December 29, 2010

December 25, 2010

Peaasi, et närutamist ei oleks!


Mõisapreili käis Tartus. Kaarikud vuhisesid ühe maja eest teisse ja pidulauad katsid ennast ise. Metspõdrad ja metspardid metsseente ja mustsõstartega vaheldusid mesiste kanade ja hõrkhurmavate küpsetistega. Koduloomadki said oma osa. Teed joodi teises saalis, magustoit serveeriti kõrvaltoas. Kamina kõrval mõõdukalt kuumendatud ja maitsestatud veini juures sai kuulata-vaadata imepäraseid kontserte ja etendusi. Akende taga langes vaikselt kuid lõpmatult lund. Meie seast lahkunud hingede juures sulatasid süüdatud tõrvikud lumavaipa õhemaks. Võbisev hämarus oli täpselt õigest muinasjutust. Et aga igas muinasjutus peab ka prints olema, siis saabus ka temagi. Mõisapreili hiilis salamahti õue ja ainult lumme mattunud tammedest puiestee võib uuesti elustada lausutud sõnad. Ja kui õhtul naised ja lapsed magama läksid, siis süüdati sigarid ja avanesid uksed mängupõrgusse. Kaarte laoti, muidugi mõista, mõisa peale.

"Tere! Pagasit ei ole vaja ära panna? Selge. Siis asume teele. Nojah, vaatame kaugele me jõuame. Tänane sõit on Unustatud Maale."

December 22, 2010

Meil on iseteenindus.



Oh. Kaks päeva on mul olnud väga hea tuju. Üleeilse hommiku alustasin mee ja suhkru segamisest ehk siis tegin esimest korda elus piparkoogitainast. Olen enda üle väga uhke - tainas tuli hea. Jooksuga linna, veidi ajaveetmist postkontoris, veidi kleepsude vahetamist piletite vastu ja juba me istusimega Coeniga kohvikus ja avastasime, et me arvasime, et me ei meeldi üksteisele. Selgus, et olime mõlemad eksinud. Oli üllatavalt tore. Ja päeva lõpetas kooriproov.
Pärast viit vastamata kõne ja ühte vastatud sõnumit ja ühte vastatud kõne sain ma lõpuks Kadi kätte ja veensin ta kella kolmeks linna tulema. Coen pidi ka tulema. Nii ma siis seisin hilinenuna kell kolm null kaks Raekoja platsis ja naersin üksinda, kui teada sain, et Kadil läheb veel 20 minutit ja Coen pole endast üldse märku andnud. Umbes poole nelja paiku istusime me siiski juba teede taga ja naersime kõik koos. Hirmus kahju oli neist lahkuda, kuid kodus ootas teine pidu. Lapsed tulid jõuluks minu koju. Veidi piparkooke, veidi glasuurimist, veidi veini, hirmpalju glöggi, jõulupitsa ja uskumatult pikk nimede äraarvamine. Selgus, et me ei oska üheseltmõistetavaid vastuseid anda. Veelgi enam - me ei oska üheseltmõistetavaid küsimusi moodustada. Oli pisaraid, oli naeru, oli koputus naabritelt, et kell on juba palju. Ja öö tuli tõesti ja mindigi voodi. Ja oldi kuni hommikuni kuss.

December 20, 2010

Kui Birgit pool tundi varem tööle jõudis,

siis ei olnud enam tööd vaja teha. Nii ma siis istusin ja mõtlesin sügavalt emme öeldud sõnade peale "mina sind töötamas ei näe". Et siis maailm ka vist ei näe. Aga siis hakkas maailmal hirmus ja ta leidis mulle kohe uue töö. Ja et tööst veel vähe oleks, viskas ta Erki Uue ja Priit Oksa ka mulle üle väga pika aja kallistusi jagama. Võib-olla see kallistuste asi oli küll vastupidi. Tony Alleni plaadid said müüdud täpselt õigel hetkel. Jõudsin täpselt klaasi veini enne ära juua, kui mees ise lavale musitseerima tuli. Tuleb tõdeda, et hakkasin FolkaMiseriat igatsema. (Ja kui juba FolkaMiseriast rääkima sai hakatud, siis ma avastasin selle video, kus on veidi lindistust minu viimasest kontsust nendega. Vilgun siin-seal kaadris. Siim ja Silja ka.) Pidu lõppes ja kõigist eeldustest hoolimata jõudsin kõikide viimaste busside peale.

December 18, 2010

Puuviljavaagen

Kui aju annab sulle unenäo kohupiimavormist, siis tuleb hommikul vara üles ärgata, poes käia, kodu ära koristada ja kohupiimavorm teha ja seda pärast piimaga süüa. Selge see.

December 14, 2010

Iga võsa paistab lähedalt mets.

Kui kell on kuskil viie-kuue vahel detsembris, siis on väljas küllaltki pime. See aga ei takistanud meil suuri kotte selga vinnamast ja metsa jooksmast. Kuna Are läks ees ja jättis enda kandami maha, siis ma tassisin seda ka. Tee oli pikk, lumi paks, suund ebaselge, aga mets unistusteist ilusaim. Imeline. Olles tundi paar kõndinud hakkasime juba väsima ja otsustasime, et ju siis see küngas ongi see, mida me otsime. Ronisime otsa ja hakkasime sealt luuki otsima. Pime oli ikka veel ja lumi oletatava luugi peal oma pool meetrit vähemalt paks. Kulno leidis luugi lõpuks üles. Selle mäe sees on palee! Seadsime end sisse ja sõime ja jõime head paremat. See tähendab verivorste ja kartuleid ja pohlamoosi ja ingveri-küüslauguviina. Otsisime endast kadunud metsavennad üles. Leidsime.
Teadagi on maa all kogu aeg polaaröö. Sellepärast olid ka meie uned pikad. Maa peal tuli hommik ja kobis ka kääbikupere urust välja. Käisime luusisime ringi, et kus me siis täpselt oleme. Mets oli ikka veel ilus. Paar lahkus, meie tegime lumeingleid. Kui juba hämarduma hakkas läksime koju puid lõhkuma ja tegime mäe otsas väikese lõkke. Talve kiuste. Aga talv kiusas rohkem ja pugesimegi tagasi urgu. Urg oli enamasti auru täis. Lõime laulud lahti ja jörisesime igaüks omas tämbris. Sulatasime śokolaadi erinevatesse kohtadesse. Lasime kujutlusvõimel möllata. Enne uinumist väike muinasjutt ja unelaul ja küünlad puhutigi ära. Külalisi ei tulnudki, aga hommikuks olid sääred väristatud. Ja sõrmed tahmased.

December 11, 2010

Pakk, kuhu pannakse vabad makaronid.






Käisime Jumalaga tantsimas. Me oleme nagu hampelmannid. Samal ajal, kui teised painduvad, siis meie murdume või seisame tikk-sirgetena. Selline on elu. Aga väga mõnus oli kell kümme hommikul poolteist tundu balletti teha. Või kaasaegset. Jazzhands. Muul ajal... kui teistel oli torm, siis minul paistis päike ja pilved olid roosad. Kooris karjuti mu peale, et ma olen mõttetu. Aga täna hommikul sõid linnud akna taga seemneid ja sõduripoisid käisid teed puhastamas ja kui samal ajal veel on kohvitass käes, siis ega muud ei olegi vaja.
Siim läheb täna koju. Ma olen olnud halb sõber... aga praegu lihtsalt tundub maailma eest põgenemine kõige loogilisem tegevus. Võib-olla ükskord julgen oma kookonist välja tulla. Ka mina töötan vabagraafiku alusel ja seda nii koos kui ilma tormita.

December 01, 2010

Ja põhjapoegadel kaob rinnust tusk

Naljakas on kogeda midagi ja siis hetk hiljem seda sama juttu horoskoobist lugeda. Aga alustame algusest. Hoiatan juba ette, et tegelikult ei ole üldse põnev lugu.
Ärkasin täna kell viis. Et juuksed jõuaksin ära kuivada enne kui ma õue lähen. Aga ma olen nagunii neli päeva järjest lihtsalt maganud.
Tegin paar testi ja sain teada, et ma olen loomu poolest väga andekas, aga enesehinnang kisub minustesse.
Kui ma kodu poole tulema hakkasin siis käisin kaltsukast läbi ja ostsin endale uue sinise tooli. See on mu lemmik tool nüüd ametlikult. Perfektne. Ja hirmus raske, kui temaga koju jalutama peab ja enne tingimata vanalinna vaateplatvorme külastama.
Koju jõudes külastasime alumise naabriga üksteise kodusid ja siis ma ostsin ta laua ära. Kui talle köök tuleb, siis saan mina laua endale.
Kooris oli meid esialgu viis. Kui hääled lahti said lauldud, sai meid kokku ehk kammerkoorike. Vaatamata nohusustele, laulsime paar nooti õigesti.
Koju otsustasin jalutada, Otsustasin leida otsetee. Otseteed ei leidnud, aga ringiga oskan nüüd tulla küll. Sellise ringiga, et vahepeal hakkas juba hirmus, et ei tea, kas üldse jõuangi koju. Lapsepõlve eksimistest olen vähemalt seda õppinud, et kuniks tagasi oskan minna, pole hullu. Ja ühel hetkel tulidki suured laevad vastu. Alguses oli veidi üllatav, sest enda meelest läksin veidi teisse suunda, aga mööda rannikut saab ju ka koju. Siis kõndisin veel ja lõpuks nägin 33'e peatust ja nii see õnnis buss mu koju viiski. Olin ainult nelja peatuse kaugusel, aga lähenesin hoopis ootamatust otsast. Vot siis sulle kooki moosiga. Ühel teisel roosa taeva ja imelise jõulumeeleoluga valgel ööl ehk proovin jälle. Põhimõtteliselt seda eksimist mulle horoskoop rääkiski.
The feeling of control will not be your strong suit now, but wild abandon is more your style anyway.

Ahjaa. Täna on ju jõulukalendri esimese akna avamise päev. Kuusepuu oli. Naljakas on sel aastal ainult ühe kalendriga olla... aga see-eest otse Itaaliast.

