March 28, 2007

Katkend tänavalt.

Kaks väikest tüdrukut sõidavad rulluiskudega mööda tänavat. Järsku küsib veidi suurem väike tüdruk veidi väiksemalt väikselt tüdrukult:
"Mitmendat elu sina elad?" Teise vastus minu kõrvuni ei ulatunud, kuid suurem tüdruk ohkas järgmiseks: "Ma tahaks, et see oleks mu esimene elu."
"Mina ka," nõustus väiksem.

March 27, 2007

Mh... see eelmine ei jäänud üldse ilus. Ma ei meeldi talle enam.

Elektrikatkestus.

Minu pulmatordiks saab jäätisetort. Ükspäev jõudsin lihtsalt sellisele järeldusele.
Eile oli päris põnev päev. Hommikul oli esinemine, mis läks suht metsa, aga publik ei saanud aru. Sellele järgnes keka, kus ma lihtsalt otsustasin ära keerata. Siis tuli veidi õppimist ja lõpetuseks koor, kus ma igaksjuhuks laulsin hästi halvasti. Aga koju jalutada oli ülimalt mõnus... ma ju armastan kevadet.
Mari otsustas juba esimesel koolipäeval pärast kolmandat tundi koju minna.
Täna oli ka peaaegu põnev. Algas inka tööga, mis läks sinna, kuhu kõik asjad, mis hästi välja ei tule. Sellele lisandus üle pika aja üks halb leib ja ühiskonna töö, mida ma peaaegu et oskasin. Kõige huvitavam osa oli aga elektrikatkestus ja just selle pärast, et inka õpetaja jäi lifti kinni. Kõik olid õnnelikud. Jah, me oleme õelad, aga see on juba ammu tuntud tõde. Igatahes istusin ma siis kaks tundi koolis, kirjutasin ja otsustasin, et ma ei jaksa trummidesse minna ja läksin koolibussi peale. Loogiline.
Aga mu emme ööbib vanas ilusas jahilossis. Miks ma seal ei ole?
Ja Estoniasse balletti lähen ma ka vaatama, aga ainult sellepärast, et seal on Jumal. Vaimustav!

March 21, 2007

"Homme noki siis kana,"

ütles emme enne magamaminekut.

Muidu? Nelonen kaotati ära ja hakati selle asemel näitama MTV Eestit. Nomaitea. Ma olen endale kaks päeva ajupesu teinud, seda vaheaega ma üle ei ela. Miks nad neloneni ei näita!!!!!!!!!!??????

Eile ma käisin liigutasin ka ennast veidikene. Taasavastasin metsa. Jalutasin, jooksin, ronisin, vaatasin, keerutasin, hüppasin, naersin - üksinda loomulikult. Tema oli ikka veel sõber. Ja uue lugemiskoha leidsin ka.

Aga esmaspäeval oli mu parim sõber google. Lihtsalt.

Ahjaa. Täna käisin teatris ka. Genoomi vaatamas. Päris hea oli. Eriti meeldis see õõvastav heli enne fausti algust. Tähendab, eriti ei meeldinud, hirmus oli, aga see oli huvitav, Fausti osa oli ka iseenesest huvitav, ma isegi täiesti näeksin sellist eraldi etendusena. Seekord ma aga mõtlesin pool aega sellele, et miks seal Faust on ja kas see on see Faust või mingi muu. Ja siis ma ei saanud midagi aru. See oli ka lahe, et räägiti teaduse vahele ka puude suremisest. Ja need tasuta kommid vaheajal on ikkagi ületamatud.

Ja enne seda kõike käisin ma Tartus. Viskasin üle pika aja pararahvale pilgu peale, avastasin, et nad on ikka toredad ja olemas ja samasugused ja läksin Jumala poole magama. Ja siis nautisin rahu, sõin ja vaatasin telekat ja rääkisin. Nii hea oli. Ja kõigele lisaks sain veel autuga Tartust koju otse Trummi poe ette - niimoodi pole tükil ajal vedanud.

March 13, 2007

Kevadpäikesele.

