December 29, 2010

Mulle tuli meelde,


et Silja on ilus.

December 25, 2010

Peaasi, et närutamist ei oleks!


Mõisapreili käis Tartus. Kaarikud vuhisesid ühe maja eest teisse ja pidulauad katsid ennast ise. Metspõdrad ja metspardid metsseente ja mustsõstartega vaheldusid mesiste kanade ja hõrkhurmavate küpsetistega. Koduloomadki said oma osa. Teed joodi teises saalis, magustoit serveeriti kõrvaltoas. Kamina kõrval mõõdukalt kuumendatud ja maitsestatud veini juures sai kuulata-vaadata imepäraseid kontserte ja etendusi. Akende taga langes vaikselt kuid lõpmatult lund. Meie seast lahkunud hingede juures sulatasid süüdatud tõrvikud lumavaipa õhemaks. Võbisev hämarus oli täpselt õigest muinasjutust. Et aga igas muinasjutus peab ka prints olema, siis saabus ka temagi. Mõisapreili hiilis salamahti õue ja ainult lumme mattunud tammedest puiestee võib uuesti elustada lausutud sõnad. Ja kui õhtul naised ja lapsed magama läksid, siis süüdati sigarid ja avanesid uksed mängupõrgusse. Kaarte laoti, muidugi mõista, mõisa peale.

"Tere! Pagasit ei ole vaja ära panna? Selge. Siis asume teele. Nojah, vaatame kaugele me jõuame. Tänane sõit on Unustatud Maale."

December 22, 2010

Meil on iseteenindus.



Oh. Kaks päeva on mul olnud väga hea tuju. Üleeilse hommiku alustasin mee ja suhkru segamisest ehk siis tegin esimest korda elus piparkoogitainast. Olen enda üle väga uhke - tainas tuli hea. Jooksuga linna, veidi ajaveetmist postkontoris, veidi kleepsude vahetamist piletite vastu ja juba me istusimega Coeniga kohvikus ja avastasime, et me arvasime, et me ei meeldi üksteisele. Selgus, et olime mõlemad eksinud. Oli üllatavalt tore. Ja päeva lõpetas kooriproov.
Pärast viit vastamata kõne ja ühte vastatud sõnumit ja ühte vastatud kõne sain ma lõpuks Kadi kätte ja veensin ta kella kolmeks linna tulema. Coen pidi ka tulema. Nii ma siis seisin hilinenuna kell kolm null kaks Raekoja platsis ja naersin üksinda, kui teada sain, et Kadil läheb veel 20 minutit ja Coen pole endast üldse märku andnud. Umbes poole nelja paiku istusime me siiski juba teede taga ja naersime kõik koos. Hirmus kahju oli neist lahkuda, kuid kodus ootas teine pidu. Lapsed tulid jõuluks minu koju. Veidi piparkooke, veidi glasuurimist, veidi veini, hirmpalju glöggi, jõulupitsa ja uskumatult pikk nimede äraarvamine. Selgus, et me ei oska üheseltmõistetavaid vastuseid anda. Veelgi enam - me ei oska üheseltmõistetavaid küsimusi moodustada. Oli pisaraid, oli naeru, oli koputus naabritelt, et kell on juba palju. Ja öö tuli tõesti ja mindigi voodi. Ja oldi kuni hommikuni kuss.

December 20, 2010

Kui Birgit pool tundi varem tööle jõudis,

siis ei olnud enam tööd vaja teha. Nii ma siis istusin ja mõtlesin sügavalt emme öeldud sõnade peale "mina sind töötamas ei näe". Et siis maailm ka vist ei näe. Aga siis hakkas maailmal hirmus ja ta leidis mulle kohe uue töö. Ja et tööst veel vähe oleks, viskas ta Erki Uue ja Priit Oksa ka mulle üle väga pika aja kallistusi jagama. Võib-olla see kallistuste asi oli küll vastupidi. Tony Alleni plaadid said müüdud täpselt õigel hetkel. Jõudsin täpselt klaasi veini enne ära juua, kui mees ise lavale musitseerima tuli. Tuleb tõdeda, et hakkasin FolkaMiseriat igatsema. (Ja kui juba FolkaMiseriast rääkima sai hakatud, siis ma avastasin selle video, kus on veidi lindistust minu viimasest kontsust nendega. Vilgun siin-seal kaadris. Siim ja Silja ka.) Pidu lõppes ja kõigist eeldustest hoolimata jõudsin kõikide viimaste busside peale.

December 18, 2010

Puuviljavaagen

Kui aju annab sulle unenäo kohupiimavormist, siis tuleb hommikul vara üles ärgata, poes käia, kodu ära koristada ja kohupiimavorm teha ja seda pärast piimaga süüa. Selge see.

December 14, 2010

Iga võsa paistab lähedalt mets.

