February 26, 2010

Kaunimad aastad Su elus.

Kui ma eile (ajaliselt siis üleeile) hommikul äratuskella kinni panin ja veel pool tundi läbi meetripaksuse lumekihi sinist taevast üritasin piiluda, mõtlesin, et eks need sünnipäevad vist ole head. Tegelikult pole ma kunagi suur sünnipäevade fänn olnud, aga lisaks neile kõigi ühisalgus- ja ühisheaolemis- ja ühiskõikmuudasjadpühadele, on hea ka päris enda algus püha omada. Et on üks päev, kus saab just minu aasta täis. Just ainult mina saan nüüd anda uue algava aasta lubaduse, sest minul algab uus aasta (eks mõnel teisel ka, aga see pole praegu oluline) Et tuletataks endale meelde, et ma olen alguse saanud ja üks aasta sai jälle täidetud ja mida ma nüüd selle järgmisega peale hakkan. Et kuskil peaaegu täiesti suvalisel hetkel keset seda kõigile kehtivat aastat algab minul järsku täiesti uus. Ja et ükskord võib juhtuda, et ei tule enam järgmist aastat - seda on ka hea meelde tuletada, sest lõpmatusega on ikka väga keeruline ümber käia. Ja siis ma mõtlesin, et see on ikka väga hea, et Eestil ka sünnipäev on, sest siis saavad naabrid kogu perega õues küttepuid toovat veoautot oodates kelgutada ja grilli sooja panna, et siis pärast kõik koos puid riita laduda ja grillida, kogu selle paksu lume sees. Pärast läheb see suur pere kõik koos tuppa ja mõtleb, et ikka pagana vahva on koos uude aastasse minna. Aga kogu ülejäänud maailm käib tööl, sest nendel ei alga ühtki aastat sel päeval. Aga meil algas. Sellel hetkel oleksime meie nagu teistest ees... Täpselt aasta jagu ees.

(Võib ka juhtuda, et ma mõtlesin nii sellepärast, et kell oli juba mitte enam niiväga hommik ja mina olin pigem teistest maha jäänud. Aga kogu hommiku kummitas mind Jaan Tätte - Keegi vaatab lund. See laul tundus ka õige koha peal olevat.)
((Kusjuures, kui ma mõtlen, siis ma kasutan veel rohkem sidesõnu.))

February 22, 2010

Kolm lühiromaani (või veidi lühemat)

Mees peatus, kui tüdruk tast mööda kõndis. "Teil kukkus midagi maha." Tüdruk pööras ringi, vaatas mehele otsa, mees oli vana, aga korralikult riides, vaatas maha, otsis. Vaatas mehele otsa, vaatas maha. Vaatas mehele otsa. "Ma tegin nalja," ütles mees ja kõndis edasi.


Ühel ilusal esmaspäevasel hommikul, paar tundi enne, kui äratuskell üles ärkas, otsustas Magu tuppa sattunud kaltsakatest lahti saada. Ta viskas nad otsejoones välja. Teadagi on Magu puhtusearmastaja ja eks sellepärast tunduski talle olevat õige aeg kevadsuurpuhastuse jaoks. Magu ammutas kaevult suurte ämbritega vett ja viskas nad mööda tuba laiali, et ikka kõik seinad korralikult puhtaks saaksid. Ja siis viskas musta vee jälle ilusasti välja. Võttis aga uue vee ja viskas vana välja. Vana vesi välja ja uus jälle sisse. Ja nii oma kuus korda järjest. Pea, kes on tuntud oma eriskummaliste asjade kogude poolest, kes ikka tavatses öelda "Nagunii kaovad nii tihti nii paljud asjad ära, mis neist allesjäädavatest siis niisama minema visata?", vaatas Mao käitumist ja imestas. Magu ei lasknud end Pea virisemistest segada. Peale pole kunagi Magu väga meeldinud. Talle meeldib, kui enne tegutsemisi ikka mõeldakse asjad läbi. Magu aga ei mõtle. Hakkab aga koristamisega pihta ja kulutab nii kogu päeva ära, ei arvesta üldse sellega, et Peal oli plaanis tööd teha ja poodi minna. Keha vajab ju hoolitsemist. Muidugi, seda sama ütleb ka Magu.
Paar minutit pärast tähtaegu ja poodide kinnipanemist, kuuleb Magu koputust. Ta viskab veel viimase vee välja, kusjuures napilt külalisest mööda, ja kutsub Õuna sisse. Selleks korraks on suurpuhastus tehtud.
Pea, nähes, et kõik tema plaanid ja ideed on musta veega potist alla lastud, hakkab veelgi rohkem hädaldama ja virisema. Magu oleks ju võinud asjaga varem pihta hakata või õhtuni oodata, siis oleksid kõik asjad tehtud saanud. Aga ei. Eks vist nii olegi, et targem annab järele ja laseb lollidel võimu haarata.
Pea valutab. Keha puhkab, ega saa asjast midagi aru. Magu ja Õun joovad rahulikult teed. Süda ei lase oma tujul üldse pahaks minna, vaid
magab südamerahus. Ta on seda kahevahel olemist harjutanud küll. Eks Pea ja Magu peavad mõnikord ka ise hakkama saama.


