October 30, 2005

Elu mõte on lõpuks jõuda arusaamisele, et saab minna tagasi.

Gekkiniga meil on eraldi maailm. Teised ei peagi sellest aru saama. Meil on teine numbrisüsteem ja teed, mida mööda ei tohi tagasi minna ja Mees. See lihtsalt on nii. ^^

Ja siis tuli parakokkutulek. Alles neljapäeva õhtul sain ma teada, kuidas ja kellega ja kuhu ma minema pean. Ütlen kohe ausalt, et mina ei mõelnud seda välja. Igatahes väljus buss ja ma maabusin sellega Paides, kus ma olin esimest korda elus. Maha astusin ma vales peatuses, mis tegelikult oli õigem peatus kui õige, kuna see oli säästukale lähemal, sest just seal ma ühinesin Thorondori ja Eilsega, kellega koos me istusime Celticu autosse ja sõitsime paramaja juurde. Mõned olid juba varem kohal, mõned jõudsid mõne aja pärast, mõned öösel ja Hallu (ta ütles, et loeb mu blogi vahest =) ) hüppas laupäeval tordiga (kuna oli ju ikkagi para-webi kaheaasta sünnipäev ^^) paariks hetkeks läbi.
Paramaja oli, nagu Hallu ütles, absoluutselt kõhe. Kolm tuba, ühel oli lagi, kahel pool lage. Üldiselt oli külm. Ainukesed kohad, kus normaalselt olla sai, olid ahjuesised ja see laega tuba, mis veidi sooja hoidis. Need punased kindad, mis ma ära kaotasin, ei olnudki tegelikult kadunud.
Tegelikult oli tore. Parakokkutulekud on alati toredad. Ma ei saa ainult aru, miks nii vähe uusi on? Seekord oli kaks. Võibolla nad kardavad meid, kuigi pole mitte mingit põhjust (siinkohal jätaks mainimata mõned palgamõrtsukad ja teised vägivaldsete mõtetega lapsed). Paranaljad on üle kõige, täiesti ausalt kohe. Ja ma ei teadnudki enne, et nad nii palju teisi taga räägivad, aga see on ainult hea :D. Natuke sai sporti ka teha - mängisime jalgpalli (meie võit 5:1) ja lennutasime lendavat taldrikut Lennu (see sobis salatitaldrikuks ka väga hästi). Mis siis veel. Locoga oli hea suhelda. Thorondori ja Elisega oli tore hirmudest rääkida. Ja kõiki oli väga hea jälle näha. Mina olen väga rahul.
Elisega tulime laupäeva õhtul ära, et teha teistele soojas toas magamisruumi ja et ise üles soojeneda, nõrgad olime noh. Ööbisin tema pool. Ta tegi küpsisetordi ja oli õnnelik, et ta paramajas seda tegema ei pidanud. Hea tort oli. Rääkisime muidu teisi taga ja niisama naistejutte ja magasime.
Ma märkasin, et ma elan väga teiste kulul. Teadke, et ma olen tegelikult väga tänulik, kui te mind toidate ja soojas hoiate. Ja kannatage, ükskord saan mina (võibolla) ka suureks.
Igatahes olen ma Elise õpilane ja selline vaikne ja nähtamatu ehk täiuslik spioon. Nii nad räägivad, ju siis on ka nii.
Ja talvel pidime me minema kõik koos suusamatkale (loe: kelgutama). Lähme ka eksju?

Homme peab ka tore päev tulema. Homme õhtul on von Krahlis 'Jänese aasta' esilinastus. Jess!

Vaheaeg on igavene. On ju? Peab olema.

No comments: