, 2008

sürreaalne...

See, et Mari sünnipäev ülim oli, sellest võib ta ka rääkida. Ma mainiks vaid, et tal on väga toredad sõbrad ja et suure kingipakiga on tore bussis sõita. Ja üldse... Palju õnne veelkord!
Mis oli aga põnev... Sõidan mina õhtul kodupoole. Kell võib olla natu üheksa läbi. Astun siis midagi aimamata oma peatuses bussist maha, kõnnin üle tee ja ourskan Trummi nurga peal kõvasti naerma. Ma olen olnud kodus palju-palju kordi, kui elektrikatkestus on ja elanud nädal aega nii, et pool korterist ei tööta, aga koju läksin ma esimest korda läbi kottpimeda Trummi tänava. Täitsa lõpp. Ma olen õnnelik, et üks noormees jalutas koos minuga esimese ristmikuni ja ma olen õnnelik, et tal olid kõrvaklapid kõrvas ja ta ei kuulnud mu tasast naermist. Ja helkurid olid ka päris tänuväärt. Aga... jõudes oma majani, vaatan, et ohhooo, kõik tuled põlevad. Majades on elekter ja trummi otsas tundusid isegi paar tänavalampi põlevat. Üliäge.

March 06, 2008

Now it seems too lovely to be true

See on suhteliselt normaalne, et kui hommikul tundub, et täna jõuab kuskil kolmeks koju, siis äärmisel juhul jõuab üheksaks, sest vahepeal on nii palju teha. Näiteks süüa kokanduse klassis mingit naljakat maitseainet, mille maitset ikka jätkub kauemaks ja veel natuke. Või siis ringi joosta ja kõigiga rääkida kõigest. Või väitluses istuda ja balli jaoks nö plakateid mõelda. Või õpetajate bändi proovis istuda ja muusikat kuulata. Kusjuures see kõik on ülitore. Need inimesed on ülitoredad. Nad kõik. Ja enne seda kõike veel saab teha laval kõige mõttetumat saksa näidendit, aga saab selle eest vähemalt kommi ja näha kuidas teised teevad väga naljakaid näidendeid. Ja mata tunnis ülesannete lahendamine on ka täiega tore.

Ja, jah, "tore" on väga tore sõna.