March 30, 2010

When Sunday happens to come on Saturday.


Nägin elus esimest korda kõrbe. Nägin, kus Mooses seisis ja pühale maale vaatas. Maitsesin, et Surnumeri on soolane. Et Punane meri pole punane. Et kalad hüppavad nagu lutsukivid. Pole Piiblist vist kunagi nii palju teadnud nagu ma praegu tean. Ja nüüd ma olen ka igast neis tähtsates kohtades viibinud. Või vähemalt oletatavalt nendes kohtades. Ega keegi ju ei tea. Nad ise ka kõik vaidlevad seal omavahel. Ega kõrb polnud ka ühtlane liiv silmapiirini, vaid värvilised liivamäed pilvedeni.
Olin Jordaanias-Iisraelis nädal aega, aga tundus kuidagi palju pikem aeg. Mitte üldse halvas mõttes, lihtsalt kuidagi tundus palju pikem aeg. Palju rohkem asju sai nähtud ja tehtud ja räägitud ja tuntud. Ja igasugu erinevaid ja toredaid-põnevaid inimesi tundma õpitud. Jõudsin vaimustuda ja pettuda, lasta maailmal oma rada kulgeda ja imestada, imestada, imestada - ja seda kõike mitu korda järjest. Kui ma nüüd mõtlen, siis ma vist olin seda enne unes näinud, selle reisi treilerit.

March 17, 2010

Kust see õnn muidu tuleb, kui korstnapühkija ei too?

Tundub nagu ma oleks ajast ühe nädala maha jäänud. Kuigi päris täpselt ei tea, et miks just üks nädal. Aga tunne on selline. Võib-olla sellepärast, et Tartus liigub aeg teistmoodi. Võib-olla sellepärast, et kevad peaks järgmisel nädalal hakkama.

Hommikute tarkusest olen varemgi mõelnud. Praegu nad küll õhtutest targemad ei tundu, sest hommikul üles ärgates ei tunne ma end üldse lollimana kui õhtul. Pigem vastupidi: viimasel ajal tunnen ma end enne magama jäämist veel kuidagi eriti rumalana. Ma ikka ei tea asjadest mitte midagi. Aga hommikul paistab päike ja ma ei jaksa üldse mõelda ja kui ma ei mõtle, ega siis sellel rumalusel ja tarkusel ka suurt vahet pole. Kõige tähtsam on, et kohv oleks soe ja hommikusöök oleks hea ja raamat lugemiseks olemas ja nii ongi lapsinimestel hea.

Kõike selle päikese ja kevadlõhnade tipuks nägin ma eile korstnapühkijat. Ma arvan, et see oli kuskil teine või kolmas, keda ma näinud olen. Sõitis teine õnnelikult must rattaga mööda. Eks ta sellepärast tuli, et pühapäeva õhtul teatris temast niipalju räägiti.

March 11, 2010

Ma arvan, et see oli Päikesest.


Käisin ühel teisel planeedil paariks päevaks. Käisin teatrikeldris peol ja rääkisin segamini inglise-saksa-soome keelt. Selgus, et ma olen Hollandist. Või Islandilt. Sõin taimetoitlaste toite, millel olid erinevate lihade nimed ja mis ka maitsesid nagu liha, aga polnud seda mitte. Vaatasin, kuidas Jude Law saksa keeles räägib ja samal ajal inglise keeles suud maigutab. Istusin hommikuti keset päeva ööriietes rõdul Päikese käes ja jõin teed ja ei pidanud isegi teesklema, et kevad on. Hiljem arutasin teistega, et iga järgnev öö on ikka eelnevast palju pimedam. Kaks ööd ei jõudnudki magama. Hiljem päeval ka ei jõudnud. Käisin kohtades, kus olid suured sildid, et suitsetamine on keelatud, aga muud seal ei tehtudki. Seisin punavalgete rahvastega kõrvuti ja laulsin staadionil palli mängivatele meestele. Selgus, et inimesed on head. Ühes kohas anti lilli ja teises śokolaadi. Ning üks mees otsustas, et hakkab käte peal kõndima ja nii ta silmapiiri taga kaduski (võib-olla peaks mainima ka, et me olime hästi kõrgel ja ta ronis trepist alla). Maailma parimat Lattet jõin ka. Ühes õhus oli üks teine kollase mantliga naine, selgus, et me oleme mõlemad eestlased. Me arvasime, et pilved on jää. Alles siis, kui bussiga nr 23 sõites sõitis mööda sõduripoistega auto, sain ma aru, et ma olen Eestis tagasi. Sõduripoisid on alati kuskil olemas, kui ma koju tulen.

March 03, 2010