Ma ei saa midagi aru. Mitte, et selles midagi uut oleks, aga et oleks selge - see kestab ikka veel. Kool on naljakas. Iga aasta on nii teistmoodi. Kõik on teistmoodi. Koguaeg peab mõtlema ja otsustama. Tahaks kõike ja kõiki ja natu rohkem, aga päris nii ei saa. Ja siis peaks lisaks sellele veel kõike tegema, aga mõnda ei oska ja vahepeal ei jõua ja mõnikord väga ei taha. Vähemalt on plaane palju, natukeseks ajaks, ja igavust ei tohiks ka ajakavasse mahtuda. Siiski on veel paar asja, mille jaoks pole õiget aega ja mõni asi, mis toimub, aga mille suhtes ma päris kindel pole. Ja siinkohal ei räägi ma sugugi mitte eksamitest, sest nendest ma lihtsalt ei räägi.
Lisaks sellele on mõned õpetajad, kes oleksid võinud ära minna ja teised alles jääda. Kuid on ka neid, kes on just täpselt kõige õigemas kohas. Ja mitte ainult õpetajad, minu inimesed on kõigeparemad. Nad kõik.
Aeg liigub, see on peamine. Kuigi natuke liiga aeglaselt ja natuke liiga kiiresti. Aga täna paistis päike.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment