July 31, 2006

Ainult unustamiseks.

Helena tuleb teise varahommikul (kuskil pool kaks) Prantsusmaalt tagasi (, et siis sinna kuu lõpus uuesti minna) ja Leenu peaks ka millalgi tulema. Ja kuna nemad kaks olid ära, ning Elina ja Ave töötasid, käisime meie Andreasega mööda linna ringi ja puhusime (seda kõige otsesemas mõttes), ostsime tema kinkekaartide eest raamatuid, käisime kangapoes ja jõime kakaod/jäätisekokteili. Täna näiteks istusime Virus ja üritasime kaks tundi aru saada, kas üks turvamees oli mees või oli naine. Selgus et oli naine. Vahepeal käisime ka Elinat töö juures tüütamas (ja kui teda seal polnud saime niisama tasuta teed). Tairiga käisin veel korra Jack Sparrow't vaatamas ja siis tuli seitsmes ametlik parakokkutulek.
See kokkutulek oli vähemalt minu meelest teistest täiesti erinev. Võibolla seda ka selle pärast, et ma olin enamuse aja Siretiga koos ja me rääkisime kahekesti parajuttu, tantsisime metsas või sõime. Aga väga tore oli! Sai võrkpalli! ja jalgpalli mängitud, maffiat ka, hetkeks kaartegi, lisaks sellele tantsida, laulda, naerda, süüa, juua, pahandada ja kõiksugu erinevaid mõnitusi kuulda. Esimesel ööl sadas isegi vihma, niipalju siis ilmateatest, mis lubas, et järgmised neli nädalat ei saja. Õnneks sadas ainult siis, kui me magasime. Allan kutsus meid augusti kolmandaks nädalavahetuseks Puurmani ka, eks näeb kas siis saab miskit toimuma või ei, aga võiks...

July 22, 2006

Die Ärzte!!!

Ega kellelgi ei juhtu olema Kölnis sugulasi-tuttavaid-sõpru, kes endale väga külalisi ootavad? Igatahes kui juhtub, siis tahaksin ma neist lähemalt teada saada. Või noh üks odav ja korralik hostel ajaks ka asja ära...

Peale selle... lapstega olin võsul. Sõime tasuta toitu, mängisime koronat, mõnitamisega Imagot, Jõge, laulsime karaoket ja ujusime paljupalju. Muidu oli niisama lebo. Siis suundusin Tartusse Krissu sünnipäevatoitu sööma. Anne tehtud Napoleoni kook on kõigeparem! Üldiselt saime Jumalaga endale elueesmärgi (vähemalt natukeseks ajaks), eks näib, mis juhtuma hakkab.

July 12, 2006

"I love your hair."

Esimese mulje Iirimaast andis meile taksojuht, kes oli vist kõige iirilikkum iirlane, keda ma terve reisi jooksul nägin. Ta rääkis meile ära kõik kuhu minna, mina teha Dublinis ja oli niisama mõnus. Niimoodi me jõudsimegi lennujaamast hotelli ja läksime magama, sest kell oli kuskil öösel. Ärkasime vara, sõime ja läksime kesklinna otsima. Infopunktid olid meie lemmikkohad :P. Vähemalt esimest korda sinna sattudes veetsime seal kuskil tunni, planeerides järgnevaid päevi. Juba esimesel päeval lisandusid emme asjade hulka jalanõud ja mina leidsin kaks eurot, jee. Esimene päev mööduski enamuses Dubliniga tutvudes. Suveniiripoe kaubad jäid meile lõpuks kõik pähe ja Itaalia restoranid olid ikkagi kõige paremad, Temple baris oli palju kohalikke lahedaid noori (liiga palju ja liiga lahedaid, et mina sinna sobinuks). Ja iiri ilm on peaaegu samasugune, kui inglise, ainult et päikest ja vihma on rohkem. Dublinis elaks küll. Kusjuures, kas praegu või mõni aasta tagasi oli/ on nii et pooled Dublini1,4 miljonist elanikust on alla 25 aasta vanad.
Teine päev algas väga vara (6.40 pidime juba rongijaamas sõiduks valmis olema) ja möödus ameeriklaste seltsis Cliffs of Moheril, Burrenis, bussis ja vihmas. Oi kuidas sadas ja tuul oli ka ikka suht külm. Tore oli kuulda, et Eestis kuumalaine on. Igatahes, nii palju kui ma kumbagi kohta nägin, olid need üliilusad, eriti Burren, kus igast ilmakaarest sind ainult kivid ümbritsesid. Ja ameeriklased on ikka niiiiiiiiii teistmoodi rahvas, nii pealiskaudsed.
Niimoodi saabuski kolmas päev, Kupi sünnipäev ja finaalmängupäev. Hommikul hakkas linn juba tasapisi rohe-valge-puna-valge-siniseks värvuma. Enne, kui meie sinna sukeldusime käisime aga ära Trinity kolledzis, kus on maailma suurim raamatukogu long room (oh ma nii armastan seda kohta) ja book of kells. Meil oli mehise häälega tore noormees giidiks, kes ka ise seal õppis. Õhtu saabudes leidsime endale toreda pubi toreda rahva ja heade kohtadega teleka ees. Ma ei teagi, kelle fänne seal rohkem oli, aga baarmanid olid küll Prantsusmaa poolt, niisiis oli hea üksteisele nägusi teha, kuna mina olin Itaalia poolt. Igatahes oli väga lõbus. Ööseks olid prantsuse lipud kadunud (peale ühe lipu noormehe käes, kes seisis maja ääres ja nuttis oma lippu) ja Itaalia fännid paljunenud.
Neljandal päeval läksime tutvusime Newgrange’ga. See on suur küngas, mille sees on miski koht, mille otstarvet keegi ei tea ja see on väga vana. Nagu ikka need vaatamisväärsused. Aga ilus oli ta küll ja seda sai katsuda ja sinna sisse ronida jnejne, mitte nagu Stonehengega, mida sai ainult kaugelt vaadata. Sellelt tuurilt saime endale soomlastest sõbrad. Õhtul käisime ghost tuuril, mis ei olnud eriti lahe, aga vähemalt oli seal publiku seas veel teisigi sama arvamusega mehi, nii et lõppkokkuvõttes oli see päris meelelahutuslik.
Nii algaski viies päev, kus me ei teinud mitte midagi muud kui shoppasime ja sõime. Ja lugesime ja sõime, kui me lennujaamas oma lennukit ootasime. Kunagi ma vaidlesin Locoga, et kumb on toredam, Iiri- või Shotimaa. Mina olin täiesti Shotimaa poolt, tema Iirimaa, samas kumbki polnud teisel maal käinud. Nüüd peaksin ma oskama paremini otsustada, aga ma enam ei tea. Iirimaa meeldis mulle ka ikka nii tohutult palju, eriti sealsed inimesed ja Burren.

Aga sellest ma küll aru ei saa, miks Eestis ei näe ülikondadega mehi pargis muru peal magamas või einetamas (see ei loe, et meil korralikke parke pole), keda igalpool mujal näeb. Oh kuidas nad mulle meeldivad.

July 04, 2006

Oih. Ma unustasin mainida, et mulle niiniiniiväga meeldib olla Tartus.

mmmm.... suvi....

Jumal käis Tallinnas ja viis siit koju kaks kallist viiulit. Nüüd on tal neid kolm (natuke aega vähemalt). Laps suutis mulle jälle terve oma kurva elu ära rääkida. Teda on hea kuulata, siis tunned, et sa pole üksi.
Mina veetsin aga tervelt viis päeva Tartus. Eriti tore oli sinna sõita, sest rong, mille me Jumalaga valisime, oli täis meie tuttavaid. Kahepeale kokku saime neid 12 (koos meiega 14). Siis käisin ma veel kinos, vaatasin jalgpalli, imetlesin noori näitlejaid, jõin loomulikult jäätisekokteile, kuulasin paar tundi Genialiste (tasuta!), käisin ujumas, jooksin Jumala ja Kaisaga mööda linna ringi ja suutsin väga hästi Kallet igalpool mitte näha, st selgus, et tema oli ka sel ajal Tartus olnud.
Reede hommikul varavalges koju jõudes lebasin paar tundi tugitoolis ja ei teinud mitte midagi, et siis koos emme ja ta töökaaslaste ja nende peredega hobustega tutvusi tegema minna. Mulle ei meeldi eriti hobused, aga seekord sain ma nendega isegi hästi läbi.
Laupäev oli teatripäev! Kolm klaasikest kirsiviina. See oli päris sürr etendus aga mulle meeldis. Mulle meeldis, et seal oli palju erinevaid lugusi. Enne etendust sõitsime me emme, Pille ja Taneliga pool Eestimaad läbi, leidmata ühtegi toredat söögikohta ja naerdes iga tobeda nalja üle, nagu ikka. Siiski Tanelil on kõigelahedam töökoht üldse.
Nüüd ma siis istun kodus, vahepeal käin sisustussalongides, vaatan filme või söön. Kohevarsti reisin paariks päevaks sinna, kuhu paljud teisedki juba kadunud on, Iirimaale.