December 27, 2005

Tuled maha...

Jõulud tulid, olid, läksid. Jätsid endast maha toredad kingitused ja suhteliselt toreda lumise ilma ja ega midagi muud ei olnudki.
Aastavahetuse veedan, nagu tavaliselt, Tartus.

Minu meelest peakski nii olema, et kui sõber tahab sind väga näha, igatseb sinu järele, vajab lõbustamist või aja sisustamist sinu poolt, siis sa saad minna ja lähedki oma sõbrale külla, mitte ei pea vastama, et sul on palju õppida, emme ei luba, vms. Vot. Sellepärast ongi vaheaeg hea.

Kalle kirjutas mulle kirja, andis kaks plaati ja tegi kohvi välja. Kalle on tore ^^

December 19, 2005

Sidrunitemüstika.

Remondimehi ma kardan jätkuvalt.

Kapp toodi valede värvidega, saatsime tagasi.

Jõulutunnet ei ole kohe üldse mitte. Jõule ka sellepärast ei taha. Ja jõule ei saa ju nagunii lumeta eksisteerida.

Vaheaeg võiks juba käes olla.

Ja... Jumal, oi kuidas ma tahan sinu juurde tulla!

Tore, et Kupi ja Laura minu pool tähti vaatamas käisid.

December 14, 2005


Granaatõuna söömine on puhas kunst.

December 12, 2005

"Kui tänaval kõnnid, siis loenda vastutulijaid ja sinuga samas suunas minejaid, et peaksid kaht numbrit korraga meeles pidama. Ja siis loenda vastutulijaid ja samas suunas minejaid ja mehi ja naisi eraldi, et peaksid nelja numbrit korraga meeles pidama."

"Miks peaks eestlane õppima, kui tal on raha?"

Viis tundi Argo Aadlit ehk etendus "Tõde ja õigus". Tohutult hea etendust. Seal istudes ei tundunud küll, et viis tundi oleks möödunud. Aga miks küll selline lõpp oli? Seda ei olnud ju raamatud, ega ju? Mõnusast reaalsest tükist sai vastik ebaloogiline asi. Põhimõtteliselt on tore küll, et tüdruku jalad terveks said, aga see oleks võinud olemata olla. Lõikan selle oma mälust välja ja järele jääb suurepärane teatrielamus. (Kunagi peaks raamatu ka läbi lugema.)

Bowlingust sain pöidlale sinika. Kududes torkasin puust nüri vardaga sõrme augu, pisikese aga valusa. Vihmase ilma käest sain nohu, valusa kurgu ja palaviku. MariSetu sünnipäeval õppisime suuri laineid tundma ja kui muidu kannatasid mustamäe elanikud veepuuduse all, siis meil oli hoopis väike uputus - st saun, wc ja koridor ujusid. Ning laupäeval käis Jumal Maa poistel päid segi ajamas või ajasid poisid temal pea segamini, kes seda teab.

Nagu Geki ütleks: "93 uuu."

December 06, 2005

Frottola El grillo.

Miks unenäoseletaja arvab, et unes nähtud õnn on päriselus õnnetus ja vastupidi? Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Minu loogika kohaselt võttes tähendab unes nähtud õnn, et sa oled oma hetkeolukorraga rahul.
Igatahes sundis mind täna hommikul unenäoseletaja lahti tegema öösel nähtud uni, kus ma olin rase ja kohe-kohe sünnitamas. Naljakalt tõeline uni oli... Kust väiksele lapsele sellised mõtted küll pähe tulevad?

Ja kui ma juhuslikult enam mingit asja ei mäleta või segast peksma hakkan, siis see on tingitud sellest, et ma sain täna keka tunnis palliga vastu nägu, päris kõvasti (Pole hullu Ave, ma saan aru küll, et see oli kogemata. Või kas ikka oli?). Siiamaani pole erilisi häireid ilmnenud.

December 01, 2005

November 30, 2005

Unelaul.

Eelmine nädal läks ööseks vesi ära. See nädal läks elekter ära.
Eile olin ma tüng. Täna olen pätt.
Setu ei usu mind.

Ühtäkki on tohutult palju teha ja see pole üldsegi halb. Lugeda ja süüa ja muusikat kuulata ja otsida ja kirjutada. Hea. Aega ei ole ainult nende kiirete asjadega eriti palju.

Mind ajab närvi meie matemaatika õpetaja. Tema õpetusstiili ei saa kirjeldada, seda peab nägema. Lühidalt öeldes me mängime tunnis mälumänge, kodutöid ei kontrolli, kuulame tema elulugu, vaatame, kuidas ta päris hästi aru ei saa, mis ta tahvlile kirjutas ja tunnitöö on enam-vähem veerand kuni pool vihiku lehekülge. Matemaatika eksamist tuleb vist loobuda(?).

Tegelikult... tegelikult olen ma rahul.
Kui nüüd lumi ka maha tuleks siis oleks täiuslik.

...ja päkapikudki on juba kaks korda külas käinud.

November 25, 2005

Ahvid käivad kuul.

Täna ei räägiks sellest, et sünnipäev oli tegelikult väga tore, et käisin issiga uiskamas ja sain igasugu põnevaid asju ja ülivahvaid õnnesoove või et nädal on möödunud üldiselt väga-väga uniselt ja täna mõtles peavalu mind külastada või et täna tehtud füüsikatöö sain ma C (! ma ei osanud seda üldse).
Räägiks hoopis kui tore oli Elina ja Setu etendus. Nojah tuli veidi tehnilisi probleeme siia-sinna ja veel veidi ja etendus polnud just kõige põnevam aga nemad kahekesti ruulisid. Mul on ikka nii lahedad sõbrad (10 krooni pole ju palju, et sõpru näha). It made my day.

*Ursula plaat - esimene kuni kaheksateistkümnes lugu*

Kohustuslikke asju on ka mõningaid (luuletused ja esseed ja ettekanded), neid teen homme (kas see oli see päev, mis kunagi kätte ei jõudnud?).

November 20, 2005

Reaktiivmootor.

Elina tõi mulle neljapäeval jõulukalendri (see lisandus siis tema toodud asjade nimekirja). Lihtsalt niisama. Ei oskagi nagu eriti midagi öelda sellise lapse kohta, kes annab enda kommid vabatahtlikult teisele. Naljakas.

Mida tavaliselt tehakse laupäeva hommikuti pärast hommikusööki? Mina igatahes õppisin füüsikat. Onu oli isegi nõus minule, lapsele, kes üldjuhul füüsikast midagi ei taipa, seda õpetama ja kusjuures ma sain isegi aru. Eks järgmises füüsika tunnis näeb, kas ma oskan teadmisi ka valemitesse panna.
Tegelikult on väga tore, et on inimesi, kellele meeldib õpetada ja kes _oskavad_ õpetada. Näiteks emme hakkas ükskord õunu loopima, kui ta mulle matemaatikat õpetada üritas. Õnneks saan ma enamasti matemaatikast aru ja enam seda kordunud pole.

Ja siis ma mõtlesin (ja Kupi mõtles ka natuke), et mida edasi õppima minna või kellena töötada tahaks. Kupi hakkab igatahes prükkariks (või alkohoolikuks või narkomaaniks, kui kuskilt raha leiab). Minu tulevik on veel joonistamata. Üldiselt ei ole nagu midagi, mida _väga-väga_ tahaks õppida. Küsisin emme käest, et kellena ta näeks mind töötamas. Ta vastas, et ei näekski. Loomulikult olen ma nõus igavesti laps olema. Ehk on Euroopa Liit nõus mind sponsoreerima?

Miks on raekojaplats vajalik? Miks sinna talve tulekul kuusk pannakse? Mida tehti vanasti, kui igav oli? Hehee... mina tean. Elis ja Thor peaksid ka teadma :P Ühesõnaga ma ei saa aru, miks ma Tartus ei ela. Tartus on niisama-olla ja mitte-midagi-teha palju-palju parem ja toredam ja huvitavam kui Tallinnas, isegi, kui ma täpselt sama asja teen.

