Rääkis meile kunagi Elle Penart. Ja istusin siis mina kõva neli aastat hiljem keemia seminaris ja tundsin end maailma kõige rumalama inimesena (rääkimata sellest, kui uskumatult piinlik mul oli), kui tahvli ees seisev noormees klassil süsiniku oksüdatsiooniastmeid määrata käskis ja ainuke seos, mis mul üldse pähe tuli, oli, et see on seotud kuidagi miskite numbritega, mida kuhugi peale kirjutatakse. Ausalt, ma pole end kogu elu jooksul rumalamana tundnud. Õnneks ei teadnud teised ka.
See selleks. Siis tahaksin ma veel jagada teiega ühte toredat dialoogi, mis täna aset leidis.
"Tere," ütles mu kõrvale saabunud mehe hääl. "Te nii üksi seisategi või?"
Ma vaatasin tema poole, et huvitav, kas ma tean teda.
"Ma olen purjus, ärge mind tähele pange. Tundub, et meil on üks siht."
Selge. Ei tea. "Natuke aega küll."
Sest me seisime ja ootasime ülekäiguraja ääres rohelist tuld.
"Kus te lähete. Mina lähen sinna." Ta näitas otse.
Ma näitasin paremale. "Kaugele."
"Ah sinna. Ärge nii kaugele minge." Selleks ajaks olime me juba üle tee jõudnud. "Aga aitäh teile, et te minuga rääkisite. Head teed teile minna. " Ja nii ta otse läkski, kui mina paremale keerasin. Tast kuidagi tuli sellist head energiat.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment