February 05, 2015

Suurlinn.
Tipptund.
Parimates aastates diivanisportlusele kalduv mees seisab nelja sõidurea vahel liiklussaarel.
Ta vaatab paremale. Seejärel vaatab vasakule.
Mehe suu läheb naerule.
Ta vaatab uuesti kümneid autosid paremal ja seejärel kümneid autosid vasakul ning on lihtsalt õnnelik.

January 23, 2015

Lugu sellest, kuidas me karu kuulsime.

Tol ööl paistis poolkuu sama heledalt, kui oleks paistnud täiskuu. Udu oli tõsnud üle peade ja ümberringsete põldude. Oli augusti lõpp. Ees ootas raba. Meil olid magamiskotid kaenlas ja üsna reipal sammul läbisime kruusateed mööda päeva 24-ndat tundi.
"Kuulsite?" küsis Kristo, kuid meie ei kuulnud.
"Karl," küsisin mina mõne aja pärast, "kuidas sa meid kaitsed, kui metsloomad meid ründavad?"
"Ma asun nendega läbirääkimisi pidama." Paus. "Ja loomulikult võite end sel ajal mu selja taga peita." 
Jalutasime neljakesi vaikides edasi.
"Kuulsite?" küsis Kristo. Jah, nüüd kuulsime meie ka. Miski ragistas metsas. Aga udu oli nii paks, et üle niidu oli näha vaid puude latvu. Me kõndisime veidi edasi.
"Ilmselt metssead," arvas keegi. Ragin kostis uuesti. Peatusime. Nagu oleks keegi metsa langetanud. Selleks ajaks olime juba rappa viivale teele pööranud. Kõndisime veidi edasi. Ragin tugevnes. Tundus nagu tuleks ta otse meie poole. Me taganesime veidi. Oleks me edasi läinud, siis oleksid me teed selle loomaga täpselt järgmisel lagendikul ristunud. Minu pilk otsis puid, mille otsa ma oleksin suuteline ronima. Neid väga ei olnud.
Järsku kuulsin ma otse meie kõrvalt udu seest urinat. Ma võin vanduda, et see oli otse meie kõrval. Urin ja vali hingamine. Ilmselt tegelikult see nii kõrval ei olnud.
Me taganesime veelgi. Ragin liikus edasi. Hoidsime hinge kinni ja kuulasime, kuniks enam miskit kuulda polnud. Seisime veel hetked.
"Mis nüüd?" küsisin. Mina olin peas juba valmis koju minema ja päiksetõusul rabatornis loomade vaatamise katki jätma. Liisa nägu ütles sama. Karl astus edasi. Nojah, tuli järgneda.
"Ae-ae!" hüüdis Karl, kui me metsa sisse olime jõudnud, nii kõvasti, et me kõik võpatasime. Ei midagi. Jõudsime ilusti tornigi. Tähti langes ja üleval oli turvaline. Pakkisime magamiskotid lahti ja heitsime kõik üksteise kaissu ning vajusime järgemööda unne. Päikesetõusul tegime küll korraks silmad lahti ja imetlesime seda päikesetõusuudust raba, kuid magasime seejärel edasi. Loomad jäidki nägemata.

January 22, 2015

Ultrahelikabinet.
"Ma lähen teen endale tassitäie tõrva," ütles arst ja pani ukse enda järel kinni.
Ruumi jäid patsiendid ja residendihärra.
Hetkeline vaikus.
Uks avanes peaaegu kohe uuesti. "Ahjaa, teil on kõik korras. Head päeva," soovis arst veidi vabandavalt naerdes ja sulges ukse uuesti.

January 19, 2015

Meesteosakond.
Klienditeenindaja ja täiskasvanud naine ja nooreohtu mees.
"Ma kardan, et siin jäävad riided teile suureks. Lähme vaatame lasteosakonda."
Nii sai ühel neist enesekindlus vastu maad virutatud.
Nii sai mehest jälle laps.