September 25, 2007

Long before rock'n'roll

See on nii müstiline, et on mõned naljad, mis kestavad kümneid aastaid. Võib-olla ei ole nad enam naljad, vaid pigem mälestused ja edasiarendused möödunud ajast, kuid siiski päevakohased. On sündmusi, mis jälitavad üht inimesti aegade lõpuni. Ükskõik millal või kus teda kohata, temast mõelda, ikka meenub just see sama nali. Ja see teeb olukorra kuidagi nii koduseks.
Pets ja sääreväristajad - rohkem pole vaja öelda.

Ja kui kõik välja jätta, siis mul on üldse tore olnud.

September 21, 2007

O fortuna

Ma pole kahetsenud, et ma vene keelt ei oska. (Tähendab, paar aastat ma teda ikka õppisin, kuid siiski.) Kuniks. Kuniks Aarne Üksküla ütles mulle läbi raamatu: "Aga noored teevad vea. Sest see kultuur, jah, vene kultuur... Lugeda näiteks Tśehhovit orginaalis või Puśkinit orginaalis on ju lausa nauding. /.../ "Tuleb Śapiro siia, ta räägib teile midagi - mitte midagi te aru ei saa! või tuleb mingi väga hea vene teater siia - no te ei saa midagi aru, siis on ju väga pahasti.""

---

Eile oli meil küpsetamisõhtu. Ära tuleks märkida järg Vapratele ja Ilusatele ning küpsisesöömine põrandalt ja see, et väga tore oli!
Ning täna teadsin ma üle pika aja jälle, mis päev on.

September 18, 2007

Liikuv kasvuhoone

Ei olnud just palju asju, mille pärast ma oleksin oodanud täisealiseks saamist. Aga doonoriks tahtsin ma juba pikka pikka aega minna. Nojah. Võttis kolmveerand aastat, kuniks Kupi ka suureks sai ja me asjad kätte võtsime (Leenu võttis ka, aga teised asjad). Niisiis käisime täna verd andmas. Väga tore oli. Oligi teist veidi palju. Veregrupp on 0.

Mmm.. ja Andreas peab käe peale 'H' tähe kirjutama, et tal Helena nimi meelest ära ei läheks.

Kõrvalmärkuseks võib veel öelda, et kool on käinud veidi üle kahe nädala, pinged on suured ja, jah, meie klass läks alles nüüd ühe õpetajaga tülli. See on nagu... omamoodi rekord või nii...

September 16, 2007

Sound of Pulling Heaven Down

Nägin unes, et meil oli kodus sidruniga musta teed. Täna läksid poodi ja ostsingi. Kus see oli, kus unenägudes olid ka reklaamid?

Rohkem mul öelda ei ole. Tujude graafik on siinus... või koosinus. Ma ei tea kust ta algas.

Mmm... ja minu toas elab Peeter Porikärbes, nad on kiisuga juba päris head sõbrad.

September 14, 2007

...

See oli eelmisel nädalal, kui üks mu õpetajatest oli siiralt (rõõmsalt) üllatnud, kui kuulis, et ma olin suvel endale lugemiseks aega võtnud. Veelgi enam, kui mina ei saanud aru, mis selles nii eksootilist on. Ta arvas, et keegi ei loe enam vabast tahtest ja tihtipeale ka mitte kohustuslikus korras. Ja kuuldes, et ma olin Pansot lugenud... Mina olin omakorda üllatunud tema üllatumisest.
Lihtsalt meenus.

September 12, 2007

Will you come and fetch me?

welcome to estoniaNii kurbnaljakat päeva pole mul vist veel kunagi olnud. Aga kõigepealt ehk eelnevast ajast.
Laupäeval trügisin jälle linnateatri lavaauku viivate uste vahel. Ja see oli jällekord seda väärt. Hooaeg sai avatud ja laulud kaasa õõtsutud. Pühapäeval saime kõik kokku ja otsustasime edasise elu üle, tegime plaane. Täpsemalt 13-ndaks oktoobriks. Kui keegi näha tahab, siis tulgu RaMi ja vaadaku ise. Esmaspäeva kohta tasuks ära mainida ehk koorikatsed ja minu ja Leenu vaimne siiamikaksiklus. Teisipäeval tomus suur küpsetamine koolis ja hiljem läksime Helena, Kupi ja presidendipaariga teatrisse Kuumi Eesti Poisse vaatama. Ma ütlen ainult niipalju, et mulle meeldis, kuigi mitte ilmtingimata iga asi.