November 11, 2010

Ise ka ei usu

Kaks raamatut, neli geographicut, võtmete ümberpaigutus, üks tee, kaks (peaaegu kolm) päeva, vähe toitu, varajased ärkamised, natuke sisekujundust ja üks mees tegi tööd ja hoplaa... ongi kollane köök. Tuled käivad puldiga. Nii palju siis hipikorterist.

November 05, 2010

Come posso sopravivere senza?

Vihm.
Viskasin vihmavarju ja koti üle värava ja ronisin ka ise oma valgete sukkadega ja liiga lühikese seelikuga takkajärele. Töömeestele meeldis. Emme majas elavale vanamehele mitte. "Kas sul pole võtit või?" karjus ta püha viha täis.
"Ei ole jah!" karjusin vastu.
Vihm.
Sõitsin trollis ja kõik inimesed olid mustas. Kõik inimesed olid mornid. Teisel pool teed kõndis üks hipi, kes vastas mu pilgule ja enne nurga taha keeramist viskas ühe hevi tervituseks.
Vihm.
Von Krahli baaris sadas ümberringi peotäis näitlejaid. Ma ei osanud Eesti keelt.
Vihm.
Näitlejad tulid Draamateatris kummardama ja Jaan Rekkorile toodi meetrijagu puuviljakujulisi nätse.
Vihm.
Silja proovis mustade inimeste massi sulanduda, aga kõik ütlesid, et ta on liiga värviline.
Vihm.
"Mis me siis edasi teeme?" küsisin, et teada, kus me teed joome.
"Mina lähen järgmisel aastal muusikaakadeemiasse."
Vihm.
Väljusime uksest ja jäime nõutult seisma. Kaks meest seisid meie ees ja vaatasid huvitunult, et mis me teeme. Me naeratasime.
"Kuhu siis nüüd?" küsis üks.
"Seda meiegi, et kuhu nüüd. Tahaks teed jooma minna, aga ei oska kohta valida."
"Meie ei saa kahjuks kuhugi tulla. Vaja tööle minna."
"Kahju," vastasime, endal näod säramas.
"Minge Revalisse," tegi ka teine mees suu lahti.
"Olgu, nägemiseni."
Vihm.
James laulis FolkaMiseriat ja mina tegin süüa. Chianti vein tundus nii kodune.
Ja täna on Päike. Vähemalt õues. Kõik ei ole nii halb ja raske.

November 02, 2010

Ladies and Gentlemen We are Floating in Space

Nutsin, kui Mauro naeratas laialt, kui ütlesime, et lahkume homme. Nutsin, kui Jacobo kallistas. Nutsin ja Matteo ütles, et järelikult on midagi nutmist väärt. Nutsin, kui FolkaMiseria mulle viimast korda mängis. Nutsin, kui autoraadiost "Bella, ciao" tuli. Nutsin, kui suits silma läks. Nutsin, kui Gigi viimast korda silma vaatas. Nutsin, kui Angelo läks. Kui Paolo läks. Kui Flavio läks. Kui Paola sõnumi saatis. Kui Mauro sõnumi saatis. Kui Skaio seisis ja mina läksin. Kui Chiara läks. Kui Skaio nuttis. Kui Mauro sõnumi saatis. Kui Siim kingi andis. Kui olin liiga palju veini joonud. Kui Skaio sõnumi saatis. Kui Orta järv kaugustesse kadus. Kui Omegna vanu pilte vaatasin. Kui Siim teisel pool turvamehi lehvitas. Kui ümberringi pilved olid. Kui Silja kirja lugesin. Kui Tallinnat ei mõistnud. Peaaegu ei ole maganud.

Mul on uus kodu. Ta on ilus. Ma ei ela seal veel.

Ma ei tea. Ma pole väga ammu käinud Tallinnas. Vastasmajas karjuvad narkootikumidest võõrutusel olevad noored oma viha välja. "Elu ei oota" Ma olen seda unes näinud. Nüüd toimub see päriselt. See on ilus ja raske.

Ma nüüd olen siin. Olemas. Hinges igatsen.

lugu

October 26, 2010

Kutsuarmastus

Ausalt ma ei arvanud, et koertega hüvasti jätmine nii raske on. Tegin maailma parima õunakoogi ja viisin sealsetele töötajatele pool. Ja pärast käisin mäe otsas nutmas, sest koerad olid nii õnnelikud mind üle nii pika aja jälle nähes ja ei saanud üldse aru, et see nüüd on viimane kord. Kas ma olen maininud, et ma olen kassiinimene?

October 25, 2010

This is your art. This is your Balzac, your Brookside and your Bach


(eile)

Võib-olla saabus võit sellel hetkel, kui ma pärast itaalia keelde dubleeritud prantsuskeelse filmi vaatamist mõistsin, et ma vist siiski sain peaaegu kõigest aru. Võib-olla siis, kui Angelo lihtsalt ei lubanud mitte kellelgi minuga mitte üheski teises keeles peale itaalia keele rääkida. Võib-olla pärast paari klaasi veini. Võib-olla on asi täiskuus. Mõnikord ma lihtsalt tunnen, et ükskõik kui vigaselt ma seda tegelikult ka ei räägiks, midagi ma ikka mõistan ja midagi ma ikka oskan rääkida.

Vahepeal... oeh. Hüppasin-kukkusin-põrutasin oma jalad ära ja veetsin maailma kõige jubedama öö valu käes piineldes ja järgmisel päeval sain kõndida ainult seintest kinni hoides. Vahepeal annab veel tunda. Vahepeal... Istusin ühe vanamehega keset ööd lõkke ääres ja jõime veini ja sõime õunakooki, sest ma vihastasin Danielle peale, et ta mu imeheast moonikeeksist mürgituse sai ja seda kõigile rõõmsa näoga rääkis. Vahepeal. Kukkus Danielle ja tal on nüüd vist mõra luus ja ta istub päevad läbi kodus ja vaatab telekat ega käi tööl. Vahepeal läks meil elekter ära ja kõik lambid põlesid läbi ja põhimõtteliselt on koguaeg pime. Neljapäeviti on Cinefoorum, kus näidatakse häid filme itaalia keeles ja kuna meil on käpp sees, siis saame neid tasuta vaatama. Vahepeal läks külmaks. Vahepeal läksime Siljaga väikesesse baari ja küsisime joogiks teed – baarman läks ähmi täis, keegi polnud sealt vist kunagi varem teed ostnud. Pärast pisikest arutelu teise külastajatega sai ta aru, kuidas tee tegemine käib. Vahepeal tegin väga pikke jalutuskäike ja käisin palju kiikumas. Mulle hirmsasti meeldib kiikuda. Vahepeal olid head live bandid meie oma baarides ja toredad istumised toredate rahvastega. Vahepeal käisime Milanos. Vahepeal tegime palju head hõõgveini.

Ja täna näitas Skaio mulle sügist ja hippy village't, sest nii ta lubas too õhtu, kui ma nutsin. Ta lubas küll ainult hipiküla, aga seal oli ka imeilusaim sügis. Need mäed ja need puud ja need... see... Enamik ajast ma vist lihtsalt vaatasin naerulsui värvilisi puid. Või ronisin puude otsas olevatesse onnidesse. Või rääkisin, et siia ma nüüd jään elama. Või jagasin kõigile paljudele kassidele paisid. Või toppisin taskuid pipatmünte täis. Pärast ronisime viltuse vihma eest kohvikusse peitu ja jõime liiga palju magusat kakaod ja sõime liiga palju shokolaadiseid küpsiseid.

Õhtul koju jõudes, kuigi olin lubanud, et ma rohkem ei söö, ootasin siiski ära Siimu viis tundi valminud lasagne ja lasin hea maitsta. Nüüd on selline uni ja kõht on nii täis. Maitea, eks vist mesi ole hea.

Coopi müsli hinda tõsteti. Antakse vist märku, et on aeg lahkumiseks. Varsti hakkame viimaseid asju loendama.

October 11, 2010

Tu lo sapevi che nessuna gioia nasce senza un dolore...



Käisime perega (meil on siin oma väikene kolmene pere) Novara lähistel kindlustega tutvumas. Oh nad olid nii armsad. Eriti see esimene oma heinapallide ja heinamaadega. Hiljem külastasime veinitehast ja grappatehast ja igaksjuhuks olid neis ka tasuta proovimised. Süüa sai ka. Ja isegi grappa-jäätist oli. Pärast veel anti kingitus – me võtsime kõik väikese pudeli grappat. Mõned olid väikeste lastega tulnud. Ausalt öeldes hakkas minul seda õhkugi hingates alkohol veidi pähe, ma ei tea, kuidas siis veel lapstel oli. Korra pandi keele peale tilk ka eriti kanget grappat. Nii kanget, et pärast arvasin tükk aega, et nüüd on vist paras aeg endale keeleneet osta – auk on nagunii juba olemas. Grappa tehas oli nii armas. Mitte nende masinate ja kaadervärkide pärast, aga selle pärast, et nad arvutavad oma tseeokahe koguse kokku ja istutavad vastavalt sellele uued puud. Nunnukad. Kaheksa paiku jõudsime koju, tegime riisi veiniga ja vaatasime Hannibali. Too päev sai alkoholi hingatud, joodud ja söödud kõigil erinevatel viisidel.

Kolm kümmet







Ka meile on päike naeratanud. Naeratanud nii palju, et päeval on kingad üleliigseks koormaks ja kaks korda on saanud isegi ujumas käia. Ei, vesi ei ole just otseselt soe. Samas hallid ilmad on suurepärased joonistamiseks ja kudumiseks. Ma kudusin endale uue salli, hiina söömispulkadega. Pärast käisin linna peal ühte suure silmusega nõela otsimas. Selle leidmine ei ole nii lihtne, kui tundub. Ning pärast peaaegu et ühte ja poolt kuud ütles Skaio lõpuks, et jah, täna on sobiv päev minu pool tee joomiseks. Üks kuu ja pool võttis see aega! Aga tee oli nii hea ja tuju üheksa. Tuju on üheksas püsinud suhteliselt ühtlaselt. Eile näiteks istusime kõik koos Chiara pool ja rääkisime maailmast ja kuulasime muusikat ja tantsisime ja tegime mustkunsti trikke. Ja siis üks hetk ma nutsin Skaio varruka märjaks, sest sain aru, et lähen kohe koju. Sellised on emotsioonid.