Nagunii kõik juba teavad, et neljapäeval on minu sünnipäev. Et pidutsege siis täiega aga kingitusi ma tõesti ei taha.

Viimase aja tegevusi kokku võttes võib öelda lühidalt: ma ei tea.

November 15, 2005

Pehmekõrgushüppematifoobia.

Pax Romana. Limes Romanus. Servus servorum Dei. Lex Salica. Corpus juris civilis. Anglosaksidel oli 4 või 8 härga adra ees. Homme on igatahes ajaloos töö (ja inkas ka, aga selle õppimiseni pole ma veel jõudnud).
Täna polnud estat, sest õpetaja oli haige. Saksat lihtsalt polnud. Matades polnud ka õpetajat, pidi lihtsalt ülesandeid tegema (kusjuures ma tegin ka). Ühesõnaga pool päevast oli lihtsalt lebo ja teine pool oli füüsiline trenn. Naljakas. Ei tundu üldse kooli moodi.

Elina on ülitore laps. Ta on toonud mulle kaks kommi, kaks pakki küpsiseid (sest need on nii vastikud), teed ja ükspäev toob ta mulle pulgakommi ka. Aitäh, too veel :P!

Vihmasabin summutab kõlaritest tuleva muusika.

Ilmaga on üldse kehvasti. Viimased hommikud olen nii närvis ja tujust ära olnud ja õhtuti ei jää magama, nii et uneaega jääb ka väheks. Seda just sellepärast, et sajab. Olgugi, et vihmamuusika saatel peaks olema (ja enamasti on ka olnud) hea magama jääda, ei suuda ma enne magama jääda, kui olen umbes kaks tundi lage vahtinud ja elu üle järele mõelnud. Väga naljakate järeldusteni olen jõudnud (parem ei räägi neist), kuid kohati on need isegi päris loogilised. Sellele ma siiski pole veel pihta saanud, et miks ma trummidega tegelenud pole. Laiskus ja lollus, nagu ikka.

Varsti tulevad päkapikud!!

November 13, 2005

Isadepäev.

Tartu, Tartu, Tartu... minu lemmiklinn igati. Mis sest, et seal on suur ja kole Tallinna Ülikool (aka Tartu Kaubamaja), mis nii seest kui väljast on peaaegu sama rõve. Seekord ma veendusin selles oma silmaga.
Igatahes hea oli jälle Jumalat näha ja kurta talle oma muresi ja kuulata tema omi. Ma ei tea, mis ma teeksin, kui peaksin vene keelt õppima, pähh. Miks me üldse vene keele lõime? Ja vist ei saagi olla mitte midagi paremat, kui suutmatus otsustada kumba kahest kohvikust külastada ja siis jõuda järelduseni, et tegelikult võime me ju mõlemasse jäätisekokteili jooma minna. See on nauding.
Pararahvast nägin ka. Istusime nendega veidike aega Wildes (ei, mu dressikas ja pluus ei haise üldse suitsu järgi) ja siis maabusime hetkeks Allani pool. Eriku näoilmed on lihtsalt liiga head, vaatad ja naerad. Kusjuures Locolt on teistelegi edasi arenenud komme, et kui räägitakse mingisugust roppust (?) või ma ei tea mida, siis öeldakse enne, et ma kõrvad kinni paneksin. Ei taheta vist väikest last traumeerida/rikkuda, nii hooliv neist. Vahepeal on küll natuke imelik/tüütu käsi kõrvadel hoida ja laliseda omaette. Ja siis läksid Erik, Loco ja Allan naistesse ja meie jäimeThoriga üksinda, kuna Elis ei jõudnud üldse Allani poole, sest oli veidi tõbine.
Järgmine nädalavahetus lähen vist uuesti ja pärast seda tuleb Tartuga paus kuniks aastavahetuseni.

November 10, 2005


...

Keset ringjoone äärt
Kõnnivad üks mees ja naine
Kelle trajektoorid on vastupidised
Kuid üksteise vastu põrgates
Kunagi ei kohtu.


Koolis ei toimu mitte midagi tarka. Lume asemel on vihm. Pärast tunde suudetakse vaid ebaselgeid häälitsusi kuuldavale tuua. Elinaga sõlmisime kihlveo, kaotaja ostab võitjale pulgakommi. Väsimus, unisus, nõrkus ja lakkamatu naer. Homme lähen Tartusse!!

November 06, 2005

Must kass kirikus.


Teise perioodi esimene nädal on läbi. Sain esimest korda oma elu esimese õpinguraamatu kätte. Põnevus.
Igatahes läks meie klass reedel otse koolist Pilistverre inimeseõpetuse laagrisse ja täna päeval, kahe paiku, jõudsime sealt tagasi. Me ööbisime peaaegu kirikus, st. see polnud päris kirik, vaid peaaegu. Kusjuures seal oli väga tore, nõme ainult, et see just nädalavahetusel pidi olema. Mängisime amööbe ja vähke, olime vandekohtunikud, tegime teatrit, rääkisime usuküsimustest ja väärikast surmast, sõime, mängisime Aliast, arutasime, kes neljast tähest kõige parem oli, joonistasime erinevaid püramiide ja vaatasime kolme filmi. Väga lahe, et selliseid asju korraldada viitsitakse.

Jõuludeni on üks kuu ja 18 päeva. Päkapikkudeni on 24 päeva. Aastavahetuseni on üks kuu ja 25 päeva. Jõuluvaheajani on vistist sama palju aega kui jõuludeni. Eks ma ootan siis...

(Minu sünnipäevani on 18 päeva. Rohkem ma seda ei maini ja pidu ka ei toimu, ametliku vähemalt mitte.)

October 31, 2005

Taevas ei ole karusid.

Täna oli hea päev. Käisin mööda kooli ringi ja lihtsalt olin õnnelik, nagu oleks armunud, aga ei, ma ei ole. Juba hommikul ärgates tundsin, et on hea olla. Ei häirinud, et kool algab ja et vaheaeg sai läbi (see ei olnudki igavene aga kuradi hea oli küll).

Teatris on viimasel ajal harrastatud vägagi abstraktseid etendusi. Ma saan täiesti aru miks, abstraktselt on lihtsam kõnelda ja tihtipeale on see ilusam.
'Jänese aastaga' oli nii et... olen vist maininud juba kuiväga mulle von Krahli teater meeldib... Igatahes oli algus hea ja lõpp väga hea. Lõpp on kõige olulisem, ükskõik kas tegu on filmi või näidendi või raamatuga. Kui lõpp on hea, siis on kõik hea, nagu ikka. Ja seal oli tõesti hea lõpp, minu meelest täiuslik isegi, see ütles kõik ära (kuigi samas nagu ei öelnud ka). Vahepeal, keskel, mulle ei meeldinud, mida ma nägin. Ma ei saanud sellest aru, see ei jõudnud kuidagi minuni.
Von Krahli etenduste juures meeldib mulle see, et hetkel, kui etendus lõppeb, hindan ma seda tavaliselt keskmiseks, kuid iga sammuga, mis ma kaugenen saalist ja lavast, saan ma näidendist aina rohkem aru ja seda rohkem see mulle meeldib. Naljakas.
Publik peab ka õige olema. Alati enne algust, kui saali veel ei lasta ja kõik seisavad ootusärevuses ukse ees, vaatlen ma teisi uudistajaid. Tihtipeale leian mõne, kes pilgu endale tõmbab. Ma näen teda, tema näeb mind, mõlemad teadustame endale, et teine on olemas. Läheme saali - teame üksteise asukohta, vaheajal kohtuvad pilgud juba rohkem ja lõpus, garderoobist riideid oodates seisame kõrvuti ning väljudes avab ta mulle ukse. Tänan teda. Tema keerab vasakule, mina paremale. Ta on võhivõõras, me ei kohtu arvatavasti kunagi, kuid meil on ühine teatrikogemus. Ja tal on metsikult kenad silmad...

Nii palju siis seekord....

October 30, 2005

Elu mõte on lõpuks jõuda arusaamisele, et saab minna tagasi.

Gekkiniga meil on eraldi maailm. Teised ei peagi sellest aru saama. Meil on teine numbrisüsteem ja teed, mida mööda ei tohi tagasi minna ja Mees. See lihtsalt on nii. ^^

Ja siis tuli parakokkutulek. Alles neljapäeva õhtul sain ma teada, kuidas ja kellega ja kuhu ma minema pean. Ütlen kohe ausalt, et mina ei mõelnud seda välja. Igatahes väljus buss ja ma maabusin sellega Paides, kus ma olin esimest korda elus. Maha astusin ma vales peatuses, mis tegelikult oli õigem peatus kui õige, kuna see oli säästukale lähemal, sest just seal ma ühinesin Thorondori ja Eilsega, kellega koos me istusime Celticu autosse ja sõitsime paramaja juurde. Mõned olid juba varem kohal, mõned jõudsid mõne aja pärast, mõned öösel ja Hallu (ta ütles, et loeb mu blogi vahest =) ) hüppas laupäeval tordiga (kuna oli ju ikkagi para-webi kaheaasta sünnipäev ^^) paariks hetkeks läbi.
Paramaja oli, nagu Hallu ütles, absoluutselt kõhe. Kolm tuba, ühel oli lagi, kahel pool lage. Üldiselt oli külm. Ainukesed kohad, kus normaalselt olla sai, olid ahjuesised ja see laega tuba, mis veidi sooja hoidis. Need punased kindad, mis ma ära kaotasin, ei olnudki tegelikult kadunud.
Tegelikult oli tore. Parakokkutulekud on alati toredad. Ma ei saa ainult aru, miks nii vähe uusi on? Seekord oli kaks. Võibolla nad kardavad meid, kuigi pole mitte mingit põhjust (siinkohal jätaks mainimata mõned palgamõrtsukad ja teised vägivaldsete mõtetega lapsed). Paranaljad on üle kõige, täiesti ausalt kohe. Ja ma ei teadnudki enne, et nad nii palju teisi taga räägivad, aga see on ainult hea :D. Natuke sai sporti ka teha - mängisime jalgpalli (meie võit 5:1) ja lennutasime lendavat taldrikut Lennu (see sobis salatitaldrikuks ka väga hästi). Mis siis veel. Locoga oli hea suhelda. Thorondori ja Elisega oli tore hirmudest rääkida. Ja kõiki oli väga hea jälle näha. Mina olen väga rahul.
Elisega tulime laupäeva õhtul ära, et teha teistele soojas toas magamisruumi ja et ise üles soojeneda, nõrgad olime noh. Ööbisin tema pool. Ta tegi küpsisetordi ja oli õnnelik, et ta paramajas seda tegema ei pidanud. Hea tort oli. Rääkisime muidu teisi taga ja niisama naistejutte ja magasime.
Ma märkasin, et ma elan väga teiste kulul. Teadke, et ma olen tegelikult väga tänulik, kui te mind toidate ja soojas hoiate. Ja kannatage, ükskord saan mina (võibolla) ka suureks.
Igatahes olen ma Elise õpilane ja selline vaikne ja nähtamatu ehk täiuslik spioon. Nii nad räägivad, ju siis on ka nii.
Ja talvel pidime me minema kõik koos suusamatkale (loe: kelgutama). Lähme ka eksju?

Homme peab ka tore päev tulema. Homme õhtul on von Krahlis 'Jänese aasta' esilinastus. Jess!

Vaheaeg on igavene. On ju? Peab olema.

October 26, 2005

What's that playing on the radio?

Vaheaeg on kõige toredam aeg üldse.
Esmaspäeva veetsin Tripiga mööda vanalinna joostes ja tornides ronides ja raekoja platsil kulli mängides. Tripp on tore ^^. Hiljem käisime Gekiga kinos. Laps sai üle kahe nädala jälle toast välja ja ei osanud maailmaga enam midagi peale hakata. Kolm aastat mälukaotust ja asju (1 6 3 - nagu ikka). Gekiga lähme homme ka kinno. :D
Teisipäeval nägin Laurat. Kurtis mulle, et ei taha kedagi näha ja midagi teha. Ja siis me pildistasime teda, vaja oli, päriselt ka. Tema on ka see laps, keda peaks väga palju tihedamini nägema.
Täna suutsin ära näha nii Mari, Tairi kui ka Kupi. Külastasime kohvikut ja jalutasime külmetades läbi vihmase-lumise vanalinna. Tairi (tervitan!) rääkis palju kordi kuiväga talle meeldib, et lumi tuli ja et ta pidi talvejope selga panema.

Teatris käisin ka. Draamateatris 'Juliat' vaatamas. Minu lemmiketenduste hulka ta kindlasti ei lähe. Kuid see hetk, kui nad lõpus aegluubis mõõgavõitlust pidasid ja siis laest hõbepaberi tükke (loe: lund) alla sadas, oli täiuslik. Lihtsalt täiuslik.
Oli ka hea kuulda Sarah Kane'i teksti armastusest. Olen seda varem palju-palju kordi lugenud, kuid, nagu alati, nii ka seekord, oli see kuuldes veelgi parem (kuigi mõned kohad jäeti vahele).

Sha-na-na - Those magic changes
Lesley Gore - It's my party

Viimasel ajal on olnud kuidagi eriti palju 'hetk-nagu-filmist-võetud' ja 'see-hetk-oli-juba-ükskord' või 'seda-nägin-ma-küll-unes' olukordi.

October 23, 2005

Milline saatus ka saaks talle (targale) osaks, ta teeb sellest midagi mälestusväärset.

Reedel juhtus nii, et esimene periood uues koolis sai läbi. Selle puhul jäid isegi kolm viimast tundi ära (või vähemalt jäid kaks füüsikat ära ja keegi ei kavatsenudki kaks tundi tühjalt passida, et siis keemiasse minna). Koju jõudes sisustasin ma oma aja teleka ja söögiga (röstsai ja merevaik :P) ja hiljem ka muusikaga. Täpselt selline tunne oli, et ükskõik, mis ümber ka toimuks, mina puhkan. Nii hea oli. Emme oli ka ülikoolis, nii et kõva muusika ei häirinud kedagi.

Hortus Musicus't käisin kah kuulamas, enne hüppasin ainult von Krahlist läbi ja haarasin enda kätte neli kutset 'Jänese aasta' esilinastusele. Hortus Musicus oli tegelikult päris tore, magama ei jäänud ega midagi (ja nüüd ma tean, kus väravatorn on). Eriti meeldis mulle, kuidas pärast lõppu kirikukellad kostusid. Ilus oli. Seejärel jalutasime Kaisaga Chocolateriesse (kirjutatakse see nii?) ja istusime ja rääkisime seal tunde ja tunde. Seneca kirjadest ja elust ja filmindusest ja teatrist ja sellest, kui härri potter kõik oli/on ja mulle meenus, kui väga mulle meeldib kohvikutes aega veeta.

'French ja Koulu' sai täna läbi. Kahju. Väga-väga hea raamat. French'i tegelaskuju on liiga geniaalne - alatu, vastik ja õel, aga geniaalne.
Indrek Hargla on üks minu lemmikkirjanikest.

Üldiselt on vaheaja plaanid nii, et homme on Gekkin ja kino ja loodetvasti Tripp. Teisipäev on auk. Kolmapäeval on Tairi ja Kupi ja Mari ja teater ja loodetavasti Kalle. Neljapäeval on fotokool. Ja reede kuni pühapäev on para-web, eks siis näeb kas lähen sinna üksi või kaksi (loodetavasti kaksi). (Ja esmaspäeval on von Krahl, aga see ei käi enam vaheaja alla.)

