April 27, 2009

Ma tahaksin ühte väga täiuslikku maituld. Väga tahaksin. Lõkke ja lihaga. On sellist kuskil pakkuda?

April 26, 2009

Oota... oota... (vaikus) Siuke päev.

Mul on suvi. Kohe päris-päris suvi, vabaduse ja päikesekreemiga. Kuigi vabaduse ajal peaks tegema hästi palju kohustuslikke asju ka ja minu nahk lihtsalt põleb isegi väsinud päikesega ära (http://news.bbc.co.uk/2/hi/science/nature/8008473.stm).
Et Marile mitte pettumust valmistada, siis ma mainin ära, et Tartus olles sain tõesti ka jäätisekokteili juua. Ja lahtise aknaga aknalaual istudes jalgu kõlgutada ja seebimulle puhuda... ja suvel välismaal kohvikus päikese käes istuda... ja turistina pilte teha... ja rääkida lendrebastest ja vakladest ainult loogilist juttu... ja süüa imehead leiba... ja kohata nii palju tuttavaid... ja jalutada... ja lugeda häid lapsteraamatuid... ja elada Anduri pool... ja süüa jäätist... ja juua kohvi... ja seista pool tundi bensiinijaamas ja rääkida hoopleva rekkajuhiga juttu, kuniks mutrivõtmega onu tuleb ja pangakaardi automaadist tagastab... ja muidugi ei maksa unustada sõpru.
Ja keskööpaiku magama minna, et siis kell kaks üles ärgata, et siis kell viis üles ärgata, et siis kell kaheksa Paidesse sõita. Et siis seal väga õnnelik olla, et me tuuleveskit ei võitnud... ja head pitsat süüa... ja minis magada... ja esimest korda pandimajas käia - kirjandi teemasid kuulamas... ja Metsatölli tasuta kuulama saada, sest nad loosisid välja sada piletit, millest me ühegi ei võitnud, aga siis kaks ütlesid ära ja me saime ikka, aga lõpuks meie pileteid ei kontrollitudki... ja Taarkat vaatamas käia... Siuke päev. Selline elu.

April 19, 2009

Maybe it's just me.

Mõtlesin täna, et kuna on nii ilus ilm, siis ma lähen jalutan veidi väljas. Alguses arvasin, et ei jaksa teisele poole järvegi minna. See tundus nii kaugel. Aga siis viisid mind jalad üha edasi ja puude ja tuule ja terviseraja ja päikese kutse oli nii tugev, et ma ei suutnud vastu panna. Ja mul on nii hea meel, et ma ei suutnud. Jamesi väikevend mängis lihtsalt kõige õigemat muusikat ja mul oli nii hea tuju. Ühe põllu peal tantsisin koos kurega, teiste küngaste peal pidin üksinda hakkama saama. Kui mitte arvestada seda ühte autojuhti, kes tuututas ja mulle kas pöialt või keskmist sõrme näitas. Inimesi tuli õnneks vähe vastu, üksinda oligi parem. Teised muidugi tegid kõik tõsise näoga sporti. Mina läksin lihtsalt jalutama. Mul oli seda nii vaja. Mets on ikka minu element. Mets ja kõndimine. Lõpuks tegingi järvele tiiru peale. Täpselt paraja pikkusega tee oli. Miks ma seal varem käinud pole?

April 18, 2009

And if we're lost, then we are lost together.

Üks päev oli selline, et mul olid jänesekõrvad peas ja ma sõin pool kapsast ära. Lihtsalt järasin. Ja kõrvaltoast kostis Toiduklubi. Õhtul aga selgus, et ma olen nähtamatu ja et Are on... tema oli päris palju erinevaid asju.
Järgmisel päeval juhtus nii, et kooli oli vähe ja tööd oodatust rohkem. Eks me võtsime kohustused vastu. Ja sellest järgnevalt olid ka kaks järgmist päeva kiired. Kirik muutus koduseks. Kohe päris hirmutavalt koduseks. Sellel esimesel päeval, neist kahest järgnevast, saime veel teada paar asja, mis ajamist vajavad. Selgus, et arvutitele meeldib erroreid anda. Laura sünnipäeva sai alles hilja hakata tähistama.
Reedelgi ärkasime vara ja läksime kaameratega inimesi jäädvustama ja head-head muusikat kuulama. Nii saigi meie praktika läbi ja õhtul oli palju tantsimist. Palju. Ja kuigi mu tuju päeva jooksul kõikus täiesti ühest äärmusest teisse, siis õhtu oli igatahes väga viis. Suuresti tänu Liisale, kes päris täpselt ei teadnudki, kellele ta külla tuli, aga sattus jälle minu seltskonda.

April 13, 2009

mi-ma-me-mi-mo-mu-mu-mo-mi-me-ma-mi

Mul oli väga tore päev, tänan küsimast. Ja väga tore nädalavahetus, hästi emmekeskne. Käisime jalgratastega sõitmas. Ma polnud seda eriti kaua harrastanud ja nüüd sain koguni seelikuga sõita. Nauding missugune! Ja emme tegi pashat kah ja vanaema ja Tõnis käisid külas ja mune värvisime (ja käisime riideid ostmas) ja vaatasime filme ja mängisin kassiga ja lugesin. Mõnus-mõnus. Ja ärkasin iga hommik vara. Siim ka just täna rääkis, et ta hakkab vist suureks kasvama, et ärkab iga hommik hirmvara. Mul on vist samamoodi. Reedel ärkasin 4:45 nii et silm ka ei pilkunud.
Igatahes täna oli ületee üks eriti nunnu poiss, kes kassiga mängis. Ma muidugi vaatasin kassi ja siis tema arvas, et ma vaatasin teda ja hüüdis: "Tele!" Ma ütlesin viisakalt vastu ja naeratasin. Ja siis paar tänavanurka eemal tuli Rainer ja tegi kalli ja oli armas, kuigi ta oleks võinud ka lihtsalt teisel pool teed olles lehvitada ja edasi kõndida. Koolis lõbustas Are mind pool tunnikest, kui kõik teised mind hüljanud olid. Ja Merlil on rahu hinges. Ning Stella avastas uue hobi. Sellega saab lähemalt tutvuda homme keskpäeva ja ühe vahel, meie koolis.
Täna olin ma täitsa uus tüdruk, nagu
Piili ütles, hoopis teise asja kohta küll...See oli vist öö vastu pühapäeva, kui ma nägin hästi palju Tanelit unes. Merli oli kah paar hetke, tegi Taneliga intervjuud nt, kui viimane esimesse klassi astuda tahtis. Unenägu põhines muidu suurel enamusel sellel, et Tanel pani orksi üles jubitubi videod sellest, kuidas meie ja mõned inimesed veel, olles koolieelikud või algklassilapsed, tegime eriti palju eriti kurje lollusi, olles ise nii nunnud, kui üldse saab. Siuke unenägu. Kasutaks juhust ja tervitaks Tanelit, kuna tal on kevad südames.

April 12, 2009

+.+

Mulle meeldivad inimesed, kes teavad asju. Tohutult meeldivad. Ma lihtsalt kuulaks ja teeks, mida iganes öeldakse. Kui sõna taga on kindel teadmine ja usk.

April 10, 2009

Palun ulatage mulle paar poognat rohelist lauapaberit.

Sorteerin siin kodus-kodus jälle vanu vihikuid ja kooliasju. Seda tuleb iga natukese aja tagant teha, küll lõpuks saab nad kõik ära visata. Igatahes sain jällekord aru, kui alla käinud ma olen pärast gümnaasiumi lõppu. Just kirjutamise poolest. Ma ei oska enam üldse kirjutada. Ma mõtlen siis sisu poolest. Mõned esseekesed või mõttekatked vihikuservadelt on nii head. Täis ilusaid võrdlusi ja geniaalseid pöördeid. Geniaalseid selles mõttes, et nüüd ma enam neid ei mäleta ja nad tunduvad nii uudsete mõtetena. Praegu ma ainult... Isegi mu nanowrimo ja script frenzy püüded põruvad haledalt. Oleks seal siis mõnigi hea lahendus. Jah, kasvõi lihtsalt hea. Aga koguaeg see sama vana jama. Näiteid pole, võrdlusi pole. Kirjutamise ajal lihtsalt ei tule mitte ühtegi meelde. Mis minust niiviisi saab?

April 07, 2009

It was there that I saw you

Ma räägiks ainult headest asjadest. Näiteks Tartu oli väga hea. Piiliga tulbid ja kevadekohv ja Kallega moeshõu, mis tegelt oli Jumalaga moeshõu ja siis üks mitmetunnine köögisistumine ja laupäevahommikune toitumine emmega ja Ülle juubel ja kõiksee muusika seal ja järjekordne sugulaste ja muude mutukate armastus ja ans. Andur Tõnise ja Jumalaga ja Genklubi, mis oli Viljandi rahvast täis ja Feliks, kes võttis vaevaks muga suhelda (ei, ta ei ole mu kujutletav sõber) ja pühapäevahommikune söömaaeg ja ilus kevadpäike piilumas autoaknasse, kui ma Laura ja Otiga tagasi sain, et siis kodulinnas hästi kaua filmida, mis oli ka tore. Tagasi Viljandisse jõudes olin ma rahu ja õnne täis.
Tegelikult algas see kõik juba varem. Näiteks neljapäevase Sannu sünnaga, mille lõpetas tore üllatus, et ta ei elagi nii kaugel.
Eile õhtul viis juhus (peaaegu) meid Stellaga ka teise Maili juurde. Seal oli lihtsalt nii soe ja hea olla. Tee ja suhkur ja armastus kolme apelsini vastu.

Tegelt ainult headest ei räägi. Sotsioloogia viimane loeng oli ka. Eksam ootab ees, kunagi. Selles on küll kahju. Üks neist loengutest, kus ma alati nii palju uusi ja põnevaid mõtteid sain. Kohe ausalt.