December 28, 2008

I would like to have some... one...

(Birgit küsib tasuta pähkleid)
Jõulud olid täitsa toredad. Natuke kuuske ja natuke piparkooke ja palju head süüa ja palju tobedaid nalju. Ühel päeval olin isegi tegus ja töökas ja tegin vajalikke asju, samal ajal muidugi vaatasin ka bätmänni, mille jõuluvana tõi.
Aga eile käisime Stellaga linnas. Kinos ja linnas. Kinos oli tuttavaid kah. Ja film oli täitsa tore. Ja viis tundi mööda vanalinna kõndida oli ka väga tore. Mis sest, et me lõpuks lolliks läksime ja mis sest, et mõnda teed natuke liiga palju kordi kõndisime. Aga vanalinn oli nii ilus! Pärast viit tundi olime me muidugi suht laibad ja istusime kuskil kolm tundi ühe teega Pätrikus ja rääkisime asjadest. Magama saime neljast ehk, viiest? Ja üles tõusime kolmest. Igati normaalne. See oli üks väga tore päev, kuigi ehk esialgsest mõttest me natuke kaugele kandusime ja uisutama kah ei jõudnud.

Aastavahetuseks Viljandisse.

December 22, 2008

Kuid mina ainult ver-rrd armastan....


Lõpuks (!) sain verd anda. Ja see oli konkurentsitult kõige toredam vere andmine. Kõige nõmedam oli loomulikult viimane, kui ma ei saanud üldse andagi ja tädid olid ka kurjad. Aga täna! Muah! Läksime Helenaga sinna. Mina olin muidugi hullult närvis, sest kes seda hemoglobiini ikka teab. Tal on ju täitsa enda mõistus. Ja hommikul polnud üldse väga hea olla ka ja siis verekeskuse ees oli mingi liiklusõnnetus ka ja iga valgusfoori taga seisin kaks satsi - kõik sellised head ended, eksole. Ja siis verekeskuses oli palju rahvast, sest jõulud on ikkagi. Istusime ja ootasime. Kaks sõduripoissi olid ka. Ja järsku oli neid kogu armee. Tulid just varjupaika ehitamast ja mõtsid, et annaks verd ka. Nunnud. Ja siis arstitädi oli ka armas, rääkis, et selline hemoglobiini tase on täitsa normaalne, kui ma rääkisin, et süda lööb sellepärast kiiresti, et ma ei tea, kuidas selle globiiniga seekord on. 125 jälle. Ta üts, et ma siis kaks korda aastas käiks, et see on ikka parem, kui et mõnikord saadetakse tagasi. Helenal ei läinud seekord õnneks, aga sai hemoglobiini joogi endale. Aga ülemine ooteruum oli veel rohkem ülerahvastatud ja sõduripoisid polnud sinna veel jõudnudki (pärast selgus, et nad said hoopis oma ruumi). Seal ma ootasin kuskil tund aega. Verekeskus on kusjuures hea koht meeste sebimiseks. Saab nime kohe teada, siis on teada, et ta on täiesti terve inimene ja lisaks kõigele ka hea, sest ta on ju doonor. Ja siis saab seal küpsist krõbistades ja mahla juues juttu puhuda. Perfektne. Üks tädi minestas ära ka. Tuli vereandmisruumist reipal sammul ja pani puhkeruumis silmad tasku. Vere andsin ma vist mingi seitsme minutiga ära. Torgati nõel sisse ja tuli vulinal. Tädi alguses küsis ka, ma paistsin vist päris närvis, et kas ma pole kaua käinud. Ma ütsin, et kuus kuud vist. Ta naeris selle peale ja üts, et mõned pole kümme aastat. Ühel sõduripoisil ei tulnud verd üldse, vist sai otsa. Ja juba ma sammusingi loll naeratus näol trepist alla, et seal hästi kaua pusida riiete selga panemisega, sest üks käsi ei paindunud. Kõigele lisaks oli neil minu verd vaja ka. Hommikul saatsid lausa kaks sõnumit.

December 21, 2008

Sest...

Viljandiga jõulueelne hüvastijätt oli armas... sest koju saab ka kinnisilmi minna... sest Merli tuba on mandariin... sest asfaldi peal saab libistada... sest Siimu vanaema ei lase teda ilma isikut tõendava dokumendita tuppa sisse... sest libapiparkoogid on head... sest Maili on nagu mina, ainult et tal on pikemad jalad... sest Priit tõi mulle kaalikaauraha... sest koduvana kõnnib nii armsasti... sest Piili armastab üksikuid puid... sest Jumal on õnnelik... sest Helina tuli kodumaale... sest Rainer ütles, et naised ei tohi pükstega käia... sest Andre õpetas valguspuldi selgeks... sest kostüümipidusid on nii palju... sest Otto tegi etenduse...sest Marel on õun ikka veel hinges... sest Tanel on must ainult sentimeetri võrra lühem... sest Maria-Anna võitis teist korda NaNoWriMo... sest ma olen limusiiniga sõitnud... sest Stella tahab minuga teatris käia... sest Panso räägib ilusatest asjadest... sest Are on meie neljas mees... sest vanaema ostab mulle sukapükse... sest Madis lõpuks ikka otsustab ümber... sest hilised õhtutunnid on kõige produktiivsemad... sest Anni joonistas lapsteraamatusse pilte... sest Vargamägi... sest Kaisa elab nii mõnusalt lähedal... sest Helena on nii hea, aga tal on madal hemoglobiin... sest Kalle leidis Tema... sest Elinale meeldivad Furbyd... sest minu nimi on kavalehel... sest Rainile sobib laulev tass... sest elu tuleb ise kätte... sest Leenu räägib nii palju... sest Triin teeb süüa... sest Iffi trummitundidest tunnen ma puudust... sest Kätlinist saab kirjanik... sest Varnja on üks ütlemata hea koht... sest mul on Kupit väga vaja... sest Andur teeb ikka veel leiba... sest Michelle mängib varahommikul mu varvastega... msest emmega on nii lihtne rääkida... sest Harlet on alati Aidas... sest Kirsti ei märka mind... sest mõnikord ma olengi nähtamatu... sest Siim Vahurile on hea sõnumeid saata... sest Väikese-Mari juures saab puid ladumas käia... sest nii palju lapsi sündis juurde... sest Endlas saab villastes sokkides ringi joosta... sest kõike on nii palju... sest neid on veel... sest ma kohe üldse mitte ei jäta aastaga vaikselt hüvasti, vaid hoian tast hästi kõvasti kinni.