Kusjuures täna oli kaks korda jõulutunne. Selline päris jõulutunne ja isegi üks jõululaul tuli raadiost, mitte päris jõululaul, aga seda lastakse jõulude ajal palju. Jõulud võiksid tulla küll - paksu-paksu lumega, mida koguaeg juurde sajab ja ehitud kuusepuuga (ja kingitustega).

October 20, 2005

...

Meil oli koolis magustoiduks Reidi jäätis. Kadestage!!

October 17, 2005

Ma võiksin käia kas või mööda vett...

miks, nii raske sulle on öelda -
öelda et sinust ma hoolin,
kuidas su hääl - sinu hääl,
mind nii õnnelikuks teeb.
/see-oli-vist-Elioni-reklaamis-? Igatahes see laul on tore.

Nüüd olen ma rebane. Mulle löödi muna pähe (ristike lahtrisse) ja visati jahu ja vihmagi sadas. Võiks öelda, et peas olid veidike karvased ja toored pannkoogid. Muud seal ristimisel eriti polnudki.
Viimasel ajal olen ma süvenenud näitlikustamisesse ja õnne ja tarkuse defineerimisse ja Seneca kirjadesse ja füüsika mitteõppimisse ja ajaloo tunnis magamisse, nii et koju jõudes lendab peale selline mõnus väsimuse tunne, et tahaks ainult süüa (ma sain rösteri! Nüüd võin Jumala juures muudki süüa.) ja lugeda (luuletused ja 'French ja Koulu'... nämm...) ja häid filme (röövlirahnu Martin jõudis mulle koju kätte) vaadata.
Kusjuures meil hakati kütma. Varsti võib toas isegi soojaks minna *sülitab kolm korda üle vasaku õla*.

Aga sokid sahtlis on ikkagi paaritamata.


"Ära jahvata!" nähvas ta. "Ma tean isegi seda legendi. Mitu minust targemat meest on Maavalla risti ja põiki läbi tuuseldanud, et kuule leida. Need ei saa nii lihtsalt mingis nurgataguses vanakraamipoes välja ilmuda. Mida sa istud seal? Lähme nüüd, jookseme!"
"Ma ei istu," kogelesin mina. "Ma olen rabatud ja istme külge naelutatud. Kas mulle tundus nii või sa tõesti mainisid sinust targemaid mehi ja veel mitut? Kas mind on tõesti nii labasel kombel alt veetud? Kas ma tõesti siis ei olegi maailma kõige targema mehe teenistuses..."
"French! Kuula nüüd hoolega - kas sulle tõesti ainult tundub või kuuled sa tõesti minu hääles teatavat ähvardust?"
/- -/
Mõni aeg hiljem - kui Koulu unisevõitu ja vaiksetel Tarbatu tänavatel Kuhugi Väga Ruttava Mehe kiirkõndi esitas ja mina püüdsin kõigest väest välja näha Mehena, Kes Juhuslikult Samas Suunas Läheb, Aga Üldsegi Ei Kiirusta - kuulsin ma eestpoolt tema ähkimist: "Muuseas, French, need minust targemas mehed olid kõik juba surnud, kui mina sündisin."
Nii et see oli talle meelde jäänud.
/French ja Koulu - Indrek Hargla

October 13, 2005

Hullud päevad.

Kõndisin siis mina mööda tänavat stockmani kõrval, imetlesin roosakirjut pilti taevast, mis peakohal ja pilku alla keerates avastasin ühtäkki, et kõikidel mu ümber on kollased kotid, kuhu peale on mustaga kirjutatud 'hullud päevad'. Mõnel üks, mõnel paar-kolm, aga igaühel on. See võttis tummaks küll. Tundsin ennast kuidagi heidikuna hetkeks ja siis tabasin ennast mõttelt, et see on nagunii mingi reklaamitrikk ja ma olen lihtsalt kogemata võtteplatsile sattunud. Aga kuidas nad nii paljud inimesed nõusse said sellist nõmedat üritust nagu 'hullud päevad' reklaamima?
Igatahes jooksin ma sealt ruttu minema (kuigi toidulõhn oli väga kutsuv).

October 12, 2005

Hammas.

Jah, laps käis üle pika aja hambaarsti juures.

Oi kuidas mulle ikka meeldib mu hambaarst! Teised kisavad ja paanitsevad hambaarsti juures, mina naeran. Ta on lihtsalt nii-nii tore. Ja tal on kõigeilusamad pruunid silmad. Lisaks sellele, et temaga lõbus on, oskab ta oma tööd ka hästi.
Kui ta hambaarsti ameti maha paneb, siis mina enam hambaarsti juures ei käi. Vot.
Olen ma tõesti ainus, kellele meeldib seda sorti arsti juures käia?

(Ja mingi kamm on nende kontrolöridega. Ma vist meeldin neile, sest nad on peaaegu igas bussis/trollis, kuhu ma istun. Täna oli kahtlaselt palju politseinike ka igalpool. Mind vist ei usaldata.)

October 09, 2005

(vaikus)

Toimunud on piisavalt palju. On olnud tore ja mitte nii tore. Võibolla peaksin rääkima, aga viimasel ajal on juhtunud nii, et ükskõik kui palju või vähe mul ka öelda ei oleks, lauseid ma moodustada ei oska, ei viitsi või ei taha, ühesõnaga vaikin. Nii siis ka seekord.

Mul on täpselt neli uut raamatut - kaks luuletuse ja kaks fantaasia. Loen neid ja lasen teistel rääkida.

October 02, 2005

Müstika.

Võtad kullast sõrmuse või ripatsi, hõõrud seda vastu villaseid sokke, hõõrud seda seejärel vastu valutavat kohta silma juures ja odraiva ei tekki.
See on peaaegu sama geniaalne, kui et võtad kapsalehed, määrid need meega kokku, paned ööseks rinna peale ja hommikuks on köha läinud.

Kust inimesed selliste asjade peale tulevad?

Rikkad ja ilusad.

Ma sain aru, miks räägitakse, et minuga on keeruline. Minuga ongi keeruline. Üks hetk olin ma väga tujust ära, sest mulle ei sobinud midagi, aga samas tahtsin ma midagi. Emmet see ei häirinud, ta on harjunud ja õnneks läks see hetk mööda.

Nagu paljud juba teavad (või noh mõned) veetsin ma peaaegu kaks päeva rootsi päälinnas. Tegin koolist poppi ja puha.
Grand hotel ja taksod ja tunne, et sa oledki rikas - sellega võib ära harjuda (loe: ma harjusin sellega ära).
Suured lapsed käisid koertega shoppamas. Vanalinnas oli palju kaks-inimest-kõrvuti-ei-mahu-tänavaid. Must mees jooksis mööda ja tegi mulle silma. Üliilus oli see, kui kõndisid mööda vanalinna tänavaid ja kuulsid kaugustest tänavamuusikut mängimas 'Hotel Californiat'. Liikudes kostus muusika vahepeal kõvemini ja kohati sulle vaid tundus, et kuuled seda. Lisaks muusikale veel sügisene päikesepaisteline ilm ja tänavatel liikuvad inimesed. Hetk nagu filmist võetud.
Ühesõnaga mulle meeldis. Kõik see ma-olen-liiga-peen-et-seda-ust-ise-lahti-teha ja ma-luban-teil-nüüd-mulle-teed-valada meeleolu ja keel, millest ma aru ei saa ja Grand hotelli hommikusöök. Ma pole elu sees nii palju pestud-ja-täpselt-õige-küpsusega-kohe-söömiseks-mõeldud puuvilju korraga näinud.
Kaasa tõin ma sealt jalavarjud, kaks salli ja koti.

Miks Eestis Innocenti ja pudelis jogurteid ei müüda. Kui joogijanu tuleb, siis peab miskisuguseid vastikuid karastusjooke ostma. Pähh.

