April 26, 2011

In a bag of crisps









Sõitsin täna esimest korda jalgrattaga tööle. Tõsiselt, kui te tahate teha midagi eriti hirmsat ja ekstreemset, siis see on see. Langevarjuhüpe oli selle kõrval sumedas augustiöös koduhoovis raamatu lugemine, kus ainuke hirm on see, et äkki on raamat liiga põnev ja õhtu muutub ööks ja hakkab veidi jahe. Ma pean siit veel koju ka sõitma ja seda kuskil tiptunnil, mitte keset päeva.

Kuid enne seda ammutasin inspiratsiooni TEDxil ja käisin angaaride katusel vaadet nautimas (mmm!) ja Lembitu sisemust uurimas ja tegin elus esimest korda pashat. Ma annaks sellele hindeks seitse kümnest. Esimese kohta sobis küll, aga ma usun, et ma olen võimeline paremaks. Värvisime mune ja sõime hästi palju rohelist sibulat. Ahjaa... rabarberihooaja avasin ka. Maitulel võiks Eesti tequilat teha ja rabarberikooki ja rabarberikisselli ja süüa niisama. Tahaks maituld. Keegi võiks aeda ja lõkkeplatsi ja seltskonda pakkuda.

Eile hommikul kuskil kella viie paiku (täpsemalt kella poole kümnest poole kuueni) jalutasime-istusime Jumalaga külmas Helsinki kevadöös ja proovisime ellu jääda. Õnnestus, kuigi vahepeal oli päris raske. Aga meid hoidis elus fakt, st me tegime seda kõike sellepärast, et Dylan Moranit kuulda, näha, katsuda. Ma ei vaata enam kunagi Black Booksi sama pilguga. Uskumatu. Kahjuks mehele ei meeldi pildid, aga lainekesi joonistas märkmikutesse hea meelega. Ja kuna selline imeline mälestus meie ajudes oli (kuigi me vist ei usu seda ikka päriselt), siis suutsimegi vastu pidada kuni laevani ja... Eile õhtul murdis mind uni kell kaheksa maha. Mina sain sellest alles kell kaks öösel aru, kui ärkasin köögis, kus James mängis muusikat ja väljas oli kahtlaselt pime. Õnneks olin siiski jõudnud enne õhtusöögi lõpetada. Siis kolisin voodisse ja jätkasin veel mitmeid mitmeid tunde täielikku pimedust ja vaikust.

Kas miskis keeles on "päike" ja "täht" sama sõna?

April 11, 2011

A nice smile just does it

"Natalie Keener: Sometimes it feels like, no matter how much success I have, it's not gonna matter until I find the right guy. I could have made it work, he really fit the bill, you know. White collar, 6'1, college grad, loves dogs, likes funny movies, brown hair, kind eyes, works in finance but is outdoorsy. I always imagined he'd have a single syllable name like Matt or John or Dave. In a perfect world, he drives a 4 runner and the only thing he loves more than me is his golden lab. And a nice smile. What about you?
Alex Goran: You know, honestly by the time you're 34, all the physical requirements just go out the window. You secretly pray that he'll be taller than you, not an asshole would be nice just someone who enjoys my company, comes from a good family. You don't think about that when you're younger. Someone who wants kids, likes kids. Healthy enough to play with his kids. Please let him earn more money than I do, you might not understand that now but believe me, you will one day otherwise that's a recipe for disaster. And hopefully, some hair on his head. I mean, that's not even a deal breaker these days. A nice smile. Yea, a nice smile just might do it." /Up in the air

Sest mõnikord inimesed naeratavad niimoodi, et kasvõi korraks, kasvõi ainult kuniks ma nurga taha keeran, ma armun.

Eile jutustati Hobuveskis jälle lugusid. Need, kes ka viisteist mai seda kuulama ei tule, on küll rumalad. Tõesti. Jan Blake jagas eile meiega oma lugusid. Sellel naisel on nii puhas lauluhääl. Ta pani külmakanged (kuid kevadest juba veidi sulanud) eestlased laulma ja Ghana (Ghana!) rütmides õõtsuma, rääkimata siis naermisest ja kuulamisest. Lõpuks plaksutati kaks lisalugu välja - nagu korralikel kontserteil ikka. Mõnus. Eelmisel korral loodi maailm ja nüüd vaadati, kuidas maailmas elu käib. Kolm tundi läks liiga kiiresti ja järgmine kord on nii kaugel...

April 07, 2011

Aatomiku seiklused

Ma pole kunagi varem mõelnud, et Aatomik on aatom. See on kõige loogilisem asi üldse, aga lapse jaoks on ta lihtsalt üks tegelane. Aga raamat on kirjutatud ju väikese aatomi suurest jõust. Ja samal ajal räägiti ja oldi uhked selle üle, et on suudetud panna aatom meie jaoks tööd tegema. Kõik allveelaevad ja muudloomad. Vaatasin seda videot ja kõik sai selgeks.

April 02, 2011

Õun oli tuntud puuvili.

"Nüüd ütles ka Trout midagi mõttekat. "Kas teate," lausus ta, "mina olin kunagi looduskaitse pooldaja. Ma nutsin ja halasin, kui inimesed koptereist automaatidega kaeluskotkaid alla tulistasid ja muud taolist, aga hiljem ma loobusin. Clevelandis on üks jõgi niivõrd saastunud, et läheb umbes kord aastas põlema. Kunagi tegi see mind päris haigeks, aga nüüd ajab ainult naerma. Kui vahel mõni tankeritäis õli kogemata ookeani voolab ja tapab miljoneid linde ning biljoneid kalu, ütlen ma: "Väge ja võimu "Standard Oilile"! - või kelle õli see iganes oli." Trout sirutas käed otsekui tervituseks: "Kosu sinagi taas, "Mobil Gas"," ütles ta.
Autojuht oli sellest häiritud. "Teete nalja või?" küsis ta.
"Ma sain aru, et ega jumal ise ka looduskaitsest ei hooli, ja niisiis oleks selle pooldamine jumalateotus või ajaraiskamine. Kas olete kunagi näinud tema tuldpurskavaid mägesid, keeristorme ja tulvavesi? Ja olete ehk kuulnud jääaegadest, mida ta meil siin kord iga poole miljoni aasta kohta tulla laseb? Ja mida te arvate näiteks jalakakatkust? Kena looduskaitse küll! Ja seda mitte inimese, vaid jumala enda poolt. Selleks ajaks, kui me jõed ehk puhtaks saame, laseb ta arvatavasti kogu meie tähesüsteemil nagu tselluloidkrael põlema lahvatada. Kas Bethlehemi tähte mäletate?"
"Misasi oli Bethlehemi täht?"
"Terve tähesüsteem, mis nagu tselluloidkrae põlema lahvatas," vastas Trout."

/Kurt Vonnegut "Tšempionide eine"

Lisaks nägin ma unes üht meest, kes katusel tšellot mängis. Ma pole kindel, kas see olin mina, aga see isik, kes ma tol hetkel olin, küsis tollelt mehelt, et kuidas ta oskab. Mees vastas: "Ma olen aastakümneid hotellis nööpe ette õmmelnud. Liigutus on sama."