September 26, 2011

Ja puud ja puud ja puud ja puud on punased.


Birgit: "Kui ma kannan nii lühikesi seelikuid nagu ma kannan ja kontsi, siis ma olen ju suht porno."
Emme: "Aga porno vajab ka harjumist (või oli see harjutamist... seda ma ei mäleta, mõlemad sobivad)!"

Mul oli tore nädalavahetus.

September 17, 2011

One day, three autumns.

Tahaksin pühendada selle postituse oma vanniämblikule. Ta on surnud. Teda jäädakse igatsema. Ta oli kodustatud, selles mõttes, et ta elas mu kodus. Ta oli keegi, kes mind alati kodus ootas. Olgu, alati ei oodanud. Mõnikord oli ta päevi kuskil rännakutel, aga siis tuli jälle tagasi. Ta oli esimene elusolend, kellele ma ütlesin "tere hommikust" ja viimane, kellele soovisin head ööd. Alguses me ei saanud väga hästi läbi. Aga kuna ma vanni ei kasuta, siis ei leidnud ma ka vajadust tast lahti saada. Nii ta seal oli. Aga juba paari päeva eest pakkis ta oma jalad kõhu alla kokku ja jäi vannipõrandale selili lamama. Me ei jõudnud väga palju aega koos olla, kuid mõnikord piisab ka vähesest. Ma loodan, et ta uus elu on tore.

September 16, 2011

She looks exactly like the character she plays.


Käisime matkal. Palju tuttavaid just polnud. Mina ja Paul esindasime meie kursust ja siis oli veel natukene vanemaid. Küll aga oli igasuguseid muid karvaseid ja sulelisi koos. Ilm oli suurepärane - päike paistis kogu aeg. Päike paistis ka siis, kui vihma sadas. Tuju oli hea ja pokud olid kõrged ja muda oli sügav, seened olid valmis ja teepikkus oli paras ja seltskond oli vahva. Pea oli okkaid täis. Õhtul tekkisid kolm lõket ja tatrapuder ja siis hakkasid poiste pillid hüüdma ja lahti läks selline tants! Kuna jalanõud kuivasid lõkke ääres, siis tantsiti paljajalu. Tähendab, mõned tantsisid paljajalu. Pea käis ringi ja jalgadel talluti ja seelik läks peaaegu põlema ja taevas oli peaaegu täiskuu.
Hommikul sai männimaitselist putru ja algas sõit kodupoole (meil õnnestus pillimeeste auto peale saada). Sõit kestis esialgu pool järvepikkust. Siis jäi autojuht kändu vaatama ja auto suri välja. Kuna ta oli kindel, et lükkamine ei aita, siis me ei lükanud. Lükkasime pool tundi hiljem ja siis aitas hästi. Kõju jõudsin jalanõudeta. Nemad kas olid mattunud muda alla lõkke kõrval, lõkkesse visatud või lihtsalt ära kõdunenud.
Jah.
Puud muudavad värvi ja sügis on hinges. Mets oli juba nädala eest metsikult ilus, nii et ma ei kujuta ettegi, kui ilus ta nüüd olla võib.

Enne matka... kord hiilisime Nancyga tasuta Zetosid vaatama. Seal kohtas igast karvaseid ja sulelisi. Ja orelipoiss laulis ja meil oli tore. Ja enne seda oli Libahundi lõpmatuses soolaleivapidu ja meie siil oli hitt ja me kinkisime õunakoogi ka, lihtsalt see oli vaja veel valmis teha, ja veinipudeli avamisega pole kunagi nii palju aega läinud ja õhtul andis bänd mulle kahetunnise soolokontserdi. Ja enne seda sai iga päev lõuna ajal raamatukogu ees tasuta pannkooke ning me Miinaga võtsime osa ostukärurallist ja ei jäänudki päris viimaseks.

Täna oli meil esimene kontrolltöö. Mikrobioloogia oli aineks.

September 03, 2011

"Te saate ju aru, et oksüdatsiooniastme jutt, on selline plaanijutt? Te saate ju aru? Oksüdatsiooniastme jutt on selline plaanijutt."

Rääkis meile kunagi Elle Penart. Ja istusin siis mina kõva neli aastat hiljem keemia seminaris ja tundsin end maailma kõige rumalama inimesena (rääkimata sellest, kui uskumatult piinlik mul oli), kui tahvli ees seisev noormees klassil süsiniku oksüdatsiooniastmeid määrata käskis ja ainuke seos, mis mul üldse pähe tuli, oli, et see on seotud kuidagi miskite numbritega, mida kuhugi peale kirjutatakse. Ausalt, ma pole end kogu elu jooksul rumalamana tundnud. Õnneks ei teadnud teised ka.

See selleks. Siis tahaksin ma veel jagada teiega ühte toredat dialoogi, mis täna aset leidis.
"Tere," ütles mu kõrvale saabunud mehe hääl. "Te nii üksi seisategi või?"
Ma vaatasin tema poole, et huvitav, kas ma tean teda.
"Ma olen purjus, ärge mind tähele pange. Tundub, et meil on üks siht."
Selge. Ei tea. "Natuke aega küll."
Sest me seisime ja ootasime ülekäiguraja ääres rohelist tuld.
"Kus te lähete. Mina lähen sinna." Ta näitas otse.
Ma näitasin paremale. "Kaugele."
"Ah sinna. Ärge nii kaugele minge." Selleks ajaks olime me juba üle tee jõudnud. "Aga aitäh teile, et te minuga rääkisite. Head teed teile minna. " Ja nii ta otse läkski, kui mina paremale keerasin. Tast kuidagi tuli sellist head energiat.

September 01, 2011

Kell on nulli minuti pärast 45.


Ma ei tea, mis päev on. Tegelikult tean täpselt - reede on. Aga kõik proovivad mulle vastupidist väita. Ja kool algas juba esmaspäeval, see on ka täiesti selge. Ei olnud nii, et alles teisipäeval olid loengud. See nädal on olnud ekstrapikk ja ta ei ole veel üldse läbi. Puhkepaus tuleb võib-olla... praegu on. Neli tundi kahe asja vahel on puhkepaus. Siis saab kirju lugeda ja ainetele registreeruda. Muul ajal tuleb seltskondlik olla ja vihma käes (või kui õnne on, siis ka päikese käes) mööda Tartut kõndida ja nimesid õppida ja kokkusaamistel käia ja tutvuda ja loengutesse jõuda ja vahepeal tuleb isegi söömine meelde. Ma tegelikult tahaksin vahepeal veidi pikemat puhkepausi, sest see mõnus rahulik elutempo, mis mul vahepeal olnud on, ei taha nii kiirelt kaduda, kuid praegu ei raatsi ma küll veel millegi arvelt seda puhkust lubada. Mõnus on. Vaikselt hakkab Tartu ka omaks saama. Tähendab, ta on koguaeg oma olnud, kuid nüüd on kõik hoopis teistmoodi.

Hõõgveini tahaks. Ahjaa. Ökorebane olen ihult ja hingelt. Hetkel. Kuigi vannet veel andnud ei ole. Küll seda ka jõuab.