Kui ma sind kohtan
taipan siis
Veider on viis kuis
minust te möödute
Päev on nii rõõmus
päikest täis
Annad mul käe ja
bebop alula jee
Soovin sul öelda
jee jee jee
Kingi end mulle
tea et mul meeldib see

Ma olen sinu
bebop alula
jee jee jee
bebop alula
Kui laulan sulle
bebop alula
jee jee jee
Avan ka sulle tõe
juurde tee

/Genialistid - Ma olen sinu

Ma pühendan genialistid kevadpäikesele. Oleks nüüd veel Tartu ja Jumal, mida siis veel tahta?

March 10, 2007

Einmal noch Schlafen (ja Maria-Anna sünnipäev).

Hommikul, kui ma kooli läksin, oli eriti ilus vihm. Prisma taga parklas oli ta kõige kenam. Maapind oli okkaid täis, õhus veidike kevadet ja klappidest tuli Anajo - Spätsommersonne. Siis tundus küll, et vihm on üle pika aja jälle teretulnud.
Kui ma lõpetaksin need mõttetud hooletusvead keemia töödes, siis oleks ka tore, sest ma ju tegelikult oskan!
Ja need porgandi-Pilled, mis me täna tegime, olid päris head.
Pärast läksime lapstega sööma. Huumorit sai igasugust. Valestikuulmine on siiski mu suurim hobi. Ja Kätlin niisama seisab seljaga marsa poole ja räägib Robertiga, kuigi peaks marsa peale jooksma. Ja emme ütles, et Andreasel pole austust vanemate vastu.Pärast pikaajalist söömingut sõitsime linna tagasi ja tegime vanalinnale sada tiiru peale. Aga loomulikult mitte niisama. Vahepeal tegime aeroobikat ja vahepeal laulsime (lauluhääle olin ma loomulikult hommikul koju jätnud) ja siis ma lihtsalt teretasin kõiki ja igaksjuhuks käisime kõik kohvikud ka läbi ja otsustasime, et meile ei sobi ükski. Mul kurk valutas väga. Üks mees suusatas mööda munakivisillutist ja üldse oli kuidagikahtlaselt palju naljakat rahvast linna peal. Lõpuks me jõudsime kuhugi, kaotasime parima koha ja mina ja Kupi läksime koju.
Kui nüüd oleksid kõik need paljud asjad, mida mult järgmine nädal tahetakse, selged, siis oleks tegelikult päris tore. Tegelikult on päris tore. Kui vaid teaks, mida edasi teha, seal kauges tulevikus... ja klatśimisest pole miski üle.

March 07, 2007

Kodutee.

Istusime Kätliniga bussipeatuses, siis liitus meiega Leenu. Kui nemad olid juba bussi pealt maha läinud astusid bussi Taaniel ja Lammas ja siis Trummi poe ees kohtasin ma veel Elinat ja Triinut. Tavaliselt on linnast tulles inimtühjad tänavad... sõpradest rääkimata.

March 05, 2007

Teistpidi tegelikkus (ja Elina sünnipäev)

See on hea, et me Kupiga hommikul koolibussist maha ei jäänud. Muidu oleksime pidanud kaua bussi ootama ja siis järgmises peatuses kaua trolli ootama ja siis läbi metsa kõndima ja see kõik oleks eriti kaua aega võtnud, nii et kooli oleksime me jõudnud alles kuskil pool üheksa, kuigi vähemalt 15 minutit varem oleks olnud kohustuslik. Igatahes hea, et kõik ei naernud, kui ma vargsi mööda aula seinu hiilisin, et napilt enda etteaste ajaks publiku ette jõuda ja lapstele emakeelepäevast ja uudissõnadest rääkida. Aga sealtmaalt läks kõik vähemalt toredalt. Kui välja jätta metsik sööming.

Ja vahepeal mulle tundub, et me Maria-Annaga hirmutame inimesi. Aga me ei saa ju midagi teha, kui metsas sellised imelikud hääled kostuvad..

The world is not enough...

March 04, 2007

Valimised.