(Ja see puu... see on hurmaapuu.)

October 05, 2010




(Ikebaana ja aeg, kui viis kuud täis sai)

October 03, 2010

Enne teise kuu loomist me tuleme edelast

Meil oli eile sünnipäev. Viie kuu sünnipäev. Õhtul tegi Siim selle puhul hõõgveini ja päeval sõitsime autoga ringi, et vaadata veel ennenägemata kohti. Ja ühes sellises ennenägemata kohas kohtasime kloune. Eks neidki oma sünnipäeva puhul. Ma arvan, et see oli maailma kink meile. Kõndisime ja vaatasime, et näed, klounid on seal. Mina mõtlesin, et ehee, need klounid on nagu meie diivanilainelauatamise sõber seal.... Ja Siim mõtles, et ehhee, vaadake, see seal on nagu teie... Ja Silja mõtles ka kindlasti midagi. Aga me kõik jäime poole mõtte pealt pidama ja seisma ja vaatasime, et näed, ongi meie sõber Genovast. Uskumatu lugu. Eestis juhtub nii, et oled suvalises kohas ja terve mets on ainult sugulasi täis. Aga et see ka Itaalias juhtuda võib... Müstika. Me Siljaga olime nii suures shokis, et ei oskanudki kohe midagi öelda. Hiljem kallistasime ainult kõvasti ja siis sain aru, et see oli vist nüüd esimene me-ei-näe-enam-kunagi(-vähemalt-mitte-arvatavasti Itaalias)-head-aega. Siis hakkas veidi kurb. Ja tuled järve peal peegeldasid nii nunnusti ja siis oli ka kurb. Kuigi tegelikult oli tore päev. One month to go and counting down.

Viimasel ajal on meil päevad hallid.

September 28, 2010

Me käisin lehtedega ujumas.


Tähendab. Ma käisin jooksmas. Ma kordan seda veel kord. Ma käisin jooksmas. Pärast läksin lehtedega koos ujuma. Vesi oli tumemust, sest peegeldas mägede tagant saabuvaid pilvi. Näol oli päikese käes väga soe, aga keha vee karge puudutusega kaetud. Leidsin tee kõrvalt põõsa, mis oli sügise saabumise puhul roosaks läinud. Juba kaks korda.

September 24, 2010

Kahekümne kolmas september kaks tuhat kümme

Ärkasin kell 5:08, ootasin minuti ja hüüdsin sügisele tere. Hüüdsin küll sosinal, sest oli öö ja teised magasid, aga mõte loeb. Ja siis magasin edasi, kuniks äratuskell tööle palus minna. Ma nüüd olen jälle kaks päeva tööl käinud. Kui päike paistab, siis on see imeline põhjus hommikul üles ärkamiseks. Sest muidu, kui tööle paariks tunniks ei lähe, siis pole hommikul üldse mõtet vara ärgata, sest päev tundub nii pikk ja sellega pole midagi peale hakata. Aga siis jäävad need imemeeldivad hommikud nautimata ja see on juba kuritegu.

Sügis on! Aga värve pole. Roheline ka enam pole. Mulle tundub, et ta lähebki rohelisest otse pruuniks. Kahju. Paar värvilist lehte küll leiab maast. Mõned on nii imeilusad ja punased, need ma panen juustesse. Eile panin üldse igast muru endale pähe. Mitte niisama, vaid põhjus oli ka. Me läksime ujuma ja mul oli patsikumm koju unund. Niisiis pidi loodus appi tulema.

Maja on meil jälle rahvast täis. Peaaegu elame kaheksakesi. Tundub nagu iga õhtu oleks pidu. Aga mina tahaks olla naine ja kanda kingi ja köögis omaette kooke küpsetada ja küünlaid põletada ja raamatuid lugeda ja kududa ja kõige selle juures piltilus välja näha. Ja pärast käia naabritele neilt laenatud köögitarbeid tagasi viimas ja kooki pakkumas. Ja naerda kõigi poliitikajuttude peale õrnalt ja öelda kui väga ma ikka kasse armastan, sest nad on nii armsad ja pehmed. Ühe korra tegin seda, osaliselt. Mooni-sidrunikeeks ja mustika-valgeshokolaadi-kookoskeeks. Naabrile maitses küll. Teised korterielanikud sõid kah ja päris krimpsus nägusid ei teinud. Võib-olla sellepärast, et nende peas oli ikka salasoov, et see moonikeeks ei ole lihtsalt moonikeeks vaid ikka rohkem veidi nagu narkootikum. Ühel teisel päeval harutasin oma ühelt pluusilt pärleid ja pärast tikkisin need teise peale. See on nagu kudumine. Praegu mulle meeldivad lihtsad ja ilusad asjad. Ei ole vaja kõike keerulist. Aga süda ikka sooviks rohkem kultuuri ja aju tahaks lahendada matemaatikaülesandeid. Lihtne ja ilus on küll tore ja hea, aga tahaks vahepeal ka midagi intelligentset teha.

Täna valisin oma uude kööki käepidemeid. See siis ongi suureks saamine? Vist küll, sest juba mitmendat korda järjest arvatakse mu vanuseks 23 või 24. Kui välja jätta see üks kord, kui tõsimeeli 15 pakuti.


(Aga siis tuli kahekümne neljas ja hommikul ei saanud väga vara ärgata, sest polnud lihtsalt midagi teha. Ja päev tundub täpselt peaaegu ööriietes ringijalutamiseks sobiv. Aga hea on.)

September 17, 2010

Kaks sekundit ja sada meetrit Toskaanas



(Pildid tulevad hiljem. Silja blogis veidi on.)

Muidu oli plaanis Toskaanasse minna, kui sügis kätte jõuab ja loodus uutesse värvidesse mattub, aga kuna Silja ema tuli ja teda pidi hiljem Firenzesse viskama, siis tegime seal pikema peatuse. Reis algas juba teistmoodi kui eelnevad – ma istusin esiistmel. Peatusime esimesena Pisas. Siim küll ütles, et seal pole mitte midagi, aga me lihtsalt pidime torni vaatamas käima. Igaks juhuks parkisime auto kaugele ja igaks juhuks olin fotoka aku koju jätnud. Vähemalt sain fotoka siis Siimuga koju saata. Aga see tähendas, et meil oli kogu reisi peale ainult üks fotokas. Paljud mitmekordsed pildid jäid tegemata. Torn ise oli nagu piltide peal – viltu ja katsuda üldse ei saanudki. Raha eest sai küll sisse minna ja üles ronida, aga raha meil ei olnud. Niisiis katsusin maja torni kõrval. Tagasi auto poole jalutades andsime alla Siimu tugevale virinale ja tegime hilise aperativo. Kusjuures toitu ei antudki, ainult veidi pähkleid.

Paarikümne minuti pärast ootas meid Firenze. Selleks ajaks oli juba pimedaks läinud ja me ei teadnud ikka veel, kus me ööbime. Saatsime Silja ema oma turismigrupi juurde tagasi ja otsustasime kämpingu kasuks. Õnneks olime eelmisel õhtul Ilariat kiusanud ja meil olid vähemalt magamiskotid ja Siimul oli telk ka. Kui me check-in'i tegime, siis seal oli tore mees, kes sai vist aru , et me oleme väsnud, kui me hirmsasti naersime, kui oma isikuandmeid kirja pidime panema. Kämping-hostel oli ühes vanas mõisa hoones, kus oli palju parki ümberringi. Päris ilus koht. Kell oli umbes pool kümme ja me olime hirmväsinud. Minul valutas pea ja süda oli paha. Aga Siim tahtis linna avastama minna ja ta venna sõbra restorani sööma. Nojah siis. Ma küll tundsin, et iga liigutusega tuleb okse ja Silja oli juba kolme minuti jooksul telki magama jäänud, aga läksime. Sõitsime restorani. Pärast klaasi veini ja paari toiduampsu tuli elu ka sisse. Kusjuures too sõber oli kokk ja teda me teadsime juba pulmast. Pulmas oli ta Silja lemmik mees. Söök oli hea ja vein kallis. Siim arvas, et küll meile allahindlust tehakse või saab midagi tasuta. Ei tea, aga raha küsiti küll hirmus palju ja meil ei olnud üldse kogu reisi peale eriti raha. Siimuga reisides on üldse raske kokku hoida. Esimese kolme päevaga kulutasime enamik rahast ära. Viimased kolm päeva oli sujuvalt viis euri rahakotis.

Teine päev algas Siimu vihase karjega: “It's late! I want to see Firenze, fuck off! It's one o'clock!” Emmm.... ah? Me Siljaga keerasime teise külje. Aga siis meenus mulle, et ma olin lubanud ta “Lüroeurootilist” lauldes üles äratada ja ma hakkasin laulma. “There is nohting to sing about!” karjus Siim, püha viha täis. “It's one o'clock! I go alone to Firenze.” Selleks ajaks oli ta juba telgist välja koperdanud. Ma küll proovisin talle seletada, et temal pole mitte mingit õigust minu hommikuid rikkuda. Pealegi ei uskunud ma üldse, et kell on üks. Telgis polnud veel üldse palav. Vaatasin siis Silja kella – kaheksa. Kaheksa! Hiljem selgus, et Siim oli unes näinud, et Silja ütleb talle naerdes, et kell on üks ja magab siis edasi ega mõtlegi linnaga tutvuma minna. Oi kuidas me Siimu mõnitasime.

Aga üles me tõusime ja olime kümnest linnas kõiki tähtsaid maju katsumas ja torni ronimas. Firenze on väga mõnus ja sõbralik linn. Isegi turistid tundusid toredad. Kell oli vist umbes 12, kui me saabusime ühele väljakule, kus käis parasjagu tasuta veinide degusteerimine. Sinna me jäime. Siim ostis endale vist neli pudelit ja me maitsesime kõiki veine ja veidi mett ja korra õli. Kõikide Fattoriate töötajad olid nii toredad ja muudkui rääkisid veinidest ja muudkui valasid uusi. Siim sai siis aru, et ta on veidi purjakil, kui seisiski ühtäkki keset päeva Firenze kesklikkas nelja raske veinipudeliga ja mõtles, et peab nüüd kogu päeva need käe otsas ringi käima. Õnneks tulid jälle head inimesed appi ja lubasid oma laua all neid hoida kuniks õhtuni.

Jalutasime ringi ja katsusime maju ja sõime jäätist. Ja ühes kohas nii istudes lugesin ma sõnumit, et Stella oli hommikul beebi saanud! Peaaegu et neli kilo ja tütar. Ma proovisin mitte nutma hakata. Peaaegu õnnestus. Ja ühel väljakul nägin ma esmakordselt muusikut, kes korjas raha lauldes. Seisis naine väljaku keskel ja laulis ooperit nii et kogu väljak kajas. Ilus oli. Andsime talle raha ka. Ja ühes kirikus enne seda oli õhtuse klassikalise muusika orelikontserti peaproov. Siim küll ei püsinud seal üldse paigal, vaid muudkui rääkis oma spritzist ja aperativost. Aga meie istusime ja kuulasime. Tegelikult oli päris palju kuulajaid. Ja üks mees mängis kõiki lugusid õhkklaveril päesr kaasa. Ta oli mu lemmik. Lõpuks andsime jälle Siimu nurumisele järele, aga aperativoks oli juba hilja. Niisiis tahtis Siim minna kuhugi sööma ja Pidutsema ja linna ööelu näha. Meie olime jälle väsinud. Aga läksime linna. Tiirutasime väsinute ja vihastena päris tükka ega ringi, siis sõime ja läksime telki.

Uue päeva esimeseks plaaniks oli minna missale, et tasuta kirikut seest näha. Mina istusin samal ajal kiriku ees trepil ja jälgisin, kuidas herilane surnud mesilast sõi. Siis läksid teised muuseumisse, et kunsti ja Taavetit näha. Teadagi olen ma väga muuseumihuviline – niisiis istusin samal ajal sillal, kõlgutasin oma paljaid jalgu, vaatasin paadirallit, poseerisin turistidele ja rääkisin illegaalsete tränide müüjateha, kui parasjagu politsei neid ärapolnud ajanud. Hiljem selgus, et olin teinud õige otsuse, sest muuseumis oli üliigav ja Taavet oli hoopis teises kohas. Käisime korra turul, maisesime veine (sest sealt sai tasuta õunu) ja sõime ja tõmbasime Firenzele joone alla. Ees ootasid väikelinnad ja loodus. Ja teadmatus, kus seekord öö veeta.

Pidepunktid reisimiseks olid võetud ühelt netilehelt ja osalise Toskaana kaardi saime veiniproovimiselt. Rohkem me ei teadnud. Linnadest väärivad mainimist Raada ja Gaiole. Radda on mäe otsas ja nii nunnu ja ilus ja kõik oli tore ja hea ja vetsus sai käia. Sinna soovitan minna küll. Väga soe tunne jäi sisse. Gaiole muidu ei ole midagi väga erilist, aga pärast mitmetunnist õhtusöögikoha otsimist mägedes ja küngastel ja päikeseloojangut maabusime teist korda seal ja sõime ühes peaväljaku restoranis. Veinuga riis pluss veel veini, me ikkagi olime chiantis, kus muud polegi kui vein ja õli, ja muud toredad toidud ja toredad teenindajad. Lõpuks saime tasuta magustoidugi – vein ja küpsised. Eks nii ongi kõige lihtsam Eesti tüdrukute südameid võita. Teenindaja oli ka see, kes meile lõpuks ööbimiskoha leidis. Sõitsimegi siis jälle Radda poole. Öö varju all panime telgi automajadele mõeldud platsile ja olime rahul, sest raha jäi meile ja teavas oli tähisselge.

Hommikul ärkasime enne politseid. Väljas oli päike ja nii ilus udu. Ainult künkatipud ujusid saartena udumeres. Ja ilm oli soojem kui suurlinnas. Radda sai kohe mitu plusspunkti juurde. Ja Silja jalanõud, mis ta sinna kaotas. Hommikukohvi jõume ühes nunnus kohvikus, millel oli omanikuks üks sümpaatne naine. Mulle nii meeldivad hommikud. Ja Toskaana on ikka nii imeilus. Ma tahan kunagi seal päris sügisel olla. Praegu võis ainult aimata kollast kaduvad rohelisuses ja vahepeal kumasid kastanite pruunid lehed päikese käes sügiseselt ja siin-seal kasvas mõni punane oks. Aga ka ilma sügiseta on Toskaana niiiiii ilus. Ainult ohkaks ja õhkaks.

Niisiis oli esmaspäev ja Siim pidi järgmisel päeval tööle minema. Kuid enne veel tahtis ta ühes fattorias veine proovida. Sõitsime ringi. Ohkasime. Õhkasime. Castellina on järgmine lemmik linn. Veidi suurem kui Radda. Ta pakkus tasuta maalinäitust ja Toskaana kalendreid ja hommikuaskeldusi täis tänavaid ja ühe poe vanade ja hindamatute veinidega. Kuid ilu ei saanud kaua nautida, tuli mõni fattoria Siimule otsida. Käisime mõnd vaatamas, kuid naised tahtsid ilu ka. Lõpuks jõudsime Fattoria La Ripasse. See on selline pisem ja väga armsate hoonete, suurte põldude ja vähemalt kolme koera (kellest üks on beethooven), ühe kollase kassi ja sõbraliku ja ilusa pererahvaga. Seal elas kunagi Mona Lisa isa. Neil on ühel hektaril 4000 veinitaime. Tean seda kõike väga hästi, sest... Siim pidi autoga ära minema ja meie ei tahtnud veel koju minna. Meie plaan oli hääletades ringi reisida ja majade ustele koputades magamispaika otsida. Ja kui me seal seisime ja neid veine maitsesime, siis ma küsisingi, et äkki juhtub neil olema mõni vaba katusealune. Vihma oli ka lubanud tulla ja meil oli väga vaja katust. Naine väga ei tahtnud lubada, aga lubas ikka omanikult küsida. Me saime päris oma korteri. Ainult kööki ei tohtinud puutuda, sest see võis plahvatada. Korter ise oli selline, et seal oli remont tegemata ja keegi peale kassi polnud seal aastaid käinud. Aga seal olid voodid ja töökorras vannituba ja rohkem meil polnudki vaja. Oleksime ka väga palju vähemaga nõus olnud. Väga palju vähemaga.

Veel enne Siimu lahkumist käisime kõrvalkülas pitsat söömas. S. Donato on armas ja seal on väga hea pitsa. Tuleb tõdeda, et parim pitsa, mida ma olen Itaalias söönud. Toit oli kõrvitsate ja zukiinide ja pesto ja nämm-nämm asjadega ja kokk oli tore oraanzida pükstega mees. Siim lahkus ja meie jäime fattoriasse. Pakkusime end tööd tegema, kuid viinamarju korjatakse kuu lõpus ja ettevalmistustes neil abi vaja ei olnud. Naine vaatas meid koguaeg imelikult, aga omanikul ja perepoegadel, kes on kihlatud, nagu meile kohe alguses öeldi, olid ilusad naeratused. Jalutasime siis läbi vihma valdustel ja õhk oli hea ja tuju oli hea ja sõime põldmarju ja õunu. Õhtusöögiks sõime küpsiseid ja kõrvalpõllult napsatud tilli ja veini. Magama läksime kell kaheksa, sest polnud õnneks kedagi, kes meid peole sunniks minema. Akna taga lehvisid bambused vihmas ja tuules.

Kui me 11 tunni pärast üles ärkasime, paistis päike. Päris 11 tundi me magada ei saanud, sest toas oli üks sääsk. Kõik kohad on ikka veel punne täis. Hommikusöögiks olid kaugemalt napsatud viinamarjad. Rongipileti raha oli selleks ajaks juba ammu otsas. Lahkusime kodust täis ootust. Esimene auto, kes meid peale võttis, oli fattoria omanik. Ta viskas meid pitsa külla. Hommikuaskeldused olid täies hoos, kui me suurte kottidega kohvikusse hommikukohvi kõrvale maha istusime ja muudkui kohalikele buongiornosid vastasime. Sinna olekski võinud jääda. Ühes toas oli kohvik ja teisest toast sai endale kohvi kõrvale saiu käia ostmas. Mõnus. Järgmiseks võttis meid peale üks kohalik, kes oli kunagi isegi hääletanud, aga teda ei võtnud keegi peale. T viis meid tagasi Castellinasse. Edasi viis meid, pärast paarikilomeetrist jalutamist, üks Poola paar ola liikuva majaga. Nad olid toredad. Poggibonsi. Ei olnud ilus koht, aga oligi aint vahepeatuseks mõeldud. Järgmiseks oli autojuhiks üks suvakas mees, kes ise läks Sienasse, aga peatuspunktiks oli Colle val d'Elsa. Ametlikult Silja lemmik linn ja loodetavasti tulevane ülikoolilinn. Seal on ka mitmeid teatreid ja teatrikool, võib-olla älhen isegi, sest vanalinn on tõesti armas ja ümbritsev vaade ka. Silja armus. Mina kõndisin müüril ja magamiskott lendas õunapuu alla. Aga Colle val d'Elsa ei tahtnud meid kuidagi minema lasta. Väljapääsu otsisime igatahes päris kaua. Peale võttis meid üks ema. Last ei olnud kaasas. Ütles, et keegi ei võta teid kunagi peale. Lahkusime ristmikul. Silja viskas oma rätiku maha ja 500 meetrit eemal avastas, et see on kadunud. Jättis koti mulle ja tõi rätiku ära. Selle aja peale oli teisel pool ted peatunud auto ema ja tütrega, kes parajasti oma tagaistet meie jaoks puhtaks tegid. Me polnud isegi veel hääletama hakanud. Nad olid meid ennist linnas kõndimas näinud ja mõtlesid nüüd küüti pakkuda. Imeline! Soovitasid meie valitud sihtpunkti asemel üht teist ja viisid sinna. Emal olid ruudulised sinised püksid ja punased jalanõud. Andsime neile Eesti śokolaadi. Nad on me lemmikud. Monteriggio on umbes kolme sammu linn. Jäätis oli hea. Vaade oli super. Tuju oli hea. Mõtlesime, et kui me katust ei leia, siis viskame linnamüüri äärde pikali.

