December 26, 2011

Seosetused


Selle jõulu kõige jõululõhnalisem hetk jääb Stella ja Merliga kerasid tehes Roo kööki, kui hõõgveinid olid käes ja küünlad põlesid ja apelsinid olid kooritud ja Stella tehtud kaneelirullid maitsesid ja arvuti näitas "The Miracle of 34th street" ja hinges oli soe ja meie kujutlustes oli väljas talv.

Lennusadamas tundsime end kodus ja lõpetasime ka kultuuriaasta ära. Seltskonnaks kogunes killukesi igalt poolt.

Kuna kultuuriaasta sai lõpetatud, siis mõtles ka mu sisikond suurpuhastuse teha ja reede hommikupooliku veetsin ma vannitoa külmal põrandal. Ühel hetkel jõudsin mõistmisele, et mina küll nendes vanades külmades lossikongides vastu ei peaks. Ma ei suudaks külmal kivipõrandalgi magama jääda. Umbes tunni pärast juba tundsin end kui inimene kõrbest, kes pole kaks aastat veest ja toidust pilti ka näinud ja kellest ongi ainult luud ja nahk järel. Mulle tundus, et olin läbipaistvaks muutunud. Ma arvan, et ma oleks saanud endast käe läbi panna, sest kohati oli see läbipaistvus lihtsalt tingitud sellest, et seal ei olnudki midagi. Kuid ka läbipaistvuse vastu aitab uni.
Nii jõudiski õhtu ja ma jalutasin tuisku trotsides Trummi.

Korra veel sai Jumalaga teed joodud ja Andrega linna peal vuntse otsitud ja emmega suurtes kogustes trühvleid tehtud ja lasnakal käidud ja kaks raamatut läbi loetud ja palju filme vaadatud ja paanikas oldud ja rahunetud ja liitrite kaupa teed joodud.


December 17, 2011

Could have stayed somewhere, but the train tracks kept going.

Päkapikud käivad.

Vahepeal nagu sadas lund. Lund sadas alati linnas, kus mind ei olnud. Lumega on üldse kuidagi veidrasti. Ma nagu igatseks lund, aga samas ei ole mul ka midagi selle vastu, et ma ikka veel jakiga saan ringi käia. Kummikud on mul ka olemas, nii et lombid ei valmista samuti muret. Kuskil räägiti, et võib-olla tuleb talv ka sellepärast, et kõik oma mütsid ja sallid kappidest üles otsivad. Võib-olla sellepärast ei tulegi. Võib-olla minu pärast ei tulegi. Lumega oleks küll kõik palju ilusam. Ilmselt on asi selles, et ma ei ole aru saanud, et jõulud tulevad, sest aeg on nii kiiresti läinud. Minul on veel sügis.

Kuhu november kadus?

Käisime emmega kinos Sõprus. Teate, see koht on täiesti elamus. Tegelikult käisime seal õige mitu korda. Kõigepealt läksime ja siis tulime välja, kuna oli vaja leida sularahaautomaat. Seda me olime enne kahtlustanud ka. Siis läksime ja ostsime kinopiletid, millelt kohe kontrollriba küljest ära võeti. Meil polnud aga üldse veel plaanis sisse minna. Meile teatati, et täna reklaame ei näidata, täna on enne kümneminutiline tants. Läksime välja ja ostsime teed ja tulime tagasi. Ise arutades, et huvitav, kas see tants on laval või pinkide vahel või ekraanil või ekraani taga või... Igatahes enam ei olnud kedagi meid vastu võtmas, niisiis jalutasime oma teedega üles. Riputasime jakid nagidesse. Ma viskasin kummikud nurka. Toolid olid täpselt õiged lösutamiseks ja jalgade kõhu alla tõmbamiseks. Filmini oli veel pool tundi aega. Me jõime teed ja sõime Pagaripoistest ostetud saiakesi ja vestlesime elu üle. Vaikselt tiksus teisi ka. Saal läks viimaks pimedamaks. Lavale astus naine ja rääkis pimedast nurgast ja sellest, kui hea on valguse käes olla. Ta lõi koguaeg vale arv kordi vastu trummi. Võib-olla see oli taotuslik. Mees mu kõrval jõi õlut. Kaks rida eespool joodi veini. Kohvimasin mürises selja taga. Viimaks tuli tants ka. Kuigi ta ise ütles, et see on laul, aga sellel polnud sõnu - ainult tants. Siis hakkas film.
Hiljem, kui meie alles riidesse panime, ootasid järgmised kinokülastajad kannatlikult ukse taga. Mõni julgem oli siiski juba saali tulnud ja koha leidnud. Teised vist ootasid, et keegi nende pileteid kontrolliks. Nad mõtlesid, et need võime meie olla. Me ütlesime neile "tere" vastu, kuid see oli ka kõik. Pileti pealgi on kirjas, et "Vaataja siseneb pimedasse ruumi omal riskil. Tagajärgede eest kino ei vastuta." Nii oligi. Ma polnud päris ammu Sõpruses käinud, Äge.

Mul on kodus ingveriga mett ja roheline teekann.

Ja ühel esmaspäeval käisime Idamaadel.