September 29, 2005

Hirmud ja paanikad.

Täna, kui ma seisin bussipeatuses ja ootasin bussi number 23, tuli minu juurde väike tüdruk. Selline, et läks just esimesse klassi või siis teeb seda järgmine aasta. Igatahes ta tuli minu juurde ja hakkas mind ahistama, küsides igasuguseid küsimusi (Kust sa sellised juuksed said? Kas sa oled koolis nohik või lahe? Mis mobiil sul on? Oled mingi ilgelt tark jah? Kust sa sellise koti said, anna mulle!). Eks mina, selline viisakas nagu ma olen, vastasin nendele alguses, kuid kui ta mu fotokoti lukke hakkas lahti tõmbama ja kätega kallale tahtis tulla, ei olnud mul üldse enam rääkimise tuju. Õnneks tuli buss ja viis mind sealt ära. Positiivne meeleolu oli asendatud hirmuga - mulle tuli meelde, miks ma väikeseid lapsi kardan.

September 27, 2005

Kevadlõhnad.

Laupäeval metsa lugema minnes leidsin üksiku kalevipoja asemel hoopis kolm sõduriks maskeerunud naissoost isikut, keda fotoaparaadid taga ajasid. Päris hirmutav oli, kuid õnneks polnud nad lärmakad ja ei seganud lugemist.

Põhimõtteliselt peaksin ma lugema 'kuningas odipus't' või siis õppima homseks füüsika tööks või siis mõtlema, mida rääkida estas kolm minutit teemal 'Palju on vähe', aga selle asemel otsustati ühehäälselt (hääletuses osales kahjuks vaid üks korralik kodanik ja see olin mina) muusikat kuulata ja emme tehtud lihapirukaid (need on kõigeparemad üldse, Kupi arvab ka nii) süüa. Lemon tree ja Lovefool kostuvad kordamööda.

Me oleme Kupiga üks inimene. Nii vähemalt räägitakse. See vist tähendab, et tema on pool ja mina olen pool. Asja teeb keeruliseks ainult see, et ka Jumalaga me oleme üks ehk siis ka pool ja pool. Niisiis Kupil on pool mind ja Jumalal on pool mind... ühesõnaga 1 - 0,5 - 0,5 = 0 ehk siis... Tere, mina olen see laps, keda pole olemas.
(Kuigi on ka imepisike võimalus, et Kupil on üks kolmandik minust ja Jumalal on üks kolmandik ja niimoodi jääb mindki üks kolmandik järgi. See on aga palju rohkem kui null. Siiski on see hetkel vaid teooria.)

September 24, 2005


Did you?

September 23, 2005

Mulle ei tulnud meelde, et ma selle koha välja mõtlesin.

Üldiselt on nii:

Ärkan. Olen väsinud.
Lähen koolibussiga kooli (v.a. reedel). Olen väsinud.
Istun koolis. Olen väsinud.
Tulen koolibussiga koju (v.a. reedel). Olen väsinud.
Söön. Loen Potterit. Ärkan veidike üles.
Olen väsinud.
Söön ja vaatan telekat.
Istun arvutis ja söön ja olen väsinud.
Lähen magama, kuigi und pole.

Kui sügismasendus jõuab tavaliselt talveks kohale, siis sügisväsimus on juba nädal enne tähtaega kohal. Kuidagi kurb on olla, kuigi kõik on tegelikult päris hästi läinud ja olnud.

Genialistid - Tavaline naine

Jättes välja, et ma olen koguaeg väsinud ja mitte eriti suhtlemisvõimeline, olen omandanud nii mõnedki teadmised golfist (kolmapäev), fotograafiast (neljapäeva õhtu), demosthenese kahest kõnest (teisipäeva-kolmapäeva õhtu), saanud sõimata kokatädi käest, kes mulle kohukest ei andnud (neljapäev) ja õppinud valesi asju ajaloo töö jaoks (pühapäeva öö).

Homme, kui emme kursakatega matkama/sööma/sauna läheb ja mina ka hommikul ei taha nendega ühineda, siis võtan ma fotoka ja lähen metsa lehti otsima, sest kodutöö nõuab tegemist ja mets on praegu natukene ilus. Tegelikult peaksin ma istuma ja mõtlema näiteks selle üle, et mis ma siis ikkagi trummidega teen. Ei tahaks nagu pooleli jätta aga kuidagi ei jaksa ennast selle heaks liigutada ka (trummiõpetajate seas on levinud nimi Ivo).

Eksklassikaaslased on sõidus Saksamaal esmaspäevast saati tuleva esmaspäevani. Tairi rääkis, et tal on toidumürgitus aga muidu on tore. Kui nad tagasi tulevad, siis peavad meile k-õ-i-g-e-s-t rääkima! Nii on.

Nädala õpetussõna tuleb Jumalalt: "Ära minu lööma (muidu lööma ennast).

Värvilist sügist!

September 17, 2005

Lagritsakonnad.

Külmaks on läinud. Toas on 16 kraadi (+/- 0,3). Väljas on palju-palju vähem. Igalpool on külm. Kevad-sügis mantlit pole ja kindad on ka kohe varsti liiga õhukesed. Hommikul sadas rahet. Rahe ei ole vihm ja ei ole lumi, samas oleks justkui mõlemat. Igatahes klõbises see vastu aknaid ja ajas unised lapsed veidikeseks ajaks üles.

(Tartusse ma lõppkokkuvõtteks ei jõudnud, kuna tekkis võimalus teha midagi inimesega, keda ma ei näe just tihti.)
Kalle käis Tallinnas. Vaene mees pidi terve ööpäev mind kannatama, kuna mina, lahke inimene nagu ma olen, pakkusin talle öömaja ja jõlkusin temaga kaasas.
Mida me siis ka tegime kõik see aeg? Näiteks juhtusime me enne seitset Keskraamatukokku, kus Kerttu Rakke küsimustele vastas ja Mihkel Kaevats loomingut esitas ning hiljem ka küsimistele vastas. Mõlemad tundusid väga sümpaatsed inimesed olevat ja Kaevatsi luuletused olid head-head. Kalle soetas endale ühe tema luulekogudestki. Tegime vanalinnale tiire peale, käisime kohvikutes, jõime kohvi (aitäh, Kalle) ja sattusime Led-R'i heliproovi kuulama/nägema von Krahlis. Ja rääkisime kõigest, mis pähe tuli. Tore oli.
(Veidike füüsikaülesandeid lahendasime ka, aga sellest ma ei räägi.)

Mul on ajaloos esmaspäeval töö ja ma tõesõna ei oska seda. Õppida ka eriti nagu ei viitsi.

Head ööd.

September 13, 2005

Can't smile without you.

Ma nägin unes, kuidas ma läksin riietega oma vannitoas olevasse hiigelsuurde basseini ujuma ja Kupi lukustas mu sinna terveks ööks. Tuli hommik ja vannitoast oli sujuvalt saanud Taneli maja esine, kus ma siis, märjad riided seljas, üles ärkasin. Varsti astusid nurga tagant välja para-weblased. Ma olin väga rõõmus neid nähes ja hüppasin Erikule kaela. Erikul oli selline tore vanamehe habe. Para-weblased istusid ringi minu ümber ja küsisid, miks mu riided läbimärjad on. Nii lõppeski.

Hommikul/päeval olin kahtlases tujus. Naersin kõige peale ja ei osanud absoluutselt mitte midagi saksa keeles öelda. Vähemalt mitte midagi arusaadavat. Ja keskendumine oli ka vaba päeva võtnud.

Enne kehalise tundi, tuli minu juurde neiu, kes küsis kunagi, kas ma Jansat tean ja kes käib minuga samas saksa rühmas, ja andis mulle koti sees kaks kommi. Väga armas temast. Pean vaid kahetsusega teatama, et ma ei tea ta nime...

