October 26, 2010

Kutsuarmastus

Ausalt ma ei arvanud, et koertega hüvasti jätmine nii raske on. Tegin maailma parima õunakoogi ja viisin sealsetele töötajatele pool. Ja pärast käisin mäe otsas nutmas, sest koerad olid nii õnnelikud mind üle nii pika aja jälle nähes ja ei saanud üldse aru, et see nüüd on viimane kord. Kas ma olen maininud, et ma olen kassiinimene?

October 25, 2010

This is your art. This is your Balzac, your Brookside and your Bach


(eile)

Võib-olla saabus võit sellel hetkel, kui ma pärast itaalia keelde dubleeritud prantsuskeelse filmi vaatamist mõistsin, et ma vist siiski sain peaaegu kõigest aru. Võib-olla siis, kui Angelo lihtsalt ei lubanud mitte kellelgi minuga mitte üheski teises keeles peale itaalia keele rääkida. Võib-olla pärast paari klaasi veini. Võib-olla on asi täiskuus. Mõnikord ma lihtsalt tunnen, et ükskõik kui vigaselt ma seda tegelikult ka ei räägiks, midagi ma ikka mõistan ja midagi ma ikka oskan rääkida.

Vahepeal... oeh. Hüppasin-kukkusin-põrutasin oma jalad ära ja veetsin maailma kõige jubedama öö valu käes piineldes ja järgmisel päeval sain kõndida ainult seintest kinni hoides. Vahepeal annab veel tunda. Vahepeal... Istusin ühe vanamehega keset ööd lõkke ääres ja jõime veini ja sõime õunakooki, sest ma vihastasin Danielle peale, et ta mu imeheast moonikeeksist mürgituse sai ja seda kõigile rõõmsa näoga rääkis. Vahepeal. Kukkus Danielle ja tal on nüüd vist mõra luus ja ta istub päevad läbi kodus ja vaatab telekat ega käi tööl. Vahepeal läks meil elekter ära ja kõik lambid põlesid läbi ja põhimõtteliselt on koguaeg pime. Neljapäeviti on Cinefoorum, kus näidatakse häid filme itaalia keeles ja kuna meil on käpp sees, siis saame neid tasuta vaatama. Vahepeal läks külmaks. Vahepeal läksime Siljaga väikesesse baari ja küsisime joogiks teed – baarman läks ähmi täis, keegi polnud sealt vist kunagi varem teed ostnud. Pärast pisikest arutelu teise külastajatega sai ta aru, kuidas tee tegemine käib. Vahepeal tegin väga pikke jalutuskäike ja käisin palju kiikumas. Mulle hirmsasti meeldib kiikuda. Vahepeal olid head live bandid meie oma baarides ja toredad istumised toredate rahvastega. Vahepeal käisime Milanos. Vahepeal tegime palju head hõõgveini.

Ja täna näitas Skaio mulle sügist ja hippy village't, sest nii ta lubas too õhtu, kui ma nutsin. Ta lubas küll ainult hipiküla, aga seal oli ka imeilusaim sügis. Need mäed ja need puud ja need... see... Enamik ajast ma vist lihtsalt vaatasin naerulsui värvilisi puid. Või ronisin puude otsas olevatesse onnidesse. Või rääkisin, et siia ma nüüd jään elama. Või jagasin kõigile paljudele kassidele paisid. Või toppisin taskuid pipatmünte täis. Pärast ronisime viltuse vihma eest kohvikusse peitu ja jõime liiga palju magusat kakaod ja sõime liiga palju shokolaadiseid küpsiseid.

Õhtul koju jõudes, kuigi olin lubanud, et ma rohkem ei söö, ootasin siiski ära Siimu viis tundi valminud lasagne ja lasin hea maitsta. Nüüd on selline uni ja kõht on nii täis. Maitea, eks vist mesi ole hea.

Coopi müsli hinda tõsteti. Antakse vist märku, et on aeg lahkumiseks. Varsti hakkame viimaseid asju loendama.

October 11, 2010

Tu lo sapevi che nessuna gioia nasce senza un dolore...



Käisime perega (meil on siin oma väikene kolmene pere) Novara lähistel kindlustega tutvumas. Oh nad olid nii armsad. Eriti see esimene oma heinapallide ja heinamaadega. Hiljem külastasime veinitehast ja grappatehast ja igaksjuhuks olid neis ka tasuta proovimised. Süüa sai ka. Ja isegi grappa-jäätist oli. Pärast veel anti kingitus – me võtsime kõik väikese pudeli grappat. Mõned olid väikeste lastega tulnud. Ausalt öeldes hakkas minul seda õhkugi hingates alkohol veidi pähe, ma ei tea, kuidas siis veel lapstel oli. Korra pandi keele peale tilk ka eriti kanget grappat. Nii kanget, et pärast arvasin tükk aega, et nüüd on vist paras aeg endale keeleneet osta – auk on nagunii juba olemas. Grappa tehas oli nii armas. Mitte nende masinate ja kaadervärkide pärast, aga selle pärast, et nad arvutavad oma tseeokahe koguse kokku ja istutavad vastavalt sellele uued puud. Nunnukad. Kaheksa paiku jõudsime koju, tegime riisi veiniga ja vaatasime Hannibali. Too päev sai alkoholi hingatud, joodud ja söödud kõigil erinevatel viisidel.

Kolm kümmet







Ka meile on päike naeratanud. Naeratanud nii palju, et päeval on kingad üleliigseks koormaks ja kaks korda on saanud isegi ujumas käia. Ei, vesi ei ole just otseselt soe. Samas hallid ilmad on suurepärased joonistamiseks ja kudumiseks. Ma kudusin endale uue salli, hiina söömispulkadega. Pärast käisin linna peal ühte suure silmusega nõela otsimas. Selle leidmine ei ole nii lihtne, kui tundub. Ning pärast peaaegu et ühte ja poolt kuud ütles Skaio lõpuks, et jah, täna on sobiv päev minu pool tee joomiseks. Üks kuu ja pool võttis see aega! Aga tee oli nii hea ja tuju üheksa. Tuju on üheksas püsinud suhteliselt ühtlaselt. Eile näiteks istusime kõik koos Chiara pool ja rääkisime maailmast ja kuulasime muusikat ja tantsisime ja tegime mustkunsti trikke. Ja siis üks hetk ma nutsin Skaio varruka märjaks, sest sain aru, et lähen kohe koju. Sellised on emotsioonid.

(Ja see puu... see on hurmaapuu.)

October 05, 2010




(Ikebaana ja aeg, kui viis kuud täis sai)

October 03, 2010

Enne teise kuu loomist me tuleme edelast

Meil oli eile sünnipäev. Viie kuu sünnipäev. Õhtul tegi Siim selle puhul hõõgveini ja päeval sõitsime autoga ringi, et vaadata veel ennenägemata kohti. Ja ühes sellises ennenägemata kohas kohtasime kloune. Eks neidki oma sünnipäeva puhul. Ma arvan, et see oli maailma kink meile. Kõndisime ja vaatasime, et näed, klounid on seal. Mina mõtlesin, et ehee, need klounid on nagu meie diivanilainelauatamise sõber seal.... Ja Siim mõtles, et ehhee, vaadake, see seal on nagu teie... Ja Silja mõtles ka kindlasti midagi. Aga me kõik jäime poole mõtte pealt pidama ja seisma ja vaatasime, et näed, ongi meie sõber Genovast. Uskumatu lugu. Eestis juhtub nii, et oled suvalises kohas ja terve mets on ainult sugulasi täis. Aga et see ka Itaalias juhtuda võib... Müstika. Me Siljaga olime nii suures shokis, et ei oskanudki kohe midagi öelda. Hiljem kallistasime ainult kõvasti ja siis sain aru, et see oli vist nüüd esimene me-ei-näe-enam-kunagi(-vähemalt-mitte-arvatavasti Itaalias)-head-aega. Siis hakkas veidi kurb. Ja tuled järve peal peegeldasid nii nunnusti ja siis oli ka kurb. Kuigi tegelikult oli tore päev. One month to go and counting down.

Viimasel ajal on meil päevad hallid.