April 18, 2009

And if we're lost, then we are lost together.

Üks päev oli selline, et mul olid jänesekõrvad peas ja ma sõin pool kapsast ära. Lihtsalt järasin. Ja kõrvaltoast kostis Toiduklubi. Õhtul aga selgus, et ma olen nähtamatu ja et Are on... tema oli päris palju erinevaid asju.
Järgmisel päeval juhtus nii, et kooli oli vähe ja tööd oodatust rohkem. Eks me võtsime kohustused vastu. Ja sellest järgnevalt olid ka kaks järgmist päeva kiired. Kirik muutus koduseks. Kohe päris hirmutavalt koduseks. Sellel esimesel päeval, neist kahest järgnevast, saime veel teada paar asja, mis ajamist vajavad. Selgus, et arvutitele meeldib erroreid anda. Laura sünnipäeva sai alles hilja hakata tähistama.
Reedelgi ärkasime vara ja läksime kaameratega inimesi jäädvustama ja head-head muusikat kuulama. Nii saigi meie praktika läbi ja õhtul oli palju tantsimist. Palju. Ja kuigi mu tuju päeva jooksul kõikus täiesti ühest äärmusest teisse, siis õhtu oli igatahes väga viis. Suuresti tänu Liisale, kes päris täpselt ei teadnudki, kellele ta külla tuli, aga sattus jälle minu seltskonda.

1 comment:

Merli said...

Mina olen see jobu, kes jooksis peol ringi ja Liisaga üldse ei tegelenud.

Piinlen nüüd siin.