September 23, 2006

Õige leib.

Täna hommikul käisime lapstega (mina ,Kupi, Kessu ja Andreas) Ilvese toetuskontserdil. Birgit, Berit, Joonas, Karl, Krissu, vanaisa ja Malle olid ka seal. Kallet ja Karmenit kohtasin ka hiljem ja oma vana trummiõpetajat (aga tema vist mind ei näinud). Igatahes värvisin ma oma küüned sini-must-valgeks ja olin väga rahul kui Ivar Põllu meie kõrval kontserti kuulas. Väga tore üritus oli. Pärast muusikalise osa lõppu suundusime NO99-sse, sest oli liikvel kuulujutt, et seal on suur ekraan, mis ka oli. Lisaks sellele oli seal veel palju RAM kooli õpilasi. Ülejäänud aja veetsime seal. Ma pole päris kaua aega nii kõvasti nutnud (loe: naernud)... naljast saime vist ainult mina ja Andreas aru ("Ega see maha ei kuku?"). Istusime seal neljakesti maas ja kuulasime kõrvaklappidest, mis raadios valimistest räägiti. Raudselt mõtlesid kõik, et miskid mõttetud noored tulid siia ja kuulavad nüüd muusikat. Ning siis läks häälte lugemiseks ja suureks-suureks hõiskamiseks ja plaksutamiseks ja kallistamiseks, kui 174 häält kokku loeti. Vot selline päev oligi.
Nüüd üritan Kareninale lõppu peale teha, enne kui Andreas seda endale tahab.

September 21, 2006

Soolaga oleks parem.

Esmaspäeva ma ei mäleta. Seal oli koor, kus me õppisime laulupiu laule ja rohkem ei mäletagi. Igatahes teisipäeval olin ma haige. Midagi toidumürgituse taolist oli. Seljaarsti juures käisin ka. Ta ei rääkinud just eriti palju tarka juttu, näitas paarteist harjutust ette, mis mu seljavalu teoreetiliselt vähendama peaksid aga need muutsid veidi halvemaks hoopis. Võta siis näpust.
Kolmapäev oli tore. Kui välja arvata, et meie keemia õpetaja karjus meie peale, et me oleme lollid ja et sellise suhtumisega ei saagi keemiat selgeks ja et me ei käi koolis õpetajate vaid eneste pärast ja mul hakkas sellest nii halb, sest ma nii tahan keemiat osata ja mulle nii meeldib meie õpetaja, aga ma lihtsalt ei saa aru moolarvutustest ja siis tekkis mul sellest masendus. Päeva põhisündmus oli muidu see, et käisime Patarei vanglas. Hulkusime seal paar tundi ringi ja saime targemaks, nagu ikka. Vangla raamatukogust sai raamatuid kaasa võtta. Haarasin ühe Doris Kareva, 'Vari ja viiv'. Tema on suht surma ja armastust täis ja leht, mis peaks omama numbreid 19 ja 20 on välja rebitud. Nii tore on mõelda, et kellelgi on (nüüd) minu raamatu leht. Ei tea, kas ta on kurjategija või sealne töötaja või mõni tore teismeline, kes tervet raamatut ei tahtnud ja võttis ainult selle ühe kõige masendavama luuletuse, mis nii hästi sel hetkel tema tujuga kokku läks. Tegelikult tahaks teada küll, mis seal lehel oli. Õhtul käisime Andreasega pizzat söömas ja siis jalutasime mööda vanalinna, sest tal oli bussini veel aega. Elina oli kuidagi kahtlaselt õnnelik meid nähes.
Täna sai Kupi ka terveks ja tuli kooli. Karenina pole ikka veel läbi saanud. Ma ei saa aru, miks ta ei saa läbi, kui ma teda ei loe?

Ei tea eestlast, kes kord laulu kätte kärvas... vot.

September 17, 2006

Kui saaks teha teisiti.

Reede hommikul ärkasin üles kindla teadmisega, et terve nädalavahetuse veedan kodus kummikomme süües ja Anna Kareninat lugedes. Loomulikult see nii ei läinud. Terve reedese päeva veetsin Andreasega koolis chillides, nii et koju jõudsin kuskil kesköö paiku. Kuulasime muusikat ja sõime pelmeene. Millalgi ühines meiega ka Siret. Tema tuli ööseks minu poole ja me arutasime taaskord kõik maailmaprobleemid lahti, meie oma väikese maailma probleemid. Uni saabus poole kuue paiku. Laupäeva hommikul saatsin ta bussi peale ja siis õnnestus mul natukene ka oma esialgse plaani kohaselt tegutseda. Paar tundi lugesin ja siis jäin magama. Unest äratas mind sõnum, mis kutsus mind ööseks Kessu poole ja kuidas ma saaksingi sellisele toredale kutsele ära öelda. Vaatasime pilte ja filme ja rääkisime oma eludest ja laulsime ja naersime ja kartsime (tema kartis rohkem) ja kuskil kella seitsme ajal hommikul üritasime ennast magama sundida, et siis kümne paiku silmad lahti teha. Lihtsalt ei olnud und.

