October 29, 2008

Yesterday is history, tomorrow is a mystery, but today is a gift. That is why it is called the present.

Multikatest saab õppida igasuguseid asju. Kung-Fu Panda, oojee...
Kups käis siin. Ja see oli nii tore. Tema nägi ikka seda ka, et kuidas see elu meil vabal ajal käib. Nägi lapsi, keda oli vaja näha ja näitas ennast nendele. Kui ma pühapäeval bussijaamast koju olin jõudnud, siis oli siin kuidagi tühi. Ja seda mitte ainult sellepärast, et Triin koolis oli.
Praegu on meil koolis siuke aeg, et kõikidel asjadel tuleb ülevaatus. Et asjad peaksid vaikselt valmis saama. Nojah, eks näeb. Töödest rääkides, siis täna joonistasin ma esimest korda söega. Täitsa põnev oli.
Ja seda ma vist pole ka öelnud, et 10-30 november olen ma Pärnus. Praktikal.
Sellised lood siis Viljandimaalt. Tulge mulle külla.


October 23, 2008

Ime

Meil aias õitsevad elulõnga moodi lilled. Nad on nii toredad. Lihtsalt õitsevad nüüd, oktoobri lõpus. Tekitab kohe tunde, et ikka veel on suve lõpp. Aga ei... eile sain ma suure ehmatusega aru, et november on kohe käes. Kohe tuleb ju kirjutama hakata. Kohe. Tähendab, esimesel novembril, aga see on kohe.
Ja siis ma mõtlesin veel seda, et sügis on ikka meeletult soe olnud, sest lörtsi pole veel üldse näha olnud. Kas on liiga rumal loota tõelist talve?

Aga nv oli Tartus tore. Ta oli täpselt selline Tartuskäik nagu mul vaja oli. Rahulik, aga samas absoluutselt mitte. Saa siis aru. Ja ma igatsen päris palju neid Tartulapsi, aga Tartu ise, kuigi ta vist ikka veel on mu lemmik linn, on kuidagi hästi närviline. Aga eks väikelinnadest tulevad lapsed peavadki nii arvama. Eks näis, mis nägu Pärnu on.

Kaks päeva järjest olen viie paiku magama läinud. Täna ärkasin kell üks ja mõtlesin, et mis kuradi pärast mu äratuskell nii vara heliseb. Aga ma ei kurda. Ikka veel ei kurda.

October 16, 2008

Tõotame põlvitada viimse kui ühe teatrihoone ees!

Sügise värvilisus hakkab tasapisi vihmasuse taha peitu pugema. Ma annan talle andeks - ta oli niigi mu lemmik sügis. Aga hommikuti on aina raskem tõusta. Mitte just ilmtingimata selle pärast, et kooli ei viitsiks minna, vaid pigem selle pärast, et uni tundub palju magusam ja teki all palju soojem ja turvalisem. Aga samas kui uksest välja astuda siis plahvatab vastu hilissügisene õhk, mida ma niiväga armastan.
Üleeile oli mul aega kududa ja raamatut lugeda. Eile ma sain isegi raamat käes kooli jalutada. Ausalt öeldes olen ma neist mõlemast tegevusest puudust tundnud. Veidikeseks aeg maha võtta oli päris hea. Natuke tegin isegi koolitöid. Ja selle juurde sobis ka väga hästi kolmapäevane filmiõhtu ning see, et lapstel tuli mõte korralik praad õhtuks teha. Niisiis kogunesime me kõik meie juurde õhtust sööma, nagu ikka saab pere õhtul ühe laua ümber kokku.
Ükspäev ma vist mõtlesin isegi oma NaNoWriMo teema välja. Ma pole veel päris kindel, aga kuna ta on üks siuke teema, millest ma kunagi nagunii kirjutada tahan, siis miks mitte seekord. See tähendab muidugi, et mu unenäolugu jääb poolikuks, aga ma arvan, et ta jääbki nii kauaks poolikuks, kuniks ma teda jälle unes näen. Peab tulema jälle see tunne, et see on just see asi, mis praegu minu hingest tuleks.

Iseenesest pole ma vist rääkinud ka rebaste ristimise päevast. Ausalt öeldes ma väga ei jaksa ka, sest see tundub nii ammu olevat. Aga ta oli tore. Järgmisel päeval esimestesse loengutesse ei jõudnud väga paljud ja need, kes jõudsid, olid ka sandid.
Ja SDC õhtu oli ka vahepeal. See vist on paratamatus, et enda korraldatud õhtu meeldib ikka kõige rohkem, kuid ma ei ütle ka halbu sõnu selle aasta omale, sest kõik nägi päris kift välja.

Hea on.

October 01, 2008