Veidi aega seal puhanud ja maju katsunud, läksimegi ööbimiskohta otsima. Kõndisime. Aga esimeses haukusid koerad ja ala oli privat. Kõndisime metsa. Teises polnud kedagi näha. Kõndisime metsa ja mäkke. Tuli vastu hiiglasuur villa, kus oli sõbralik mees, kes oli arvatavasti külastaja, ja kuri naine, kes oli ühe poole omanik. Ta seisis keset seda suurt, ei hiigelsuurt majade ja aia komplekti ja ütles, et see on eramaa ja neil ei ole küll katuseraasigo kahele tüdrukule pakkuda. Aga ta vennal on korterid üürida, aga teda pole praegu siin ja korterid on nagunii täis. Ega me muud villast ei oodanudki. Kõndisime mäest alla. Üks täiesti tavaline mitme pere elamu. Vanahärra seisis seina ääres ja otsis majale uut roosat värvi. Küsisime, kus on Sovicille ja rääkisime pikalt. Poolest jutust ei saanud aru, aga mees oli sümpaatne. Vihjetest, et tahaks öömaja, ta kas ei saanud aru või teeskles. Üle tee oli maja, kedagi polnud kodus. Kõndisime edasi põldude vahele. Allee ja talu, kus üüritakse tube. Kallasime pudeli tühjaks ja läksime vett küsima, et lihtsalt kohtagi näha. Vett anti kohe uue pudeliga ja laua ümber sai juttugi puhutud. Mees oli tore, aga tahtis äri teha. Õnneks ütles tütar, et tube pole. Ega meil polekski olnud raha. Lehvitasime hüvastijätuks ja lahkusime sõpradena. Kõndisime. Möödusime eelmisest majast, aga kedagi ei paistnud ikka veel. Mis seal siis ikka, pöidlad jälle püsti. Kõndisime. Peale võttis üks śoti mees oma Jaapani naisega. Läksid Sienasse. Olid puhkusel. Sümpaatsed inimesed. Meie tahtsime ikka Sovicille'i. Kaks sekundit ja peale korjasid kaks noormeest. Sõidutasid veidi, panid siis bussipeatusesse maha ja ütlesid, et minge Sienasse ja sealt bussiga Sovicille'i. Inimestel on raske mõista, et kui me ütleme, et meil pole raha, siis meil pole bussiraha ka.

Nojah, tundus, et Siena kutsub meid. Pöial püsti ja... me vist ootasime poolteist tundi. Autod muudkui sõitsid mööda. Ju siis Siena meid niiväga ka ei tahtnud. Lõpuks tuli üks ilusate silmadega kohalik ja viis meid Siena piiri peale. Guido oli ta nimi. Kõndisime. Kõndisime. Kõndisime. Otsisime toidupoodi ja kõndisime. Kolm korda küsisime teed. Kõik ütlesid muudkui, et minge otse ja saja meetri pärast ongi. Leidsime. Kõndisime veel. Lõpuks maabusime pizzerias ja võtsime mõlemad poolteist pitsat ja kahe peale pudeli veini. Istusime seal kogu raha eest- neli tundi. Valisime siis ööks ühe pingi välja ja käisime enne veel vanalinnas jalutamas. Öösel ei tundunud see linn just nii suurepärane, kui võiks kõigi kirjelduste hääletoonidest välja lugeda. Aga üks plats oli tore ja noori täis. Jõime seal teed ja laulsime võidu. Kuskil kahe ajal kõndisime tagasi pingile ja ronisime maamiskottidesse. Sõime komme ja rääkisime. Nelja ajal alsime silma ka pooleks tunniks looja ja siis hakkas juba taevas heledamaks muutuma ja tähed kaduma. Öösel oli vahepeal külm ja vahepeal ei püsinud silmad üldse lahti, aga hommik tuli oma iluga ja siis polnud enam väga vahet. Kõndisime. Silja näitas teed. Me peaksime olema juba õppinud, et ega sellest head ei tule, aga ta vahepeal väga tahab. Õhesõnaga tegime suure ringi.

Hommikukohvi võtsime kohas, mis oli paksult täis kohalikke vanahärrasid. Hambad pesime bensiinijaama vetsus. Kõndisime. Hääletasime. Keegi meid ei tahtnud. Peale võttis lõpuks üks isa oma 22 kuuse pojaga. Isa laulis ja Leonardo viisime lasteaeda. Järgmiseks tuli Monteriggios elav naine, kes viis meid Silja linna. Seal elav itaalia keele ja kultuuri õpetaja viis meid San Gimignanosse. Oh kui ilus kõik tee peal oli. Enne ja pärast seda linna on nii palju talumaju, kus kindlasti öömaja antaks. Igatahes parem piirkond küsimiseks, kui villade rajoon. Aga seda me tookord ei teadnud. Õpetaja pakkus ka öömaja. Kus ta eelmine päev oli? San Gimignanost eriti midagi aru ei saanud. Hirmus palju turiste oli. Kui oleks aega ja raha olnud oleks torni roninud. Ma usun, et sealt oli jumalik vaade. Aga me tahtsime veel sama päeva sees Genovasse jõuda ja õpetaja tahtis meile ühes kirikus olevate feskode ajalugu rääkida. Väga palju aru ei saanud, aga muidu oli õpetaja koft. Kahjuks lahkumine oli kuidag... ta tahtis, et me rongiga läheks, et me temaga lõunat sööks, et me teisest kohast hääletaks, et ta ostaks ise meile rongipiletid. Me ütlesime mitu korda “ei” ja tema marssis head aegagi ütlemata minema. Nojah. Aga seal kiriku ees oli üks ilus muusik. Üldse oli Toskaanas palju ilusaid mehi. Palju krunnide ja lokkidega mehi. Oeh. Armusin mitu korda. Armusin mitu korda ka inimeste headusesse. Igatahes sellest linnast me ei saanudki aru ja kõndisime teiselt poolt mäest alla. Kõndisime kaua, kuniks tuli üks naine ja viis meid Empolisse. See maastik seal vahepeal! Ma tundsin, et ei taha koju minna. Tahaks veel ja veel ja veel.

Empolis tuli meil esimest korda autostradale hääletada. Küsisime rõivapoest pappi ja lõikasime endale ilusa Pisa sildi. Ja poisid peatusidki. Alguses tundusid nad päris veidrad. Silja kartis autojuhti ja auto ise oli eriti technology. Aga suund oli neil õige. Veelgi kahtlasemaks muutus olikord, kui nad pärast paari kilomeetrit ütlesid, et peavad autot vahetama minema. Nojah... meid pandi maha ühte baari ja öeldi, et kaks minutit. Umbes 12 minuti pärast nad tõesti tulidki tagasi. Selle aja peale nad juba meeldisid meile. Auto oli ikka tehnikat täis. Sõitsime Pisa poole. Kuuldes, et tegelikult tahaks me Genovasse, hakkas neil meist kahju. Vist. Igatahes selleks ajaks olid nad meid juba hulludeks ristinud. Selle teadmiseni jõudmine võtab kõigil alati kuidagi kahtlaselt vähe aega. Igatahes selgus, et Pisa on väga halb koht hääletamiseks. Pisa pidi üldse väha ohtlik koht olema. Autostradal nagunii ei tohi ja siis teine koht, kus pmst saaks, on prostituutidele. Nad ohkasid ja mõtlesid ja küsisid siis, et kas me tahame kaks tundi oodata ja siis nad viivad meid ise Genovasse, Loomulikult! Genova on Pisast 150 km kaugusel. Neil oli vaja veel samal päeval Rooma jõuda... Et siis kus me need kaks tundi veedame? Sõitsime tagasi autovahetuslinna (Ponsacco?) ja nad viisid meid ühte majja, mis oli müügis. Väga suur maja. Poisid läksid kuhugi, ütlesid, et läheb tund, ja meie jäime sinna vannitoa luksust nautima. Silja avastas, et ta kampsun on kadunud. Käisime pesus ja sõime jogurtit (toskaanas on coopi jogurt kaks senti odavam!) ja magasime.

Kahe ja poole tunni pärast üles ärgates polnud ikka veel kedagi. Naljakal kombel ei olnud me närvis ega kartnud ega midagi, kuigi olukord oli tegelikult äpris veider. Mõtlesime, et kui nad kahe tunni pärast ikka veel pole tulnud, siis mõtleme edasi. Aga Alex ja Salvatore tulid üsna pea ja ütlesid, et teevad veel ühe väikese peatuse enne lahkumist. Neil oli vaja uus auto osta. Nad olid miskid autokaupmehed või midagi. Vähemalt nii nad ütlesid. Taevas oli päikeseloojanguline. JA siis oli neil veel vaja see auto sinna eelmisesse linna viia ja siis veel oodata ühelt mehelt raha. Meie istusime tagumisel istmel ja muudkui lõkerdasime naera. Kõik oli nii naljakas ja tore. Kuniks selgus, et seda raha ei tule. Poisid läksid iga hetkega üha rohkem närvi ja sõitsid suurtel kiirustel mööda linna ja autostradasid ringi. Korra käisime Firenzeski. Nende naised läksid teisel pool telefonitorusid aina vihasemaks. Autouksed paukusid. Vahepeal oli hirmus. Öö saabus. Ei, ärge saage valesti aru, nad olid ikka väga toredad poisid. Lihtsalt mõnikord juhtuvad halvad asjad heade inimestega. Üks neist, Alex, oli pereisa. Tal oli armas poeg ja naine, keda ta väga armastas. Nii väga, er oli temaga koos ka pärast seda, kui naine talle päris mitu armi oli teinud, kaks neist näkku. Ja armid polnud just väga väikesed.