December 14, 2008

Aga peagi tuleb uni ja ollakse kuni hommikuni kuss...

Pärnu ja Viljandi on minu jaoks sama linn, lihtsalt vahepeal on mingi bussipaus. Hästi palju on teha. Hästi palju kunsti on teha. Ja hästi palju on igale poole vaja joosta: küll koju, küll koori, küll Pärnusse, küll bussi peale. Ma päris täpselt ei tea, kuidas ma kõike jõuan. Aga eks ma saan hakkama nagu ikka. Aga nagu ikka kriitilistel hetkedel avastan ma, et ma pole ammu lugenud ja käsitööd teinud ja kõiki neid muid asju, mida ma niiväga armastan. Jah, ma võtsin Panso lugemiseks ette. Mitte "Naljaka inimese" mida ma juba... kolmandat? korda loen, vaid Panso portreed, mis mul siiamaani lõpetamata on. Hommikutee ja õhtutee kõrvale väike portree ja ongi hästi.
Eile ma tegin makarone munaga. Päris ise tegin muna katki ja panin panni peale. Ma ikka täiega jälestan toorest muna. Aga ma pean teda täna ka sööma. Ja igasugu piimatooteid ka, sest... ma nii julge vist ei ole, et hakkaksin endale ise liha tegema. See on minu jaoks veel liiga ulme. Punane liha, rohelised viljad, piimatooted, muna ja kuskil oli öeldud ka, et füüsiline töö, toob hemoglobiini tagasi. Maasikad ja peet ka. Aga kust ma neid maasikaid võtan ja peeti ma ju ometigi sööma ei hakka.
Ahjaa... ma käisin ju vahepeal Tallinnas ka. Nagu oleks välismaale sõitnud. Kõik oli teistmoodi. Mina küll selles linnas elanud ei ole. Olgu, Nõmme tundus natuke rohkem päris olevat. Aga kodus olid küll kõik lülitid valede kohtade peal ja minu tuba oli muudetud laoks ja töötoaks. Ja Michelle arvas, et tema mind küll ei tea (aga pärast magas küll minu kaisus. Ma kaldun küll arvama, et ta oli lihtsalt segaduses, et miks keegi tema voodis magab, aga sama teeb välja).

Ükspäev tuli mul suur suveigatsus ka. Ta tuli ainult sellepärast, et lumi sulab ja siis mulle tundub, et kohe tuleb kevad. Samas ei ütleks ma kohe üldse ühest tõelisest talvest ära. Vahepeal ta juba oli päris päris, aga võiks nüüd ikka kolm kuud korralikku talve olla. Kui kalendris on kirjas, et nüüd on talv, siis olgu kah.

Teisipäevast alates võiksid kõik korra Endlas käia Saja-aastast last vaatamas. Ja kavalehe osta...
http://www.endla.ee/5787

December 03, 2008

Superkõiksuse superteooria

Mul on jõulud. Eriti olid eile, sest me istusime kambaga köögilaua taga, korvis olid piparkoogid ja mandariinid ja kausis mitmesuguseid kummikomme ja toas küünlad põlesid ja oli härmad ja aknalaua peal seisis jõulukalender ja kõik oli nii jõul! Ise ka ei uskunud, et lumeta ja kuuseta võivad jõulud tullla, aga näed, tulid.
Viljandis on muidugi naljakas olla küll. Esiteks poleks nagu ära olnudki, aga samal ajal kummitab peas, et peaks etendusega tegelema. Ja samal ajal tundub naljakas panna vetsu ust lukku (sest Pärnus meil polnud lukku) ja välja tulles jälle naljakas, et ukse peab ka lukust lahti tegema ja samas tulesid ei taha üldse ära kustutada, sest Pärnus oli muidu pime, kui kõik tuled ei põlenud ja kui korteri uks lahti teha, siis on naljakas, et ei tulegi trepp, vaid olengi juba õues. Ja järsku on nii palju inimesi, kellega saab midagi teha. Naljakas.
Aga jah, NaNoWriMo sai läbi ja ma jõudsin lõppu ja romaan on kehv, aga vähemalt valmis. Pmst.
Ja homme! Homme saan ma minna verd andma. Viljandis! Kaks kuud pidin ainult ootama. Teised tulevad ka. Mõned.
Ja laupäeval lähen varavalges Tallinna, laulan kogu päeva ja saan siis koju. Meid võib Jaani kirikusse kuulama ka tulla, viiest, kui ma ei eksi. (kella kahest äkki poole neljani oli meil vaba aeg. Kui keegi lõunat sööma tahab minna, siis ma olen olemas. Ja mingitel muudel aegadel saab ka kindlasti kõrvalepõikeid teha. Õhtul olen kodus ja söön emme ja vanaema ja Tõnise ja Mikuga.)