November 30, 2005

Unelaul.

Eelmine nädal läks ööseks vesi ära. See nädal läks elekter ära.
Eile olin ma tüng. Täna olen pätt.
Setu ei usu mind.

Ühtäkki on tohutult palju teha ja see pole üldsegi halb. Lugeda ja süüa ja muusikat kuulata ja otsida ja kirjutada. Hea. Aega ei ole ainult nende kiirete asjadega eriti palju.

Mind ajab närvi meie matemaatika õpetaja. Tema õpetusstiili ei saa kirjeldada, seda peab nägema. Lühidalt öeldes me mängime tunnis mälumänge, kodutöid ei kontrolli, kuulame tema elulugu, vaatame, kuidas ta päris hästi aru ei saa, mis ta tahvlile kirjutas ja tunnitöö on enam-vähem veerand kuni pool vihiku lehekülge. Matemaatika eksamist tuleb vist loobuda(?).

Tegelikult... tegelikult olen ma rahul.
Kui nüüd lumi ka maha tuleks siis oleks täiuslik.

...ja päkapikudki on juba kaks korda külas käinud.

November 25, 2005

Ahvid käivad kuul.

Täna ei räägiks sellest, et sünnipäev oli tegelikult väga tore, et käisin issiga uiskamas ja sain igasugu põnevaid asju ja ülivahvaid õnnesoove või et nädal on möödunud üldiselt väga-väga uniselt ja täna mõtles peavalu mind külastada või et täna tehtud füüsikatöö sain ma C (! ma ei osanud seda üldse).
Räägiks hoopis kui tore oli Elina ja Setu etendus. Nojah tuli veidi tehnilisi probleeme siia-sinna ja veel veidi ja etendus polnud just kõige põnevam aga nemad kahekesti ruulisid. Mul on ikka nii lahedad sõbrad (10 krooni pole ju palju, et sõpru näha). It made my day.

*Ursula plaat - esimene kuni kaheksateistkümnes lugu*

Kohustuslikke asju on ka mõningaid (luuletused ja esseed ja ettekanded), neid teen homme (kas see oli see päev, mis kunagi kätte ei jõudnud?).

November 20, 2005

Reaktiivmootor.

Elina tõi mulle neljapäeval jõulukalendri (see lisandus siis tema toodud asjade nimekirja). Lihtsalt niisama. Ei oskagi nagu eriti midagi öelda sellise lapse kohta, kes annab enda kommid vabatahtlikult teisele. Naljakas.

Mida tavaliselt tehakse laupäeva hommikuti pärast hommikusööki? Mina igatahes õppisin füüsikat. Onu oli isegi nõus minule, lapsele, kes üldjuhul füüsikast midagi ei taipa, seda õpetama ja kusjuures ma sain isegi aru. Eks järgmises füüsika tunnis näeb, kas ma oskan teadmisi ka valemitesse panna.
Tegelikult on väga tore, et on inimesi, kellele meeldib õpetada ja kes _oskavad_ õpetada. Näiteks emme hakkas ükskord õunu loopima, kui ta mulle matemaatikat õpetada üritas. Õnneks saan ma enamasti matemaatikast aru ja enam seda kordunud pole.

Ja siis ma mõtlesin (ja Kupi mõtles ka natuke), et mida edasi õppima minna või kellena töötada tahaks. Kupi hakkab igatahes prükkariks (või alkohoolikuks või narkomaaniks, kui kuskilt raha leiab). Minu tulevik on veel joonistamata. Üldiselt ei ole nagu midagi, mida _väga-väga_ tahaks õppida. Küsisin emme käest, et kellena ta näeks mind töötamas. Ta vastas, et ei näekski. Loomulikult olen ma nõus igavesti laps olema. Ehk on Euroopa Liit nõus mind sponsoreerima?

Miks on raekojaplats vajalik? Miks sinna talve tulekul kuusk pannakse? Mida tehti vanasti, kui igav oli? Hehee... mina tean. Elis ja Thor peaksid ka teadma :P Ühesõnaga ma ei saa aru, miks ma Tartus ei ela. Tartus on niisama-olla ja mitte-midagi-teha palju-palju parem ja toredam ja huvitavam kui Tallinnas, isegi, kui ma täpselt sama asja teen.

Nagunii kõik juba teavad, et neljapäeval on minu sünnipäev. Et pidutsege siis täiega aga kingitusi ma tõesti ei taha.

Viimase aja tegevusi kokku võttes võib öelda lühidalt: ma ei tea.

November 15, 2005

Pehmekõrgushüppematifoobia.

Pax Romana. Limes Romanus. Servus servorum Dei. Lex Salica. Corpus juris civilis. Anglosaksidel oli 4 või 8 härga adra ees. Homme on igatahes ajaloos töö (ja inkas ka, aga selle õppimiseni pole ma veel jõudnud).
Täna polnud estat, sest õpetaja oli haige. Saksat lihtsalt polnud. Matades polnud ka õpetajat, pidi lihtsalt ülesandeid tegema (kusjuures ma tegin ka). Ühesõnaga pool päevast oli lihtsalt lebo ja teine pool oli füüsiline trenn. Naljakas. Ei tundu üldse kooli moodi.