Igatahes Silja magas ja me ütlesime, et Genova pole üldse oluline. Et kui meile nüüd ainult miskid voodid leitaks, siis me hääletaksime hommikul edasi ja et pole üldse vaja meie pärast muretseda. Nad otsisid nii kaua. Kell sai kaks. Me olime nendega juba kümme tundi koos olnud. Lõpuks viisid nad meid hotelli ja maksid toa kinni. See oli nii kallis. Ja siis nad läskid ära Ma vist suutsin läbi une “grazie” pomiseda, aga ma ei tea, kas ta vastas. Ma vihkan seda lahkumist ikka veel. Ma vihkan ennast selles olukorras. Oleks võinud ju vähemalt telefoninumbri küsida. Ma tahan selle raha neile tagasi anda. Aga nad läksid. Südames lootsin, et nende poolt poole sõnaga lubatu, et nad viivad meid ikka ise hommikul Genovasse, osutub tõeks. Ma ei tahtnud, et nad viiksid, aga ma tahtsin neid näha.

Pärast viit tundi und ja väga rikkalikku hommikusööki kirjutasime poistele kirja oma telefoninumbriga ja jätsime hotelli, et kui nad juhuslikult ikka tulevad. Agfa nad vist ei saanud me kirja. See patt jääb igaveseks mu hingele. Oeh. Ja nii me seisimegi jälle tee ääres. 474-jas auto võttis meid peale ja viis sealt ära. Selleks ajaks oli Chianti ümbrusele omane kuppelmaastik juba mägedeks kasvanud ja tundus Omegnalik. Ma ei tahtnud ikka koju. Aga 474-ndas autos oli üks Senegali kunstnik, kes meid veidi edasi viis ja rongi peale soovitas minna. Selgus, et piletiraha on meil täpselt olemas ja et see polegi niiii kallis. Aga rongini oli vee aega ja me hääletasime edasi. Üks neine viis meid Massasse. Kõige halvem koht üldse hääletamseks. Tegelt meid taheti mitu korda peale võtta, kuid väga valedesse kohtadesse viia. Lõpuks jõudsime pika-pika kõndimise järel rongijaama ja ühe ümberistumise ja veidi rohkem kui viie tunni pärast olime Milanos, kust Siim meid koju viis.

Nüüd on kodu ja ma leinan Toskaanat. Ostsin viinamarju. Mitte kunagi varem pole ma reisinud nii, et ma ei tea, kus ma magan. Aga alati olen tahtnud. Alati olen tahtnud hääletada. Mitte, et see nii väga õnnestunud oleks. Toskaana on nii ilus. Seal on kõik nii ilus.

September 03, 2010

Tuul on minema puhunud

Esimest korda üle väga pika aja ei tähendanud esimene september mulle mitte midagi. Ma isegi ei näinud väikesi armsaid lapsi, valged põlvikud põlvedelt alla vajunud ja lilled kõvasti peos, kooli poole ruttamas. Natuke nukkernaljakas tunne on see.

Kuid peas käivad mul koguaeg dialoogid. Peaksin nad üles kirjutama, kindlasti läheb neid kord raamatut kirjutades vaja. November on kah kohe tulemas. November on kohe tulemas! Peaks vist lõpuks jalanõudega käima hakkama.

Ja unenäod jutustavad igasugused asju. Unenägudel on viimasel ajal aega jutustamiseks, sest sügise saabudes on uni pikem ja kui juba kooliaegki kätte jõudis siis... siis ausalt öeldes on väga suur tahtmine mitte üldse tööle ilmuda. Tihti saab tahtmine võitu. Hea on vabandada, et ma ju olen veidi tõbine ka. Küll varsti läheb üle ja siis tuleb teotahe ka. Praegu ainult lebaks voodis ja mõtleks ilusaid mõtteid ja jooks vett. Ei, mulle ikka veel ei meeldi vee maitse. Aga mulle meeldib seda juua.

Eile ostsin Silja suurele nõudmisele järele andes suure tähti täis kampsuni. Täpselt sellise kampsuni, mille sisse saab maailma eest peitu pugeda ja oma voodis või diivanil kerra tõmmata ja ilusaid mõtteid mõelda.Või kuulata, kuidas poisid tondijutte räägivad. Sügise saabudes on ka tondijutud uut hoogu saanud. Eriti pärast seda tülitsemist. Tülitsesime kõik koos korteris, siis koristasime kõik ära ja nüüd on juba päris hea. Vähemalt mitte enam nii halb. Ja vahepeal on isegi päriselt hea.

August 30, 2010

The Summer Has Ended






Kõik läksid koju. Ja need, kes veel ei ole läinud, lähevad kohe. Suvi saab läbi. Suvi sai läbi. Kadi ja Erki läksid koju, olles siin veetnud eluaja ja näinud ära San Vito alguse ilutulestiku. Noortevahetuse teismelised läksid koju, olles siin musitseerinud ja meie mänge natukene mänginud. Rachidi sõbrad läksid koju, olles siin sellist kommuunielu elanud, et ise ka ei uskunud. Alex läks koju, olles... Jean-Loup läheb kohe koju tagasi, olles tuletanud oma Itaalia elu meelde ja kõigile sõpradele lehvitanud. San Vito saab täna läbi. Kohe algab september. Kohe algab sügis. Lapsed lähevad juba kooli. Väljas on tuul. Kohe saab täis neli kuud. Neli kuud! Kuhu kadus august? Vist samasse kohta kuhu mu hääl – rohkete tegevuste ja emotsioonide toiduks. Maailm.

Oli hetk, kus me mõtlesime, et võime ka baaris magada. Olid hetked meie voodis öösel, kus kõik lihtsalt naersid. Oli hommik, kus me tegime noortele mänge ja nad ei tulnud kaasa. Oli hommik, kus me helistasime kõikidele naistele, keda me teadsime, ja küsisime mulle kingi. Lõpuks saime kaks paari. Oli hommik, kus mul ei olnud üldse häält. Oli päev, kus me ei teinud mitte midagi ja lugesime oma raamatud läbi. Ma ei saanud Nartsissist ja Goldmundist mitte midagi aru. Oli päev, kus me käisime lõpuks teise järve saartel. Oli päev, kus me ei teinud mitte midagi, sest meil polnud mitte midagi teha ja see ajas meid vihale. Oli päev, kus me olime kogu aeg voodis, aga tegime kohe mitu tööd ära. Oli päev, kus me seisime kõik viiekesti mäe peal ja korjasime põldmarju. Oli päev, kui me ronisime mööda koske üles ja mängisime üleval lastega toredaid mänge. Oli päev, kus me varastasime toitu. Oli päev-õhtu-öö, kus me käisime pulmas ja pärast selgus, et kuigi me olime seal väga õnnetud ja kõik oli valesti, olime me siiski kõige õnnelikumad inimesed seal. Oli õhtu, kus Simone bänd esines meie vanas kodus. Oli õhtu, kus ma töötasin Canilega San Vitol ja küsisin inimestelt raha. Oli õhtu, kus me seisime kokteilibaariputka ees ja lihtsalt vaatasime, kuidas baarmanid pudeleid viskavad. Oli õhtu, kus me istusime järve kaldal paljude teistega ja vaatasime taevasse lendavat raha ja lapsed selja taga kilkasid õnnest. Oli õhtu, kus me avastasime, et noortevahetuse noori on liiga palju ja nad on liiga noored. Oli õhtu, kus rahvas Portugalist tegi süüa. Oli õhtu, kus me istusime baari maha ja meie ette lauale toodi kohe pudel viina, küsimatagi. Oli õhtu ja öö, kui istusime paljukesi katustel ja jõime veini ja magasime pööningul kella seitsmeni. Oli öö, kus me magasime neljakesi samas voodis ja mina lõpuks loobusin. Oli öö, kui me istusime bussis ja vihkasime kõiki purjus inimesi enda ümber. Oli öö, kus me varastasime veini. Oli öö, kus politsei küsis meie dokumente, sest me istusime tänaval ja kell oli palju. Oli öö, kus ma olin kurb ja nutsin ja rääkisin itaalia keeles. Sest koguaeg ei saa õnnelik olla. Oli nädal, rohkem kui nädal, kui ma ei käinud internetis. Oli nädal, rohkem kui nädal, kui ma käisin paljajalu, sest mul lihtsalt pole ikka veel plätasid. Oli palju inimesi, kellega ma tutvusin ja keda ma enam kunagi ei näe. Oli miljoneid inimesi, kes küsisid, et miks ma paljajalu käin. Oli FolkaMiseria otse meie kodu kõrval. Oli FolkaMiseria veel kord ja sai esimest korda muru peal tantsida. Oli vaidlus, et kas “spoonparty” on sõna või mitte. Olid paljud sünnipäevad kusagil kaugel, millele ma ei jõudnud reageerida, sest elasin teises ajas. Oli kord, kui me jäime bussist maha, sest selles, mis olemas oli, polnud ruumi. Soovitati teise minna, mis oli juba lahkunud. Oli kord, kui Siim ulatas mulle oma telefoni, millele ta oli vastanud “Ciao, Mauro!” ja sealt rääkis mulle Alex vastu. Oli kord, kui me mängisime kodus veesõda. Oli kord, kus me istusime Omegnas künka otsas ja olime korraga Berliinis ja Iirimaal ja Śotimaal ja Uus-Meremaal. Olid korrad, kus tuli lihtsalt oodata ja maailm tegutses, Aga olid korrad, kus maailm tegutses ja mina tegin valesid otsuseid. Aga olid ka korrad, kus keegi ei teinud mitte midagi. Oli lähedus. Oli kaugus. On augusti lõpp. On tühjus. Aga samas tuleb sügis ja sügis on ju täiesti teistmoodi jutuga kui suvi. Meil vist on puhkust vaja. Raudrohutee, mis emmega mäe otsast sai korjatud, sai otsa.