Käisin siis esimest korda valimas. Ma lootsin, et minust tehakse pilti, kui ma selle sedelikese sinna kastikesse viskan, nagu telekas ikka tehakse, aga ei. Miks siis üldse valima minna kui piltigi ei tehta. Ja politsei sõitis ka just enne ära, kui ma valima jõudsin, nii et telekasse ka ei saanud. Muidu olin ma korralik. Kabiinis loomulikult tõmbasin keskerakonna maha ja sodisin nende numbreid niikaua kuni sein vastu tuli. Siis koputasin kõrval oleva kabiini seinale nii mitu korda kui mitmenda ma valisin ja siis köhisin ka igaksjuhuks sama palju. Loomulikult kirjutasin ka seinal olevale lehele oma soovitused. Naljakas, et seal nimede kõrval pilte ei olnud. Ma tean ju ainult näo järgi. Mis mulle veel ei meeldinud oli see, et see sinine kirjutuspulk ei sobinud üldse sinna tähtsale paberile. Ma arvan, et tint läks laiali, kui ma paberi kokku murdsin ja ta sinna templi peale maalis. Järgmine kord ma võtan oma templi kaasa. Ja ID kaardi pidi eksole selle lehekese külge klammerdama ja kasti viskama?

Tegelikult oli päris põnev. Võibolla järgmine kord teen seda IDkaardiga valimist. Või missugused variandid veel olid?

Tantsud tähtedega...

Eile ma rääkisin Kaisaga tund aega telefonis. Tema häält ei olnud augusti algusest saati kuulnud ja ka samakaua polnud saanud korralikult rääkida. Oh kui hea oli. Tal on juba väikene aksent. Kolm pool kuud veel ja siis... Telefonikõne lõppes sellega, et 'kirjutame siis... ja ehk helistame veel... või noh näeme siis lennujaamas...'

March 01, 2007

Shin-on.

Niisiis. Teisipäev oli pikk päev. Aga vähemalt sai kekas üle pika aja võrku mängida. Pärast kaheksandat tundi olime meie Maria-Annaga igatahes väga teisel planeedil. Nii palju keerulist juttu pole ammu olnud. Alustades massitootmisega ja lõpetades... kus me lõpetasimegi? Igatahes pidi Kätlin seda kõike kannatama. Veelgi õhtupoole kogusin ma poisid kokku ja me läksime Jaapani trummareid vaatama. Lootsin aga ei oodanud palju, siiski sain. Väga lahe oli. Naljakas, et sellele nii vähe reklaami tehti, kas nad ei tahtnud raha saada? Igatahes olid suured trummid väga lahedad ja shõud oskasid nad ka teha ja isegi eestlasi kaasa plaksutama panna. See on juba midagi. Ja sellel põhivennal olid samasugused nöoilmed nagu jaapani multikates. Koju jõudsin öösel, sõin külmkapi tühjaks ja läksin magama.

Kolmapäev venis, kuigi keemia oli tore, mis sest et viimased tunnid. Ja meie saksa õpetaja ütles, et tema läheb varsti lapsepuhkusele ja jätab meid kellegi teise hoole alla, kes ei taha, ei oska ja ei viitsi meiega eksamiks harjutada. Nojah.

Tänane päev algas kohe suure leivateoga ja mata tundi hilinemisega. Ahjaa... ajaloo õpetaja laps on haige, nii et teda asendatakse. Mata õpetaja murdis jalaluu vms ja teda asendatakse. Kunstiajaloo õpetajat asendatakse ka miskipärast. Vahepeal tundub küll, et ainult paar õpetajat on koolis. Ühiskonnas rääkisid nad (ma ütlen nemad, sest ma ei mõista seda keelt) pronkssõdurist ja majandusest. Inka koha pealt otsustati, et õpetaja ei meeldi meile. Ja pärast tunde tegime veel leiba, olles söögivahetunnil eelmised ahju lükanud. Ning Kätlin nimetas mind ja Andreast salapäraseks. Nii et, Andreas, sa polegi nii etteaimatav:P.

Ilm meenutab iseenesest rohkem sügist kui kevadet ja on kahtlaselt tatine. Lisaks sellele haigestuvad inimesed ümberringi. Nt minu perest on haigestunud kõik, ma olen vist järgmine...

Ja muidu ma räägin endaga nii nagu mind ei oleks kohal.