Elina on ülitore laps. Ta on toonud mulle kaks kommi, kaks pakki küpsiseid (sest need on nii vastikud), teed ja ükspäev toob ta mulle pulgakommi ka. Aitäh, too veel :P!

Vihmasabin summutab kõlaritest tuleva muusika.

Ilmaga on üldse kehvasti. Viimased hommikud olen nii närvis ja tujust ära olnud ja õhtuti ei jää magama, nii et uneaega jääb ka väheks. Seda just sellepärast, et sajab. Olgugi, et vihmamuusika saatel peaks olema (ja enamasti on ka olnud) hea magama jääda, ei suuda ma enne magama jääda, kui olen umbes kaks tundi lage vahtinud ja elu üle järele mõelnud. Väga naljakate järeldusteni olen jõudnud (parem ei räägi neist), kuid kohati on need isegi päris loogilised. Sellele ma siiski pole veel pihta saanud, et miks ma trummidega tegelenud pole. Laiskus ja lollus, nagu ikka.

Varsti tulevad päkapikud!!

November 13, 2005

Isadepäev.

Tartu, Tartu, Tartu... minu lemmiklinn igati. Mis sest, et seal on suur ja kole Tallinna Ülikool (aka Tartu Kaubamaja), mis nii seest kui väljast on peaaegu sama rõve. Seekord ma veendusin selles oma silmaga.
Igatahes hea oli jälle Jumalat näha ja kurta talle oma muresi ja kuulata tema omi. Ma ei tea, mis ma teeksin, kui peaksin vene keelt õppima, pähh. Miks me üldse vene keele lõime? Ja vist ei saagi olla mitte midagi paremat, kui suutmatus otsustada kumba kahest kohvikust külastada ja siis jõuda järelduseni, et tegelikult võime me ju mõlemasse jäätisekokteili jooma minna. See on nauding.
Pararahvast nägin ka. Istusime nendega veidike aega Wildes (ei, mu dressikas ja pluus ei haise üldse suitsu järgi) ja siis maabusime hetkeks Allani pool. Eriku näoilmed on lihtsalt liiga head, vaatad ja naerad. Kusjuures Locolt on teistelegi edasi arenenud komme, et kui räägitakse mingisugust roppust (?) või ma ei tea mida, siis öeldakse enne, et ma kõrvad kinni paneksin. Ei taheta vist väikest last traumeerida/rikkuda, nii hooliv neist. Vahepeal on küll natuke imelik/tüütu käsi kõrvadel hoida ja laliseda omaette. Ja siis läksid Erik, Loco ja Allan naistesse ja meie jäimeThoriga üksinda, kuna Elis ei jõudnud üldse Allani poole, sest oli veidi tõbine.
Järgmine nädalavahetus lähen vist uuesti ja pärast seda tuleb Tartuga paus kuniks aastavahetuseni.

November 10, 2005


...

Keset ringjoone äärt
Kõnnivad üks mees ja naine
Kelle trajektoorid on vastupidised
Kuid üksteise vastu põrgates
Kunagi ei kohtu.


Koolis ei toimu mitte midagi tarka. Lume asemel on vihm. Pärast tunde suudetakse vaid ebaselgeid häälitsusi kuuldavale tuua. Elinaga sõlmisime kihlveo, kaotaja ostab võitjale pulgakommi. Väsimus, unisus, nõrkus ja lakkamatu naer. Homme lähen Tartusse!!

November 06, 2005

Must kass kirikus.


Teise perioodi esimene nädal on läbi. Sain esimest korda oma elu esimese õpinguraamatu kätte. Põnevus.
Igatahes läks meie klass reedel otse koolist Pilistverre inimeseõpetuse laagrisse ja täna päeval, kahe paiku, jõudsime sealt tagasi. Me ööbisime peaaegu kirikus, st. see polnud päris kirik, vaid peaaegu. Kusjuures seal oli väga tore, nõme ainult, et see just nädalavahetusel pidi olema. Mängisime amööbe ja vähke, olime vandekohtunikud, tegime teatrit, rääkisime usuküsimustest ja väärikast surmast, sõime, mängisime Aliast, arutasime, kes neljast tähest kõige parem oli, joonistasime erinevaid püramiide ja vaatasime kolme filmi. Väga lahe, et selliseid asju korraldada viitsitakse.

Jõuludeni on üks kuu ja 18 päeva. Päkapikkudeni on 24 päeva. Aastavahetuseni on üks kuu ja 25 päeva. Jõuluvaheajani on vistist sama palju aega kui jõuludeni. Eks ma ootan siis...

(Minu sünnipäevani on 18 päeva. Rohkem ma seda ei maini ja pidu ka ei toimu, ametliku vähemalt mitte.)