Harry Potteri kuues osa on käsil. Plaanisin küll eesti keelse ära oodata, kuid see oli ainuke raamat inglise keeles, mille sain kätte ilma raamatupoodi või -kokku minemast. Kuuendik on loetud ja ei saa öelda, et ei meeldi.

Nädalavahetusel sõidan Tartusse ja sealt lähen kanuutama.

(Jäätis sai otsa.)

September 09, 2005

Esimene A.

Ristimine lükati edasi. Oktoobri neljateistkümnendal päeval toimub see hetkeseisuga.

Eile oli 'Malev'. Esilinastus. Inimesed muutusid kannatamatuks, kui liialt teiste filmide reklaame enne õiget filmi näidati. Film ise oli hea. Kohati oli veidike igav ja venis, kuid nalja sai palju. Pärast oli äfterpaarti, kuhu ma ei läinud, kuna pidin koju õppima tõttama.

...ja esimese A sain ma saksa keeles ma-ei-tea-mille eest.

September 07, 2005

Ma olen liiga noor, et sellest rääkida.

Reedel on meil rebaste ristimine. Öösel. Ilmamees rääkis, et sel ööl pidi tulema 9-12 kraadi sooja. Eks siis näeb millised nohused näod meil kõigil pärast on kui meid öösel vette visatakse. Me peame maksma sada krooni selle eest, et meid retsitaks. Selline see maailm juba kord on. :P
Spordipäeval lähme aga glofi mängima. Vähemalt sellised jutud liikusid koolimaja ümbruses ringi.

Ma õppisin uue asja ka - madalstardi.

Minul on homme 'Malev', Helenal on see juba täna. Tartu ruulib.

*Beach Boys - Kokomo*

"Mida nad teevad?"
"Kust sellised pärit on?"
"Kes nad sellised on?"
Lapsed ja vanemad tormasid kõik üheaegselt jõekaldale, et asja lähemalt uurida.
"Kas nad pole fantastilised?"
"Nad ulatuvad mulle põlveni, mitte kõrgemale!"
"Vaadake nende naljakaid pikki juukseid!"
Pisikesed mehed, kes polnud keskmisest nukust suuremad, olid oma tegevuse pooleli jätnud ning silmitsesid üle jõe külalisi. Üks neist näitas sõrmega laste peale, sosistas midagi ülejäänud neljale ning kõik viis purskasid naerma.
"Aga need ei saa ju olla päris inimesed," ütles Charlie.
"Muidugi on nad päris inimesed," vastas härra Wonka. "Need on umpalumpad."
/Charlie ja shokolaadivabrik

September 03, 2005

Ja mina olen vara.

Kool tuli. Hoogsalt ja äkki. Esmamulje uuest koolist ja uuest klassist (kahjuks suudan ma hetkel vaid paar-kolm nime näoga kokku viia) ja õpetajatest on positiivne. Koolilaul ainult ei sobi kuidagi ja koolikell ei tundu ka koolikellana. Koolivorm on nii kuidas ta on - ei midagi hullu aga must värv hakkab varsti närvidele käima.
Esimesel septembril tegid kõik (loe: mõned exklassikaaslased) mulle ja Kupile pitsa välja.
Esimene päris koolipäev oli segane (mina näiteks hilinesin teise grupi inka tundi ja ma ei tea, kas ma lähen enda omasse või käin edaspidigi seal), tunnid möödusid suht kiiresti ja tunniplaanist seinal ei saa ma ikkagi midagi aru. :D

Täna poes suutsin ma oma esimese kuni kolmanda klassi klassijuhatajale ja praegusele klassijuhatajale otsa komistada. Lisaks sellele sain ma lõpuks endale mustad püksid.
Emme töökaaslase sünnipäeva puhul käisime forelli söömas. Kuidagi on alati juhtunud nii, et kui kellelgi emme töökaaslastest sünnipäev on või ta lihtsalt teisi endale külla kutsub, siis võetakse mindki kaasa, sest emme ei viitsi pärast enam kodus süüa teha. Samas mul pole selle vastu midagi, tal on toredad töökaaslased ja kõhtki saab täis.

Mul on Helenale jõulukingitus olemas, kuigi suvi pole veel lõppenud...

August 31, 2005

Arvake,

kes saab 'Maleva' esilinastust vaatama minna?

Jah, mina!!!!

August 30, 2005

How to tie a tie?



Alati kui tuleb sügis, tuleb ka tahtmine kunsti teha. Ükskõik, kas joonistada või kirjutada või olla. Kuid siis, kui oled sättinud ennast kunsti tegemise poosi ja oled valmis peale hakkama, pole kunsti enam kuskil näha, tahtmine on, aga kunsti mitte. Siis jääb üle vaid teiste kunsti vaadata ja viriseda: "Miks mina nii ei oska? Ma tahan ka nii teha! Näh, ta oskab palju paremini..."

Vähemalt olid täna ilusad roosad pilved õhtul...

August 28, 2005

Välk, vihm ja mürts.


Kupi joonistas selle kunagi... Mälestus TSG saksaosakonnast.

Minu kallis uus kool on mu ära unustanud. Kupiga nad suhtlevad, minuga mitte. Kutsuvad teda kooli vaatama ja kooliga tutvuma, aga mind mitte. Kahtlane ja imelik. Tegelikult mul pole üldse koolituju. Kuni viimase hetkeni üritasin vältida kooli peale mõtlemist, kuid nüüd oli vaja koolivorm ära tuua ja kõik räägivad koolist ja siis lihtsalt ei saa teda enam peast välja. Pähh.

Öösel käisime Kupiga trummi peal jalutamas, kuna meie mõlema vanemaid polnud erinevatel põhjustel kodus ja meil oli vaja naerda koos tobedate asjade üle. Kui vihma sadama hakkas varjusime puu alla, üks koer tuli ka meile seltsiks, aga sai siis aru, et puu all pole talle ruumi.

Eks nii ongi. Istun kodus ja kogun talveks rasva, sest see ju ongi elu mõte - süüa.

August 25, 2005

Jumal helistas.

Ma võtsin telefoni vastu. Ta ütles, et kui ta viimati siin oli, unustas ta tõe ja õiguse maha. Ta tahtis, et ma need kaasa võtaksin, kui sinna lähen. Ma lubasin, et võtan. Võtsin ka.
/Helena käis Tallinnas.

Käisin Tartus. Tegime 'kartulit'. Peale meie tegid seda veel samal ajal neli inimest.
Käisime Säuksil külas. Ta istus külmkapi all ja sisises ja kähises, kui me liigutasime. Ta on väga noor. Ta kukkus ükskord vanni taha.
Me vaatasime Buratino filmi. Jah, mul olid laulud peaaegu peas.
Röstitud saiad merevaiguga olid ka.
Linnade vahel liikusime rongiga.

Emme ütles, et ma pean arenema hakkama. Ta ei mõelnud seda üldse halvasti. Aga ma ei saa, ma lihtsalt kardan remondimehi.

Uni on...

August 21, 2005

Malev.


Lembitu ja Lehola külarahvas näevad midagi väga huvitavat, mille olemust pole lihtsalt võimalik seletada, vaid mida peab ise kinno vaatama minema ja tõenäoliselt mitu korda.

Mina teen vaid lahkelt reklaami... http://www.malevafilm.ee/

August 20, 2005

Disko!

Neljapäeval oli piknik Setu, Kupi ja Mariga. Käisime pirtal romantikat tegemas (loe: päikseloojangut vaatamas). Kile sisse tuli auk. Mari tegi endale väga magusa tee. Rääkisime lapsi taga (meile meeldib teisi taga rääkida). Setu lubas mulle esimesel septembril filmi tuua.