August 21, 2010

Barefooting

Ma armastan neid päevi, kus ei pea midagi mõtlema, sest maailm on ise kõik selgeks mõelnud. Näiteks polnud meil Siljaga eile midagi teha ja siis läksime me shoppama, aga mitte riideid vaid lihtsalt asju. Ostsime lõpuks endale kaks kaussi – nüüd saab normaalselt nõgesesuppi süüa. Ostsime ökopoest Siimule ühe õlle ja siis istusime tund aega fotograafi juures, et Siim oma venna pulma jaoks asju saaks ajada. Seal oli nii ilus mööbel ja see meie arust päris fotograaf oli eriti sümpaatne vana mees. Küsis, et kas me oma vabatahtliku töö eest ikka toiduraha ka saame. Käisime veel veidi poodides. Siis tuli nälg. Siim tegi meile pastat, meie panime küünlad põlema. Siim läks lennujaama, meie proovisime netist laulupidu näha, aga see ei õnnestunud. Vist ei pidanudki õnnestuma. Ma arvan, et me istusime netis sellepärast, et saaks kohtuda mööda jalutava Jean-Luopiga. Ta on tagasi. Küll ainult kümneks päevaks, kuid tundub nagu ta poleks ära olnudki. Tuli jõi meie juures ühe õlle. Silja-Kadi läksid Ortasse, mina koju. Aga peatusin enne, et Skaio ja Jacoboga (?) paar sõna vahetada ja siis maandusin Rachidi kõrval kodutrepil. Rääkisime vastasmajast. Marcello tuli autoga. Rachid istus sisse. Lõpuks nad kutsusid minu ka. Ma läksin jala. Istusime seal baaris ja aja jooksul tiksusid kõik inimesed sinna – need, keda päeva jooksul juba näha oli saanud kui ka need, keda päris pikka aega polnud näinud. Ma rääkisin itaalia keelt ja tundsin, et kõik on jälle õigesti. Kõik oli õigesti kuni hetkeni, kui Luka, meie korterikaaslane, rannas katusel olles õllepurgi järve viskas. Me kõik vist lihtsalt karjusime ta peale. Ta ei saanud aru miks. Ta ei saanud sellest ka siis aru, kui Jean-Loup talle pikalt seletada proovis, et miks see vale on. Ma läksin nii närvi. Ta ei saanud ka siis aru, kui ma katuselt alla ronisin ja kaldale purki ootama läksin, et see siis ära visata. Ta ei saanud aru ja läks koju. Kuid tegelikult oli ka see hetk väga hea, sest kõik teised olid nii õiged. Ma suhtlen ikka õigete inimestega. Ja kui Kadi vaikselt liiga purju hakkas jääma, jalutasime kodu poole. Siimu mõistus töötas. Ta ostis meile saiapoest värskelt valminud toitu. Öösõime kell pool neli ja uni tuli magus. Isegi asjaolu, et mu kõik plätud on katki, ei häiri mind. Natukene häirib, aga paljajalu on ka tore. Ja emme läks nädalaks vaikimislaagrisse. Ei, mõtlemislaagrisse. Ma ütlesin talle, et ta mõtleks mu elu selgeks.

20.08.2010: Ma õnnitlen end

, et kolisin korterisse, kus on pesumasin küll, aga see ei tööta. Et kolisin korterisse, kus on küll pistikud, aga need on valede suurustega. Et kolisin korterisse, kus on üks Itaalia poiss, kes vaatab päevad läbi telekat. Kes paneb endale iga päev hirmsalt palju sääsetõrjevahendit peale. Kus kiriku kell lööb mõnikord nii valjusti ja nii mitu korda, et tundub, et maailmalõpp on käes. Ei, tegelikult ei õnnitle. Aga õnnitlen, sest mul on maailma parim elukaaslane. Õnnitlen, et oskame teha hakklihakastet kartulitega, mis sest et me alati mõlemat samal ajal tegema hakkame ja siis väga kaua ootama peame, kuniks kartulid ka pehmeks keevad. Õnnitlen, sest kolisime korterisse, kust on ilus vaade linnale. Õnnitlen, sest kui meil tulevad tobedad mõtted, siis me teeme need teoks. Õnnitlen, sest käisime San Giulio saarel madratsitega ja jäime ellu. Õnnitlen, et on inimesi, kelle ukse taha võib lihtsalt ilmuda ja teed jooma minna. Õnnitlen, et olen eestlane. Sest seda me küll ei väsi teatamast üks kõik mis hetkel.

August 17, 2010

"Ma olen kuue kuu pikkusel piknikul."




See oli kolme päeva eest: Selle tööle hakkamisega on täpselt nii nagu kõige muuga Itaalias – juhtub siis kui juhtub juhtuma. Ei, me pole veel silte tegema hakanud. Küll aga läksid poisid tagasi koju. Meie läksime neid hommikul äratama ja naersime ennast pooleks, kui viis minutit enne kella kuut hommikul nad kõik alles magasid. Auto pidi tulema kell kuus. Asjad polnud pakitud. Ma polnud maganud. Auto tuli pool seitse. Auto lahkus pool kaheksa, poisid läksid ära, teised läksid magama ja mina läksin Gigiga jalutama. Kuna me polnud maganud, siis ei tundunud kogu sündmus väga kurb. Aga tegelikult vist oli. Momo helistas meile eile, ütles, et ta on geel juustes. Ütles, et meile tuleb miski suvakas itaallane veel uude koju elama. Imestas, et me ei teagi. Uus itaallane on imelik. Me veidi kardame teda. Ja nüüd ei saagi kodus paljalt ringi kõndida. Kui ainult Rachid oleks, siis saaks. Tema on juba vennaks saanud. Uus veel ei ole ja ma ei usu, et saab ka. Igatahes. Selgus, et oleksime pidanud juba kaks päeva tagasi Foorumist välja kolima ja uude koju sisse. Hmm... Meile vist ei räägita asjadest, mida me teadma peaksime. Me proovime täna kolida.

Tööl ma praegu ei jaksa üldse käia. Võib-olla sellepärast, et sajab. Võib-olla selle pärast, et Gigiga pidi nagunii jalutamas käima, kuigi see töö alla ei läinud. Võib-olla sellepärast, et me peame kolima ja see tundub kuidagi nii raske. Võib-olla selle pärast, et Siimul pole vanemaid kodus ja me oleme enamik ajast tema pool. Võib-olla... ma ei tea. Aga Chiara kodus Hesset lugeda, nii et väljas sadas kõvasti-kõvasti, oli väga hea. Tundus nagu oleks maal. Tundus nagu oleks puhkus. Praegu on lugemisaeg. Ja väljas ei ole enam soe. Väljas ei ole enam soe, kui vihma sajab.


Ja eile oli maailm selline:
Esimene öö uues kodus oli õudus. Und ei olnud. Voodi oli kõva. Oli külm. Oli palav. Enamasti samal ajal. Kõik oli valesti. Igatsesin nii väga oma muuseumi voodit kõigi nende kummituste ja aknataguste poistega. Hommik oli helgem. Meie tuba on suht laager praegu, aga ma arvan, et see jääb hirmus tühjaks, kui Erki ja Kadi ära lähevad. Asjad küll panime lõpuks kottidest kappi. Kappi, mis muideks on üks tuba. See on hea. Ja peeglid on igalpool. Täispikkuses peeglid. Vannitoas on peegel! Ja rõdud. Ja vaade järvele. Ja naabrid, kellelt muna laenata. Ja naabrid, kes kisa peale kaebavad. Too uus tüüp on vist suht normaalne. Emmel on vist õigus, kui ta iga kord pakub, et äkki hirmsatena tunduvatel inimestel on hea süda. Kahe päeva peale on seda muidugi veel vara järeldada. Aga ta lubas meile homme süüa teha. See on väga õige viis Eesti tüdrukute südamete võitmiseks.

Ja alati jääme me mäletama Yoanni ja Antoine'i, sest ühe papagoi jagab tuba teise arvutikehadega. Vähemalt nad jätsid endast mälestuse.

Üks päev tegime kartulisalatit. Hapukurgid olid ülihalvad, nii et õnneks ei pidanud neid palju panema. Äädikas tehtud või midagi. Ja hapukoort neil ei ole. Lastevorst tuli Eestist. Lõpuks tuli päris hea salat.

Ja täna mõtles Silja välja uue mängu. See on nagu too kaardimäng Valetamine, aint et ilma kaartideta ja tuleb öelda, et mida sulle süüa meeldib ja siis järgmisele kas meeldib ka seda süüa või ta ütleb, et sa valetad. Geniaalne.

Tööl käisin ka täna ja sain isegi ametikõrgendust. Nii mulle öeldi. See tähendab, et järgmisel korral, kui ma hommikul tööle lähen, siis õpetavad nad mulle, kuidas koertele süüa anda. Vot siis. Ja meil on seitse uut kutsikat. Vaatasid mulle kõik õnnelikult vetsust vastu. Eelmistest neljast on veel aint üks ja emme järel. Aga nüüd oli keegi seitse uut ukse taha jätnud. Nad on nii armsad.

Tööst veel rääkides, siis järgmisel nädalal oleme me Siljaga ühel Itaalia-Portugali noorevahetusel miskid asjaajajad. Mõtleme neile jäälõhkumismänge ja jõlgume nendega ringi. Vist pean ka nende tegemisi filmima. Sellel nädalal me toiduraha ei saa, aga saame kolm korda päevas süüa – selle vastu ei ole ka mitte kui midagi.

“Penso, che ho stupido,” ütles Rachid mu toast läbi jalutades.