Kui kell on kuskil viie-kuue vahel detsembris, siis on väljas küllaltki pime. See aga ei takistanud meil suuri kotte selga vinnamast ja metsa jooksmast. Kuna Are läks ees ja jättis enda kandami maha, siis ma tassisin seda ka. Tee oli pikk, lumi paks, suund ebaselge, aga mets unistusteist ilusaim. Imeline. Olles tundi paar kõndinud hakkasime juba väsima ja otsustasime, et ju siis see küngas ongi see, mida me otsime. Ronisime otsa ja hakkasime sealt luuki otsima. Pime oli ikka veel ja lumi oletatava luugi peal oma pool meetrit vähemalt paks. Kulno leidis luugi lõpuks üles. Selle mäe sees on palee! Seadsime end sisse ja sõime ja jõime head paremat. See tähendab verivorste ja kartuleid ja pohlamoosi ja ingveri-küüslauguviina. Otsisime endast kadunud metsavennad üles. Leidsime.
Teadagi on maa all kogu aeg polaaröö. Sellepärast olid ka meie uned pikad. Maa peal tuli hommik ja kobis ka kääbikupere urust välja. Käisime luusisime ringi, et kus me siis täpselt oleme. Mets oli ikka veel ilus. Paar lahkus, meie tegime lumeingleid. Kui juba hämarduma hakkas läksime koju puid lõhkuma ja tegime mäe otsas väikese lõkke. Talve kiuste. Aga talv kiusas rohkem ja pugesimegi tagasi urgu. Urg oli enamasti auru täis. Lõime laulud lahti ja jörisesime igaüks omas tämbris. Sulatasime śokolaadi erinevatesse kohtadesse. Lasime kujutlusvõimel möllata. Enne uinumist väike muinasjutt ja unelaul ja küünlad puhutigi ära. Külalisi ei tulnudki, aga hommikuks olid sääred väristatud. Ja sõrmed tahmased.

December 11, 2010

Pakk, kuhu pannakse vabad makaronid.






Käisime Jumalaga tantsimas. Me oleme nagu hampelmannid. Samal ajal, kui teised painduvad, siis meie murdume või seisame tikk-sirgetena. Selline on elu. Aga väga mõnus oli kell kümme hommikul poolteist tundu balletti teha. Või kaasaegset. Jazzhands. Muul ajal... kui teistel oli torm, siis minul paistis päike ja pilved olid roosad. Kooris karjuti mu peale, et ma olen mõttetu. Aga täna hommikul sõid linnud akna taga seemneid ja sõduripoisid käisid teed puhastamas ja kui samal ajal veel on kohvitass käes, siis ega muud ei olegi vaja.
Siim läheb täna koju. Ma olen olnud halb sõber... aga praegu lihtsalt tundub maailma eest põgenemine kõige loogilisem tegevus. Võib-olla ükskord julgen oma kookonist välja tulla. Ka mina töötan vabagraafiku alusel ja seda nii koos kui ilma tormita.

December 01, 2010

Ja põhjapoegadel kaob rinnust tusk

Naljakas on kogeda midagi ja siis hetk hiljem seda sama juttu horoskoobist lugeda. Aga alustame algusest. Hoiatan juba ette, et tegelikult ei ole üldse põnev lugu.
Ärkasin täna kell viis. Et juuksed jõuaksin ära kuivada enne kui ma õue lähen. Aga ma olen nagunii neli päeva järjest lihtsalt maganud.
Tegin paar testi ja sain teada, et ma olen loomu poolest väga andekas, aga enesehinnang kisub minustesse.
Kui ma kodu poole tulema hakkasin siis käisin kaltsukast läbi ja ostsin endale uue sinise tooli. See on mu lemmik tool nüüd ametlikult. Perfektne. Ja hirmus raske, kui temaga koju jalutama peab ja enne tingimata vanalinna vaateplatvorme külastama.
Koju jõudes külastasime alumise naabriga üksteise kodusid ja siis ma ostsin ta laua ära. Kui talle köök tuleb, siis saan mina laua endale.
Kooris oli meid esialgu viis. Kui hääled lahti said lauldud, sai meid kokku ehk kammerkoorike. Vaatamata nohusustele, laulsime paar nooti õigesti.
Koju otsustasin jalutada, Otsustasin leida otsetee. Otseteed ei leidnud, aga ringiga oskan nüüd tulla küll. Sellise ringiga, et vahepeal hakkas juba hirmus, et ei tea, kas üldse jõuangi koju. Lapsepõlve eksimistest olen vähemalt seda õppinud, et kuniks tagasi oskan minna, pole hullu. Ja ühel hetkel tulidki suured laevad vastu. Alguses oli veidi üllatav, sest enda meelest läksin veidi teisse suunda, aga mööda rannikut saab ju ka koju. Siis kõndisin veel ja lõpuks nägin 33'e peatust ja nii see õnnis buss mu koju viiski. Olin ainult nelja peatuse kaugusel, aga lähenesin hoopis ootamatust otsast. Vot siis sulle kooki moosiga. Ühel teisel roosa taeva ja imelise jõulumeeleoluga valgel ööl ehk proovin jälle. Põhimõtteliselt seda eksimist mulle horoskoop rääkiski.
The feeling of control will not be your strong suit now, but wild abandon is more your style anyway.

Ahjaa. Täna on ju jõulukalendri esimese akna avamise päev. Kuusepuu oli. Naljakas on sel aastal ainult ühe kalendriga olla... aga see-eest otse Itaaliast.