Eile oli emme kauaoodatud sünnipäevadisko. Päris paljud olid loobunud kostüümiotsingust aga need, kes siiski vaeva nägid, olid liigagi stiilsed. Näiteks Pille oma niiii *näitab kätega* kõrgete platvormidega ja Toomas oma pikkade juustega ja Anu oma kampsuniga ja Tiina oma vana rohelise kleidiga ja emme oma valgete pükstega. Nii hea! Diskovalgus oli ja diskor oli ja tähistaevas ilutulestiku asemel ja süüa ja juua oli ja nalja sai kõvasti. Kostüümipeod on toredad!

Täna käisime lasnakal katsikul. Martin on nii armas laps! Kriimu armukadetses natuke ja vaatas tülpinud näoga, et mis me selle karvutu väikse eluka juures küll leiame :P

Homme lähevad Märtinid oma uuele kassile järele. Eks järgmine nädal saab siis kassipojaga jännata. :D

...ja teisipäeval võtab Helena mu kaasa.

August 17, 2005

Koledad riided.

"Mis värvi on musträstas?" küsis ta.
"Must"
"Tüüpiline!"

/.../

Ta vaatas mind oma punetavate silmadega.
"Kas sa arvad, et sa kujutad mind ainult ette?"
"Ma ei tea mida arvata."
"Siis on kõik korras."
"Oled sa surnud?"
"Hah!"
"Oled või?"
"Jah. Surnud teadupärast söövad sageli 27 ja 53 ning põevad artriiti."

/.../

"Just siis kui öö oli lõppemas, jäin ma magama."
"Kuid nüüd sa oled ärkvel?" küsis ta.
"Jah."
"Me ei näe seda unes?"
"Ei näe."
"Me ei näe üheskoos und?"
"Kui me ka näeksime, ei saaks me seda teada."

/David Almond - Skellig

Taaniel käis Trummis. Tahtis keemiat õpetada, aga me mängisime hoopis korvpalli. Nüüd ma õpin iseseisvalt keemiat. Taaniel on Kupi keemiaõpetaja. Emmega otsisime vanaema pool vanu riideid, leidsime ka. Ja öösel laulsin ma lapstelaule ja avastasin, et Krõlli värviraamat on ikka veel üks minu lemmikraamatutest. Skellig'i lugemist alustasin hommikul ja lõpetasin 10 minutit tagasi. See on ka hea.

August 15, 2005

Täiuslik päev?

Minul, Kupil ja Maril oli piknik. Selline 'igailmaga' piknik, ühesõnaga me ootasime vihma, lund ja äikest. Kuid meil vedas, päike paistis, oli soe ja taevas olid täpselt sellised pilved nagu pidid. Igatahes me laotasime oma linad RAMi kõrvale maha, ladusime neile söögid/joogid ja hakkasime teisi taga rääkima.
Muusika, kohv ja romantika - selline peabki suvi olema.
Õhtupoole käisime Kupiga Hiiu staadionil jalkat mängivaid väikseid poisse vaatamas. Väiksed poisid on toredad, palju toredamad kui enamus suured, kilkavad, hõiskavad, karjuvad, mängivad armsalt, kuid tõsiselt jalkat ja ütlevad 'tere' kui sa neist möödud.


*B-Witched - Blame it on the weatherman*

August 13, 2005

Sünnipäevajärgnepäev.


Emmel oli sünnipäev eile. Lausa juubel. Pille käis külas ja me lahendasime ristsõna ja sõime tikri-kohupiimakooki. Tegelikult õige pidu tuleb alles 19-ndal.
Üleeile olid Supermodellid (ehk siis mina ja Kupi ja kupi fotokas). Vahepeal on vaja ennast ilusana ka tunda :P


(Helena blog on põnevam. Tema käis filme vaatamas. Tasub lugeda.)

August 11, 2005

Easy/Lucky/Free.


Bright eyes.

(Kupi ütles, et talle ei meeldi pikad jutud. Ja mulle lihtsalt niiväga meeldib see pilt. Nii et selleks korraks kõik.)

August 08, 2005

Kes on Konstantin Päts?

Reedel läksin ma Tartus ühe punase mittefordi (inside joke) peale. Sõitsin siis Hallucigenia ja Metavoga Mäole - nemad rääkisid, mina magasin. Seal liitus meiega Imhotep. Me suundusime Nelijärvele Para-webi kokkutulekule. Seal oli tore. Tõsiselt tore. Üliüliülitore! Hallucigenial oli täiesti juhuslikult suur kogus vedelat lämmastikku kaasas. Lapsed jahutasid sellega õlu ja külmutasid kartulit ja tegid pomme ja õlujäätist ja valasid endale peale. Lisaks lämmastikule saime veel katsuda näiteks mammutikihvatükki, püriidikristalle, soorauda, tuumaplahvatuse jälgi liival ja nägime kuidas vurr magnetite abil õhku hõljuma pandi ja siis purki püüti. Põhiasjad olid veel orbikute naljad, disko (koos leivainimestega), õllejumala jutustused, "karaoke", lauamäng Eesti, Kuldvillak orbikutele, ujumine ja loomulikult endid. Ja Imhotep ja Metavo avastasid enda jaoks glükoosikommid. Vahepeal räägiti ka parajuttu ja lükati autot ikka mäest üles ja mäest alla... Naerda sai palju-palju-palju - lapste üle ja lapste pihta. Halb oli, et ainult fotokas oli Celticu telefon ja võrkpalli leivalaste pärast mängida ei saanud. Laupäeval sõitsin mina üksi rongiga koju ja jätsin nad sinna lõbutsema. Järgmine kord ma nii enam ei tee. Luban.

Pühapäeval sõitsin Haapsallu. Bussijaamas ootas mind üllatus - Metavo otsustas minu ja Hiidlasega kampa lüüa. Tegelikult oli vahepeal meil päris suur kamp koos... nii võhivõõrad kui ka pooltuttavad. Enamus olid suht metal. Alice Cooperi ajaks jäi meid siiski vaid kuus, hiljem seitse. Mõni kadus koju, mõni pärnusse. Aga Cooper oli chill. Ma isegi oskasin suuremat osa lauludest kaasa laulda. Publiku hulgas oli see vend ka, kes esindas lätit see aasta eurovisioonil :P. Ma peaaegu sain teda katsuda. Pärast kontserdit suundusime me Hiidlase vanaema juurde kotte tooma, et siis telkimisplatsi otsima minna. Tal on tore vanaema. Telkimisplatsiga oli aga juba keerulisem. Üks hetk me lihtsalt avastasime ennast keset pimedat metsa miskisuguse autotee pealt (risttee oli kusjuures) ja siis me mõtlesime, et noh lähme vaatame, mis edasi tuleb. Me möödusime näljahäda kätte surnud külast jamaeiteamiskohtadestveel (siinkohal tänaks Metavo'd abistava käe eest). Läbivad teemad olid vaimud ja endid ja UFOd. Käisime mööda ka kohalikust prügimäest. Suurem osa läbitud, otsustasid kolm last, et enam nad ei viitsi ja jäid kuhugi varemete juurde ööbima, mis nendest edasi sai, ei tea. Meie liikusime aga edasi ja lõpetasime sadamas (minu jaoks oli täpselt neli langevat ja üks tõusev täht tee peal). Istusime siis maha ja võtsime toidu Metavo kapuutsist välja, sõima natuke, saime purupurjus tüübiga tuttavaks ja jäime pingi peale ebamugavasse asendisse magama. Nii palju siis telkimisest. Hommikul läksid teised lapsed Hiiumaa praamile ja jätsid mind sinna üksi (lurjused!!!). Kaks tundi pidin üksi Tallinna bussi ootama. Nüüd on kodu ja kohv ja soojad/kuivad riided, muud ma ei vaja.

August 03, 2005

Regilaululine sajandi suurvorm.

