September 24, 2010

Kahekümne kolmas september kaks tuhat kümme

Ärkasin kell 5:08, ootasin minuti ja hüüdsin sügisele tere. Hüüdsin küll sosinal, sest oli öö ja teised magasid, aga mõte loeb. Ja siis magasin edasi, kuniks äratuskell tööle palus minna. Ma nüüd olen jälle kaks päeva tööl käinud. Kui päike paistab, siis on see imeline põhjus hommikul üles ärkamiseks. Sest muidu, kui tööle paariks tunniks ei lähe, siis pole hommikul üldse mõtet vara ärgata, sest päev tundub nii pikk ja sellega pole midagi peale hakata. Aga siis jäävad need imemeeldivad hommikud nautimata ja see on juba kuritegu.

Sügis on! Aga värve pole. Roheline ka enam pole. Mulle tundub, et ta lähebki rohelisest otse pruuniks. Kahju. Paar värvilist lehte küll leiab maast. Mõned on nii imeilusad ja punased, need ma panen juustesse. Eile panin üldse igast muru endale pähe. Mitte niisama, vaid põhjus oli ka. Me läksime ujuma ja mul oli patsikumm koju unund. Niisiis pidi loodus appi tulema.

Maja on meil jälle rahvast täis. Peaaegu elame kaheksakesi. Tundub nagu iga õhtu oleks pidu. Aga mina tahaks olla naine ja kanda kingi ja köögis omaette kooke küpsetada ja küünlaid põletada ja raamatuid lugeda ja kududa ja kõige selle juures piltilus välja näha. Ja pärast käia naabritele neilt laenatud köögitarbeid tagasi viimas ja kooki pakkumas. Ja naerda kõigi poliitikajuttude peale õrnalt ja öelda kui väga ma ikka kasse armastan, sest nad on nii armsad ja pehmed. Ühe korra tegin seda, osaliselt. Mooni-sidrunikeeks ja mustika-valgeshokolaadi-kookoskeeks. Naabrile maitses küll. Teised korterielanikud sõid kah ja päris krimpsus nägusid ei teinud. Võib-olla sellepärast, et nende peas oli ikka salasoov, et see moonikeeks ei ole lihtsalt moonikeeks vaid ikka rohkem veidi nagu narkootikum. Ühel teisel päeval harutasin oma ühelt pluusilt pärleid ja pärast tikkisin need teise peale. See on nagu kudumine. Praegu mulle meeldivad lihtsad ja ilusad asjad. Ei ole vaja kõike keerulist. Aga süda ikka sooviks rohkem kultuuri ja aju tahaks lahendada matemaatikaülesandeid. Lihtne ja ilus on küll tore ja hea, aga tahaks vahepeal ka midagi intelligentset teha.

Täna valisin oma uude kööki käepidemeid. See siis ongi suureks saamine? Vist küll, sest juba mitmendat korda järjest arvatakse mu vanuseks 23 või 24. Kui välja jätta see üks kord, kui tõsimeeli 15 pakuti.


(Aga siis tuli kahekümne neljas ja hommikul ei saanud väga vara ärgata, sest polnud lihtsalt midagi teha. Ja päev tundub täpselt peaaegu ööriietes ringijalutamiseks sobiv. Aga hea on.)

1 comment:

Mari said...

Kuule. Mulle meeldis see jutt. Kas sooviplagiaat on kuritegu? Sest mulle nii vaga meeldis koik see kingade ja kookide ja kudumistega.

Ma pean kuhugi yles kirjutama.

Ja ma tahaks ka matemaatikat.