Kusjuures, Elina, ükskord sa rääkisid, et vahepeal sa lihtsalt mõtled meelega kellegi peale, et huvitav, mis ta praegu teeb, sest sulle meeldib mõelda, et mõnikord mõtlevad nemad samamoodi sinu peale ka. Eile ma mõtlesin. =)

The Postal Service - Sleeping in

September 14, 2006

Rumalus on vaimuanne.

Käisin 'Tõde ja õigus' nelja vaatamas. Mulle väga meeldis. Kui ma pärast etendust mööda vanalinna tänavaid jalutasin, siis oli pea täesti tühi. See oli päris hea tunne. Lihtsalt kõik, mida ma viimasel ajal öelda tahtnud või mõtlesin, oli seal etenduses kas siis öeldud või näidatud. Ka lavakujundus sümpatiseeris. Teater on tore.
Koolist ma väga palju rääkida ei tahaks. Keemia on kõige toredam. Võibolla hakkan isegi moolarvutustest sel aastal aru saama. Aga muidu on olukord suht hull ja koguaeg tahaks vanduda, Maria-Anna mõistab seda. Üldiselt kulgeb kõik nii nagu ikka.
Linnas on käidud, rannas lohetatud. Ikka igal pool Anna Karenina näpus. Suht tüütuks muutub see raamat juba. Tahaks vaheldust neist tegelastest, aga ei, teisest raamatust on vaid paarkümmend lehekülge läbi. Oeh.
Täna käisime jälle Maria-Anna ja Kätliniga linnateatris Tõnis Rätseppa taga ajamas ja seekord isegi oli ta kohal. Hiljem istusime Elinaga igalpool ja rääkisime. Aitäh lõuna eest.

September 06, 2006

Nii see on, kui teile nii näib.

Kolm päeva kooli möödas. Iseenesest ei ole midagi hullu olnud veel, ses suhtes, et töid pole olnud. Keemia meelib mulle. Ja need hetked, kui me istume Kupiga nt füüsika tunnis ja lahendame mingit ülesannet ja kuidas me ka seda ei lahendaks, õiget vastust me ei saa ja kui üks meist siis pool tundi hiljem avastab, et mingi arvu oleks pidanud ruutu ka võtma, siis on nalja kui palju. See on klassika. Ka need hetked, kui ma istun koolis uutel! pehmetel diivanitel ja loen 'Anna Kareninat' ja minust ühel pool magab Leenu ja teisel pool loeb Kätlin midagi muud, on mõnusad, sügiselähedased. Kui meid nüüd koori ka vastu võetakse, siis on kõik hästi. Järgmisest nädalast peaksid trummid ka hakkama.
Aga eile käisime Andreasega Linnateatri hooaja avamisel. Kui ma ei oleks selline teatri fänn nagu ma olen, siis ma käiksin seal kasvõi ainult sellepärast, et nad pakuvad tasuta kohvi ja kommi. Minu meelest nii peaksi oma publikut kohtlema. See kõik kestis kuskil paar tundi ja siis jalutasin ma läbi pimeda metsa koju. Eile oli nii ilus kuu! Tõesti, kui inimesi poleks nii palju mu ümber olnud, oleksin ma ulgunud selle poole, sest just selline kuu väärib enda poole ulgumist.

Lisaks tervitaksin ma Jumalat, et ta koolimasendusse varem, kui tavaliselt ei langeks, Helenat, sest tal on Prantsusmaal tore ja ta blogib palju, Kaisat, sest tema peab Ameerikas õppima ja poisse endast eemale peletama, sest ta on nii ilus, Siretit, sest me mõistame temaga üksteist liiga hästi ja Erikut, sest ta on uues koolis ja ma ei tea tast midagi.

Sügislõhnad.

September 03, 2006

Siin on mu kong.

Vaatasime filme Kupi pool. Saatus aga ei soosinud seda väga ja plõksis peaaegu kõigi filmidega, nii et saag kaks jäigi lõpetamata.
Viimasel suvevaheaja päeval ma lugesin kaks raamatut läbi, et kui keegi küsib, mida ma lugesin, oleks midagi vastata. Alkeemik ja Krabat leidsid oma lõpu. Krabat kusjuures meeldis mulle väga, eriti selle algus. Ja alkeemik oli jälle hea.
Esimesel oli koolis eriti mõttetu aktus. Saime teada paar uut õpetajat ja seda, et meie klassi ei tulnud kedagi uut. Pärast aktust saime Mari, Setu, Tairi ja Sepoga kokku ja sõime pitsat nagu meil juba kombeks on saanud. Meie Kupiga jõudsime muidugi just selleks ajaks, kui nemad oma pitsad lõpetanud olid. Kõht täis, liikusin ma Siretiga bussijaama, lahendasime seal kuskil tund-poolteist ristsõnu ja ootasime Missist ja sõitsime siis Tartusse. Jah, jälle. Tartus oli tore, väga tore. Lisaks trallile, mis pararahvaga tehtud sai, nägin Piiat ja Ervinit ja sain Kalle ja Karmeniga kokku. Siinkohal mainiks, et viimastel on eriti ilus korter ja see õunakook oli tõesti väga hea. Ja ei tohi ära unustada, et peaaegu terve laupäeva veetsin ma multikaid vaadates. Peaasi, et mul lõbus oli.

Homme on kool. Mulle ei jõua see ikka veel kohale.