Esmaspäeval käisime emme, Annela ja tema õega "Eesti ballaade" vaatamas. Meie kohad olid viimases reas, aga sinna meid ei lastud. Ühesõnaga pidime kolm korda kohti vahetama, kuni lõpuks neli lisatooli toodi ja meid esimesse ritta istuma pandi. Ei ühtegi tavalist lauset, ainult laulud. Erinevad lood, tapmised, sündimised, paljad inimesed ja tuledemäng. Kas ma juba mainisin, et mulle tohutult meeldivad von Krahli etendused? Igatahes meeldivad! *ohe*
Emme saatis neile hiljem vihase kirja, kuna see, kuidas meile istekohti ikka ja jälle otsiti, polnud just eriti viisakas. Niisiis vabandati meie ees ja kutsuti 20. oktoobril Arto Paasilinna "Jänese aasta" esilinastusele. Nii armas.

Homme ma sõidan Tartusse. Reedel sõidan sealt Nelijärvele, kus on para-webi kokkutulek. Laupäeval sõidan ma Nelijärvelt kuidagimoodi Tallinnasse. Pühapäeval sõidan Haapsallu Alice Cooperit kuulama. Esmaspäeval üritan sealt tagasi Tallinna saada ja pärast seda tahab issi mind millalgi enda juurde. Iga päev sõidan kuskile. Õnneks on Eesti väike...

Ah jaa... tuba on nüüd pmst värvitud. Ainult radika tagant paistab veel sinist, aga sellest saab lahti, kui uus radikas ostetakse.

July 30, 2005

Kolmevärviline.

Ma värvisim kolm päeva vahelduva eduga oma tuba (st vahepeal lugesin da Vinci koodi ja sõin), siis sõitsin Võsule Kupi juurde puhkama ja ujuma ja tulin tagasi ja värvisin jälle tuba. Kas pole mitte põnev elu? Minu meelest on. Tuba hakkab tasapisi ilmet võtma juba, kui välja arvata, et mitte ükski ese pole päris omal kohal ja emme toas on telklaager püsti, kuna minu toas pole võimalik magada.

July 23, 2005

Minitort ja mootorrattad.

Krissul oli sünnipäev. Palju õnne talle. Käisime seda lapstega Tartus pidamas. Tegime pikniku ja mängisime petanque'i.

Emme viis ülikooli paberid sisse. Järgmine neljapäev läheb vestlusele. Ta otsustas, et ta pole veel piisavalt tark.

Täna oli suursündmus. Ma pole elu sees nii palju mootorrattaid ja motovendi koos näinud. Ja ma mitte ainult ei näinud neid, ma sain osasid katsuda ka! Miskisugune ülemaailmne motovendade kogunemine oli Tartus. Sõitsid kõik koos riikide kaupa mööda Riia maanteed. Huilgasid ja lehvitasid ja lasid signaali. Ja Kõige lõpus tulid eestlased. Üks kuni kaks Eesti lippu ja palju morne nägusi. Tegelikult oli tore, lõpuks väsis küll käsi lehvitamisest aga see pole ju mingi probleem.

Igatahes ma olen jälle Tallinnas ja mul pole õrna aimugi mida teha. Peaks vist seinu värvima hakkama...

July 19, 2005

A lot like love.

Täpselt üleeile, ehk siis kaks päeva tagasi, hommikupoole, sain ma täditütreks. Minu tädi Leenu sai endale poja. Eile käisime emmega neid haiglas vaatamas. Üliarmas laps on!! Tõsiselt. Selline pisike-pisike. Tal veel nime pole. Täna saavad nad haiglast välja ja siis valitakse talle kodus nimi ka.

Emme teeb sünnipäeval kostüümipeo. Kuu aega selleni veel...

July 16, 2005

Tütarhoovused, poeghoovused ja sohilapsed.

Kupi pidas sünnipäevapidu.
Kõik lapsed, kes kutsuti, olid kohal, peale ühe. Mari-Liis läks sünnipäeva asemel pärnusse hoopis. Nii et meid oli üheksa - mina, Laura, Kupi, Taaniel, Lammas, Geidi, Kadi, Fred ja Taavi. Hommikul ma ei viitsinud sinna absoluutselt minna aga kui kohale jõudsin ja kui komme juba sööma võis hakata, siis oli päris hea. Kohati vajus melu ära ja kuulasime nutulaule aga hetke pärast tuju tõusis jälle. Pildistasime ja sõime ja jõime ja rääkisime ja naersime üksteise pihta ja käisime rannas hundirattaid tegemas ja Aliastki sai mängitud. Mõned lapsed said veerand tundi undki vahepeal. Ja sel ajal (kella viie paiku) andsid võõrad purjus mehed (keda me kohtasime rannas) Larxile ja mulle nätsu. Elamus missugune. Kaheksa paiku hommikul kustusid aga kõik tunniks-kaheks ära. Ise leidsin ennast Kupi emme-issi voodist Taanieli, Laura ja Kupiga.
Lambast on mul nüüd veidikeseks ajaks kõrini. Miskisugune vastumeelsus on tema vastu.
Kella 11 bussiga tulime Võsult koju. Laura oli paljajalu, kuna tal õnnestus oma pläta katki teha. Osav laps, mis muud.

Kuigi und sai ainult tunni jagu, ei ole mul väsimust ollagi. Ma arvan, et lähen teen mõne ringikese metsateedel ja söön mustikaid. Suhelda ma nagunii ei suuda.

July 13, 2005

Päikseloojang lennukiaknast - romantika?

Inglismaa sai läbi. Homme hommikuni ma ei kuule. Lennukid mõjuvad niimoodi.

Jah, ma jäin ellu, tere. Ma tean, et lapsed lootsid, et ehk suudavad terroristid mind peatada, aga ei, isegi nemad ei suutnud mind pommidega tükkideks lasta. Pääsesin suhteliselt napilt, kuid pääsesin.
Nii. London. Ilus vana linn. Jõe ääres seisavad vanad-vanad majad kõrvuti munakujuliste tulevikumajadega. Kohati suht sürr vaatepilt - mulle meeldis. Fotonäitus oli ka seal. Palju-palju tohutult ilusaid pilte. (http://www.earthfromtheair.com/info.html)
Kuulsad kivijurakad nägin ka ära (ristike lahtrisse). Stonehenge oli palju väiksem kui piltide peal tundus. Selline mini. Katsuda ei saanud, sest paelad olid ees, aga päris päris nägi välja. Uhke. Naljakas.
York. Väike armas linnake. Majad seisavad poolviltu ja kassikujud jalutavad katustel. Käisime ghostwalk'il. Saime inglise huumorit kõvasti. Miskisugune munk lõi emmele külge ja üritas talle mungarokki pähe määrida. Emme oli üldse popp kuju.

Inglismaal on tegelikult päris vaheldusrikas ilm. Ja inglastel on segane mõttemaailm ja segane liiklus ja üleüldse on kõik seal segane, aga nad on toredad oma segasusega.

Mõningad filmid said inglismaal täis klõpsitud ja nüüd nad ootavad ilmutamist. Eks siis näeb, mis välja ei tulnud.

Tegelikult on nii, et mul on kurk valus. Kurgupõletik ja asjad. Päris plõksiv värk.

*drink Innocent*

(Üks Alice'i imedemaa oli ka Londoni all. Või kujutasin ma seda endale ette)

July 04, 2005


Michelle Posted by Picasa

Isn't it funny - you hear a phone ringing and it could be anybody. But a ringing phone has to be answered, doesn't it?

Tartus olid hansapäevad.
Tartus oli palju para-weblasi.
Tartus oli tore - seal on alati tore.

Suvi on kestnud kõigest kaks nädalat ja juba olen läbi käinud pmst pool Eestit. Kui see nii edasi läheb, siis on suve lõpuks vaesus käes.

See vist ongi esialgu kõik. Homme lendan nädalaks Inglismaale, siis lapsed mind kätte ei saa. Mitte, et keegi sooviks minuga rääkida või midagi, aga põhimõtteliselt pole ma kättesaadaval.