Lumivõimetel pole piire. Ta ehitas mu katuseakna peale igluu. Esialgu tundu, et lumi polnud arvestanud toa soojusega, sest koopa sees hakkas lumi sulama ja moodustusid imeilusad stalaktiidid. Kuid lumi ei ole rumal. Stalagtiidid kasvasid ja kasvasid, tilkusid aina pikemaks ja paksemaks ja juba nad puudutuasidki oma otstega aknaklaasi. Selgus, et lumi ei ehitanudki iglu. Lumi tegi endale häärberi.

February 17, 2010

Tagurpidi kuu.

Siin Viljandis on hea ja soe. Vähemalt üksteist päeva veel.
Ükspäev, kui miski muu mitte kuidagi ei sobinud, otsisin ma oma vähesed värvilised pliiatsid välja, mis mul siia kaasa olid võetud, ja hakkasin aga paberit määrima. Ausalt öeldes ei olegi ma kohe päris ammu joonistanud. Lihtsalt niisama joonistanud ja eriti veel nende nunnude pulkadega. Ükskõik, mida joonistada, ikka tundub nagu oleks väike laps need teinud.

Vahepeal olid tudengite teatripäevad. Sai palju etendusi näha. Mulle meeldis. Kui TTP pühapäeval läbi sai siis oli kuidagi rõõmus-kurb olla (
kurbus küll kadus, kui Rimi kassiir mulle ilusat sõbrapäeva soovis). Oleks nagu tahtnud veel. Kuidagi palju lihtsam oli, kui ei pidanud mõtlema, et mida ma siis nüüd teen, vaid seadsin sammud jälle kooli poole ja vaatasin etendusi. Isegi Kups tuli kaugeltlinnast siia, et neid minuga vaadata. Parem ehk olekski raske.

Ja too vend, kes mu unenägusid kirjutab, on küll päris psühho. Siinkohal ei mõtle ma Christian Bale'i ega kedagi teist. Või võib-olla mõtlen. Ma ei tea, kes mu unenägusid kirjutab.

Kooli praegu veel ei igatse. Kevadet aga küll. Tegelikult otseselt ei igatse, aga kuna vastlapäev on läbi, siis on kõik uksed avatud, et kevad võiks tulla. Nii see ju käib, sest vastlapäeval peab lund olema, muidu ei saa kelgutada (mis mul see aasta vahele jäi, piinlik...), aga pärast ei ole otsest põhjust, miks lumi jääma peaks. Või on? Kuigi tiigritele on ujumine vist vastumeelt, aga see kevad teisiti hakkama ei saa.

February 04, 2010

Hemoglobiin 132.

Selgus, et ma olen ootamatu ja tegutsen salaja. Võib-olla tõesti. Aga ma sain jälle verd andmas käia ja ega muu eriti ei loegi.

Lisaks. Tähtis informatsioon. Umbes kuu ajaga (tsipp rohkem) olen ma ära söönud 209 kommi. Eilse päeva seisuga. Vananenud andmed selles suhtes. Ja joonud 104 tassi teed.