August 10, 2010

Päevast-päeva valida surematuse ja surma vahel





Oh! Käisime Foorumi katusel. Käisime lagunenud majades. Tegime nõgesesuppi ja see tuli hea. Olime hirmus õnnelikud ja sõime natuke liiga soolast nõgesesuppi. Tegime õuna-kaneelikooki ja see tuli hea, olgugi, et sekundi kaugusel kõrbemisest. Käisime õunaraksus. Käisime pirniraksus. Käisime maisiraksus. Käisime kiiviraksus. Jõime värskest piparmündist tehtud teed. Jõime raudrohuteed. Martin läks. Emme tuli. Tegime pannkooke ja ostsime hästi palju marju muud head-paremat ja läksime mäe otsa piknikut pidama. Korjasime palju raudrohtu. Jõime meega teed. Nägime langevat tähte. Soovisime puuokstega. Käisin Gigiga jalutamas. Käisime Canile koertega jalutamas. Ilm oli ilus. Sõime kama. Väiksed lapsed lehvitasid mööda minnes. Käisime Tomatis söömas. Käisime veel korra Tomatis söömas. Naersime kui saime aru, et Omegna on hirmus väike. Naersime kui saime aru, et kõiki huvitab, et kes kellegz käib. Kõik läksid Gipsaaniasse. Prantsuse poisid lähevad kohe ära. Nägime kitsepoegi kitseemmega koos mööda kepslemas. Varastasime raamatuid, mis tegelikult olid tasuta võtmiseks. Käisime FolkaMiserial. Villid tulid jalanõudega tantsides teistesse kohtadesse. Käisime ujumas. Emme kartis draakoneid. Meie majas ikka kummitab. Emme läks ära. Täna on prantsuse poiste pidu. Me kolime kohe ära. Maailm on ilmatult suur. Peaks Siljal juukseid lõikama ja minul juukseid värvima. Homme hakkame tööle. Lisaks kõigele.

August 03, 2010

See oli siis...

Kaks korda on juba väikesed poisid meie aknast kive sisse visanud. Nad tegelikult ei ole üldse nii väiksed poisid – kuskil paarteist. Ja nad teavad, et me teame, et nad on nemad. Aga nad ka teavad, et me ei saa neile midagi teha ega oska neile midagi öelda. Mina ei oska ju kurigi olla. Niisiis... täna tulime koju. Martin ja Silja läksid vannituppa käsi pesema, ma keerasin ukse lahti. Vaatasin tuppa. Keerasin selja ja läksin istusin eemale trepi peale ja nutsin. Fakk küll. Kogu tuba oli üleküpsenud puuvilju täis visatud. Ma ei tea, mis selle vilja nimi on, kasvab siin igalpool. Kõik asjad on sellega koos. Ja üks vili oli sipelgaid täis juba enne, kui nad selle viskasid. Miks? Vist ei jäta enam akent lahti, kui välja lähme. Fakk. Järgmine kord, kui keegi küsib, kas mulle Itaalia meeldib, vastan ma, et ei meeldi.

Tegelikult on tore. Täna ma olin väga õnnelik. Lihtsalt. Inimesed olid mulle toredaid kirju ja mõtteid kirjutanud ja päeval käisime Chiara ja tema sõbranna ja Gigi ja sõbraga järve peal kummimootorpaadiga sõitmas. Esimest korda sõitsin paadiga Orta järve peal. Vesi pritsis riided märjaks ja päike oli taevas ja pilved olid armas ja paadimees laulis “la-la-laa” ja teised paadid vurasid mööda. Tundsin, et see ongi suvi. Mina olengi õnnelik. See oli siis enne neid mõnusaid puuvilju.


...laupäeval. Sest täna käisid poisid jälle meid loopimas. Ja pühapäeval käisime jälle FolkaMiserial ja jälle tantsisin oma jalad katki. Nad on lihtsalt nii head. Nii head, et hoolimata tibutavast vihmast isegi itaallased kuulasid ja tantsisid veidi.
Canilest lähevad kutsikad selle kuu sees kõik uutesse kodudesse. Isegi nende emme leiab kodu. Mulle ikka veel meeldib seal töötada.

Liguuria reisi pildid.





On pilt, kus on maailma toredaim peldik. On pilt sellest, et me kõndisime linnas paljalt ringi ja vahetasime riideid keset teed. On pilt sellest, kuidas me olime mitu ööd magamata ja maailm oli ilus, aga kahur sihtis meid. On pilt kõige viimasest hetkest enne ärasõitu, kui me kolme kuu jookusl nägime esimest korda eestlasi ja neid oli kolm ja nad olid ööbisid samas kohas, kus meiegi magasime.

Kolm kuud. Igale poole.


Ei ütleks, et on vähe. Ei ütle, et on palju. Järelikult on kõik õigesti.

July 31, 2010

We still stand where the mountain grows


Itaalias ei müüda jäätist liitrites vaid kilodes. Fakt. Mina lõhkusin Chiara kausi ära ja Silja viskas oma teetassi autoteele. Killud toovad õnne. Üleile kukutas üks pubis õlleklaasi kah puruks. Fakt.

Üleile oli lapstetööl miski lõpupidu vms, mis tähendab, et õhtusöögi moodustasid kommid-küpsised-pitsalõigud-krõpsud. Tasuta toit pole häbiasi. Üks lapsevanem ütles, et ta on kogu aeg arvanud, et ma olen itaallane. Vot! Järelikult annan küll kohaliku mõõdu välja või oli naine lihtsalt väga rumal. Kiitis mu olematut keelt kah. Igatahes pärast Canilet ja lapsi ja pidu olin ma väga väsinud ja magasin tunni-paar kodus ja läksin siis poiste poole pesu ära tooma. Kodus oli ainult Yoann ja arbuus, mida ta mul hävitada lasi. Ma vist olin just ametis esimese poole lõpetamisega, kui selgus, et Christian ja Ilaria tulevad võtavad meid kohe peale ja me lähme kuhugi kaugemale rokikluppi Hollandi rokibändi kuulama. Ma siis silusin oma valget seelikut, hõõrusin uniseid silmi, haukasin veel paar suutäit arbuusi, viskasin pesukoti õlale ja läksime. Koht oli eriti khuul. Täpselt selline nagu üks rokiklubi peab olema. Lagi ja seinad olid kaetud prügikottidega. Igast karvaseid ja sulelisi oli kohal. Õnneks bänd polnud selline karm rokk. Nad olid sellised seitsmekümnendate stiilis kõige ehtsam rokk. Mõnus. Nii mõnus. Olin jälle peaaegu ainuke, kes tantsis. Paljajalu muidugi. Nemad tulid vahepeal publikusse mängima ja siis hüppasid laudadele ja siis olid niisama toredad. Tõesti olid toredad. Ei, mul pole õrna aimugi, mis nende nimi on. Pärast ütlesin neile aitäh ja nemad ütlesid, et aitäh, et ma tantsisin.

Oh ja siis... Itaalias on hirmpalju kommuniste. Tähendab, ma tean juba kahte. Ma ei tea, mis neil viga on. Aga nad on lihtsalt kommunistid, mitte stalinistid. Seda täpsustati päris mitu korda, kui ma laskusin ühega pikka ja raskesse arutellu, et miks ta ikka on kommunist ja ta ikka saab aru, et see pole päris see õige ja hea. Mina ja poliitika. Mhmh. Pikk ja keeruline oli arutelu sellepärast, et see oli itaalia keeles. Mul juba vahepeal tuleb keel välja. Peaaegu. Mitte küll veel sellistel teemadel. Natukese aja pärast ma lihtsalt katkestasin meie arutelu, sest ma oleks muidu närvi läinud. Hiljem kaklesime selle üle, et ma ei lubanud tal veel ühte õlut võtta, sest tema oli autujuht. Tema ütles, et see on nüüd küll kolmekümne kuue aasta jooksul esimene kord. Aga ei võtnud uut õlut. Virises ainult kaua ja palju ja ei saanud vist lõpuni aru. No mis sa teed nende itaallastega. Ilaria kiitis hiljem mu itaalia keelt ja seisukohtadele kindlaks jäämist. Millegi üle me vaidlesime veel. Ma arvan, et see oli suitsetamine, aga ma pole kindel. Suitsetamise üle ma võin alati vaielda. Koju jõudsin kell kaks. Ja järgmisel päeval tahtis veel seda teemat jätkata. Siis ma proovisin talle selgeks teha, et kui ta küsib, siis ma vastan, aga ta ei pea tegema nii nagu ma ütlen. Sellest ta aru ei saanud ja rääkis ikka, et politseil on ju suva. Grr!!! Siis ma läksin lõpuks närvi. Kultuuriruum on ikka täiesti teine. Aga selle me otsustasime ära, et temaga ma enam autos ei sõida. Tähendab, tema otsustas.

Eile esines Simone bänd esimest korda. Kartsime küll Siljaga, et see on väga halb, sest proovid on väga halvad, aga tegelikult võib vist öelda, et oli isegi hea. Ei olnud nende ropendaval pungil häda midagi. Või punkrokk või mis iganes ta täpselt on.

Aga ikkagi, miks Itaalias nii palju kommuniste on? Käivad siin ringi CCCR särkidega ja on uhked. Olgu, see on bänd, aga ikka ei käiks selle särgiga. Ma arvan, et tuleb “Laulvat revolutsiooni” veel kord näidata.

Väike keeleõpe – katso merda. Soome keeles palutakse lihtsalt merd vaadata, Itaalia keeles... olete õppinud esimesed pahad sõnad.

Emme tuleb nädala pärast!

July 27, 2010

Kui öösiti pole maganud, sa üle-üleeilses oled siis.

Nad proovisid anda mulle kõige ohutuma töö - magavate laste une valvamine. Ja siis lähen mina tööle ja lõikan noaga näppu. Mitte küll väga sügavale, aga mõte jääb samaks. Ei, mulle meeldivad need lapsed vist küll. Mõned. Vahepeal.

Käisime kaugetes mägedes autus magamas. Sellest reisist ma kirjutan teinekord. Aga finaaliks oli kontsert, kuhu me lõpuks saime tasuta ja kõik bändid olid nii õnnelikud. Ei saanudki aru, kas selle pärast, et me tasuta saime või selle pärast, et taevas oli täiskuu.

Ja siis enne seda pikka reisi oli õhtu, kus esines jälle üks bänd, mis koosnes meie tuttavatest. Olgu, kui nad esinema hakkasid, siis teadsin küll ainult üht, aga pärast sai juba teistega ka tuttavaks. Ja nad olid nii armas. Leidsin oma sügisemuusika. Too õhtu arvasid vist kõik, et võivad küll armsad ja head olla. Istusime pärast laval ja keerutasime trummipulki käes ja inimesed vahetusid ja näitasid, kuidas nemad pulki keerutada ja visata oskavad ja rääkisid armastest asjadest ja enamasti ei olnudki väga purjus. Istusin ja mõtlesin, et ei taha, et mitte midagi oleks teistmoodi.

Ma nägin unes George Clooney't.