Ja jõuamegi tänasesse päeva. Varahommikul tuli Andreas ja viis mind tund aega varem kooli leiba küpsetama. Esimest tundi pmst ei olnud, vaid meid käsutati aulasse. Direktor pidas tänasel päeval oma parima kõne. Pehmemalt öeldes: üheteistkümnendas klassis on üks poiss vähem. Ma teadsin teda, kuid ei suhelnud temaga. Siiski valdas terve päeva imelik tunne, kuidagi vaikus ja kammitsus. Söögivahetunnil müüsime kooke, küpsetisi, mida eelmine õhtu lapsed valmistasid. Kuigi päev oli alanud kurvalt, osteti siiski kõik ära. Jäime kõvasti kasumisse. Päeva kõige imelikum osa ehk oli hoopiski, et inglis keele tund, mida ma vihkan, oli täna kõige toredam. Ja matemaatikas me naersime Kupiga pisarateni. Kõige lõpuks tulin ma pärast kooli kohe koju, mida pole ka juba päris tükk aega juhtunud.
Aga seistes keset koridori ja lastes Kaisal end tühjaks nutta, see oli nagu kuskilt teisest ajast ja kohast.

Üldiselt ma ei saa millestki aru. Nii palju on teha ja mõelda ja toimetada, kahed kohustuslikud kirjandused, füüsika-mata tööd (mida ma enam üldse ei valda), joonestamine, õpetajatepäev, SDC autoriõhtu, rebaste retsimine, DSD projekt ja kõik muud eksamid, mis koguaeg end mõtetesse pressivad. Ja kõige selle vahelt tahaks midagi toredat ka teha. Eile õhtul oli kriis, aga täna tundub kõik kuidagi palju selgem ja lihtsam. See võis olla ka tollest sügistuulest....

September 06, 2007

Ja see oli pilgeni täis...

Kui ma eile Lavaaugu viimasel etendusel sealsel trepikäsipuul istusin, ühel pool Maria-Anna minust kinni hoidmas, kartes kukkumist, teisel pool Kätlin ja poolteist meetrit eemal Helena oma emaga, siis ma ei tundnud kurbust (kuigi tegelikult oli kurb sündmus), sest seal oli liiga hea. Tamm, Aadli ja Ojari - minu kolm lemmikut taidlesid lavalaudadel ja nahkhiire siluett tiirles sinisilmse taeva taustal.

Ja täna koolis söögivahetunnis, kui me jälle oma räpiringis seisime/istusime ja pool tundi naersime, üksteist mõnitasime ja elu planeerisime, siis... ütleme nii, et see oli neist hetkedest, mida ma aasta pärast igatsema hakkan.

Kooli tunnet mul pole. Ja unenäod hakkavad jälle veidi liiga usutavateks muutuma.

September 04, 2007

What will you do when your suntan fades?

Ma ei saa midagi aru. Mitte, et selles midagi uut oleks, aga et oleks selge - see kestab ikka veel. Kool on naljakas. Iga aasta on nii teistmoodi. Kõik on teistmoodi. Koguaeg peab mõtlema ja otsustama. Tahaks kõike ja kõiki ja natu rohkem, aga päris nii ei saa. Ja siis peaks lisaks sellele veel kõike tegema, aga mõnda ei oska ja vahepeal ei jõua ja mõnikord väga ei taha. Vähemalt on plaane palju, natukeseks ajaks, ja igavust ei tohiks ka ajakavasse mahtuda. Siiski on veel paar asja, mille jaoks pole õiget aega ja mõni asi, mis toimub, aga mille suhtes ma päris kindel pole. Ja siinkohal ei räägi ma sugugi mitte eksamitest, sest nendest ma lihtsalt ei räägi.
Lisaks sellele on mõned õpetajad, kes oleksid võinud ära minna ja teised alles jääda. Kuid on ka neid, kes on just täpselt kõige õigemas kohas. Ja mitte ainult õpetajad, minu inimesed on kõigeparemad. Nad kõik.

Aeg liigub, see on peamine. Kuigi natuke liiga aeglaselt ja natuke liiga kiiresti. Aga täna paistis päike.

September 02, 2007

And it rained all night

welcome to estonia Minul oli tore esimene september. Kui välja arvata, et ma ärkasin tund aega hiljem, kui ma planeerinud olin, kuigi sellest ka miskit polnud. Igatahes oli aktus tore. Ma olen nüüd vana, ametlikult. See kõige suurem. Ja ma ei saa sellest veel aru. Pärast seda läksime lapstega sööma ja siis sööma ja filme vaatama. Ja ka see kõik oli väga tore (kuigi ma kahtlustan, et teised väsisid veidi mu rääkimisest ära. Mina väsisin ka). Kuskil kahe ajal vajusid mu silmad kinni, sest eelmine päev oli mul vaja vaadata ära kõik Grey anatoomia kolmanda hooaja osad ja magama jäin ma umbes viie ajal. Ma üldse magan väga valedel aegadel.

Ja enne seda... Kupi käis minu pool ja me... tegime igasuguseid asju. Järgmine päev sõitsin mööda poode ringi ja otsisin kutsukumme ja õhtul tulid Maria-Anna ja Kätlin siia, sest ma olin laisk. Ja see oli ka tore, jäätisekokteili ja klatśimisega.

Votvot. Postitus nr 200.