November 29, 2011

"Kui minult küsitaks, mida ma tahaksin kindlasti enne surma ära teha, siis vastus on: seista Kaśi ghatil ja vaadata tõusvasse päikesesse."
/Lii Unt "Parim näitleja linnas"

November 22, 2011

Udutatus

Käisime täna Tartu Botaanikaaias. Meid võeti ilusasti vastu. Kiisu magas radika peal ja linnud siristasid põõsastikus. Orhideed õitsesid ja Helil olid kõik taimed kodus olemas. Palmimajas oli soe ja inimesed olid sama soojad. Ja mandariinid olid puu otsas.

Ja täna oli Tartu üleni udus. See udu oli nii ilus. Udu muudab värvid ja valguse kuidagi eriti kirjanduslikuks. Ilus. Ilus. Ilus.

November 14, 2011

Mööda pimedat Tammelinna...

... oli väga tore kõndida. Rong jõudis üheteistkümneks. Ehk umbes sel hetkel, kui ma just raudtee alla pöörasin, oli linn pimedaks jäänud. Taevas oli parajalt pilves, et kesklinnavalgus kottpimedust eemale hoiaks. Inimesed vehkisid majade sees (ja paaril juhul ka väljas) taskulampidega ja piinlikult vähesed olid süüdanud küünlad. Helkuri kasutegur oli märgatav. Soinastele jõudes tundusid tühjal tänaval põlevad tänavalambid raiskamisena. Ilmselgelt oli jällegi mu kodumaja esimene maja, kus elekter olemas oli.

November 12, 2011

"Ühtepidi ma istun ta peal, aga teistpidi on ta roosa."

Nädala eest käisin ma Tallinnas keha müümas. Kui ma olin kohale jõudnud ja maha istunud, tuletas aju mulle meelde, et ma olin just raamatu kotist välja tõstnud. Tõotas tulla pikk päev. Õnneks olid võõrastel meestel lauamängud kaasas ja nad olid lahkelt nõus mängulusti minuga jagama. Nii saigi riieteäravõtmiste vahel kaarte ümber pööratud ja draakoneid tapetud. Oma mällu jätan hetke, kus mul oli parajast ümber suur roosa ja karvane hommikumantel ja peas samaroosa käterätik, mu kõrval istus suur ja kuri metal-mees, mu vastas aga helkurvestiga teetööline,kellel nägu tahma täis, ja me kõik tegime parajasti nägu, et oleme suurlinnade kunstigaleriid ja ostame Pariisi käest oksjonil kallihinnalist maali. Ei mäleta, kes selle maali endale sai, aga tolle mängu võitsin kõigi kiuste mina. Jah, päev, mis tõotas tulla vaikne ja pikk, oli lõpuks täis edevat eputamist ja õnnelikku kihistamist.

Viljandisse jõudsin ka. Küpsetasime Stellaga porgandikooki ja õpetasime Lola kõrrest jooma. Aregi tuli külla (Kulno põgenes päälinna), tema näitas raba ilu ja ennustas ilma. Koputasime Segasumma aknale ja lehvitasime Kaidole ja hiljem lasime Lolal meie tulekust Piilile teatada. Tauno tundis ka meid veel ära. Hommikul käis korstnapühkija ja kõik kohad olid tahma täis. Eriti meeldis tahmale Lola sokkidesse peitu pugeda. Ja siis juba sõitsingi läbi udu tagasi Tartu poole. Mul on hea meel, et Viljandi mind veel päris ära pole unustanud.

Eile leidsin lõpuks rongis koha, kus mulle olla meeldib. Kõik koguaeg kiidavad ronge, aga mulle meeldib pimedas bussis üksinda akna all kera teha ja pimedasse õue vaadata ja maailma selgeks mõelda. Siiski võitis mu südame too pruunide toolidega vagun. Kogu rong oli puupüsti täis, nii ka meie vagun. Aga seal oli see melu kuidagi mõnusam ja hubasem ja lambid ei põlenud ka nii eredalt ja lapsed itsitasid vahekäikudes ja inimesed olid üksteisele lähemal - seda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Viljandist tulevad ka sellised pruunide toolidega rongid. Kui rahvast pole, siis saab sinna pikali visata ja poolelijäänud uni lõpuni näha.

Muul ajal on november ja tahaks lihtsalt oma koopas rahulikult kera teha. Või kunsti. Ja mitte midagi kuulda evolutsioonist.

November 01, 2011

"Võiks teha lollile pai, siis loll jälle jaksab."



Mõtlesin, et kirjutaks, aga mul pole midagi öelda.
"Onu Tomi onnike" on väga hea raamat.
NaNoWriMo hakkas.
Aasta eest oli päris sisutihe päev. Viimane päev Itaalias. Uskumatu, et sellest on aasta möödas.

Koolis on põnev. Tegelikult ka. Aga tööd ja eksamid on muudkui järjest ja vahepeal tundub, et tahaks lihtsalt peaga lauda peksta ja siis selle asemel söön hoopis hästi palju komme. Kommid on head. Tundub, et lõpuks olen ka mina see, kes saab öelda, et keemiast ja matemaatikast ei saa ma tuhkagi aru. Aga põnev ja huvitav ta on. Mu maailmapilt on nii mitu korda ülepeakaela käinud, et mul pole õrna aimugi, mis mu algne idee oli. Mõnikord ma jalutan mööda Elva tänavat kodu poole ja jõuan selle lühikese aja sees mitu korda täielikku paanikasse sattuda ja sellest siis jälle välja tulla. Vahepeal tundub maailm täpselt nii õigesti olevat, et kõik maailmaparandusteod tunduvad mõttetud. Mida sa parandad midagi, mis on nii õige! Teinekord on jälle rahulikum ja saab juua oma hommikuteed ja langevaid lehti jälgida. Oleneb, kuidas võtta - nii ta läheb.

Mikk on Meremaal. Ta ütles, et seal on kena ja vahva.
Mina olen järgmised kolm nädalavahetust päälinnas. Seal pidi sügis alles alguses olema.
Pildid on tollest korrast, kui me kõik koos Pläsku sauna läksime ja lapsed olid armsad ning hoidsid kätest kinni.