October 30, 2007

Nädalavahetus suve

Nii... nädala eest peaaegu oli see päev kui Helena sai suureks. Andsime kingitusi ja käisime kohvikus ja lapsed plaanisid järgmisel hommikul Aafrikasse sõita, aga siis said piletid otsa (pärast selgus, et ei saanud). Kohvikust edasi suundusime Helena poole koju läbustama ja õhtu viimase kolmandiku veetsime Toom pmstil Andrease kotti otsides, sest keegi arvas, et hullult lahe oleks ta kott endale võtta. Seal hulgas ka minu raamat ja muud meile väärtuslikud asjad, mis vargale mitte midagi ei andnud.
Neljapäeval ma vist jõudsin isegi pärast kooli koju.
Aga kuna lapsed Aafrikasse ei saanud, siis läksime reedel kõik koos Vormsile. Või nii me arvasime, sest praamist jäime me loomulikult maha. Niisiis veetsime esimese õhtu hoopis Leenu maal, kus oli ka täiega tore. Mängisime Aliast ja nautisime külmust. Hommikul vara ei olnud kellelgi väga isu ärgata, kuid seekord me siiski jõudsime praamile ja saime minna Anduri poole maja kütma ja sööma ja filme vaatama. Black books oli väga populaarne ja kass ja lõkkega mängimine ja nõude pesemine ja tekid. Aeg möödus kiiresti, magama läksime hilja, ärkasime peaaegu normaalsel ajal, sõime pannkooke ja siis juba peaaegu kohe lahkus üks aututäis lapsi mandri poole, kuniks teised otsustasid järgmise praamiga tulla. Igatahes oli ülimõnus.
Esmaspäeval käisime Helenaga Georgi vaatamas. Mulle ta päris meeldis, oli selline lihtne ja hea. Ja pärast seda veetsime vanalinnas filmivõtteid jälgides ja riigikogu ees lehesõda mängides.
Ja täna, oh täna... linnateatri nurgatagused, võõrastamine ja näitlejaelu varjuküljed. Ning pannkoogid Kaisa pool ja telefonikõned Siretiga parakokkutulekust. Para-webil on täna sünnipäev.

Kokkuvõtteks võib öelda, et päris tore on!

October 23, 2007

The finest art

Kõik kirjutasid, ma pean ka. Üle pika aja. Aeg oli pikk selle pärast, et temasse mahtus nii palju. Nii palju! Ja ikka veel mahub. Ise ka ei usu. Nii palju tegutsemist ja tundeid ja rõõme ja mõnitamisi ja ilu, et... oeh. Koguaeg on hea ja sellepärast on natukene tunne, et võib-olla kohevarsti läheb see üle. Ja ma ei väsi kiitmast neid inimesi enda ümber, olgugi, et nad mind mu kiusliku meele pärast nii palju ei armasta.
Aga aeg... iga kord imestan tema suhtelisuse üle. Nii palju pisikesi asju. Nii palju tähtsaid, häid, suurepäraseid pisikesi asju! Väikeseid aga suuri.

See oli vist laupäeva õhtu, kui ma teleka ees raamatut lugesin ja mõtlesin, et midagi on nihusti - Neid kõiki polnud minu ümber.
Aga reede öösel vaatasime filme. Ja käisime Helena ja Leenuga Anduri pool lasanjet tegemas, kedagi polnud kodus. Veidi aja pärast tuli Anduri ema, veidi hiljem isa, veel paar sugulast. Siis me sõime ja vaatasime telekat ja lõpuks jõudis Andreas ka. Jällegi põnev kogemus.

October 15, 2007

"Eelmine aasta müüsime meie pileteid Ladast; teie müüte double-deckerist..." võrdles keegi selle ja eelmine aasta SDC autoriõhtuid. Kusjuures täiesti tõsiselt.

October 14, 2007

Time running

Nüüd on see jooksmise aeg läbi, natukeseks vähemalt. Tänaseks vähemalt. SDC autoriõhtu korraldamine oli ikka paras pähkel. Mitu nädalat järjest ei olnud aega magamiseks või tegelikult ükskõik milleks muuks. Samas... ma ei vahetaks seda aega mitte millegi muu vastu. Ja eile, paar tundi enne algust, kui kõik hakkas alles õigesti kokku saama, välja nägema, siis tuli see kõige suurem närv. Siiski kõigele vaatamata läks üritus korda. Kohvik nägi üliilus välja ja need laternad ja elupuud peaksidki kooli ees kogu aeg olema! Ning raamatulegi sain positiivset tagasisidet. Lõpus, kui Meedi Neeme paar sõna lausus, siis tulid mulle ka pisarad silma. See ehk oli esimene hetk, kui ma päriselt ka sain aru, et see on viimane aasta.
Nüüd on naljakas olla. Kuidagi ei ole nagu millegi peale mõelda enam. Kangad, kiled, laternad, siluetid, koogid, plakatid, tamiilid, puud, pingid, tänavasildid, linnamüra, valgustus, dvd'd, küünlad, pudelid, värvimine, lõikamine ei ole enam olulised. Nüüd ongi kõik. Nojah... asjad on veel vaja tagasi viia.

Meie seltskond on ikka üle kõige, ükskõik kui palju me üksteist ka ei sõimaks või mõnitaks või üksteise peale ei karjuks.
Ja Andreas sai oma kaotatud aja ka tagasi.

Kui nüüd meenuks veel, et kuidas see normaalne elu käis, siis oleks päris hästi...

October 04, 2007

Mere laul - Alender

Mul on palju öelda, aga ma ei oska väga hästi. Sellepärast salvestan vaid ajalukku joonestamistunnid. Need hetked, kus me kolme-neljakesi keset klassi istume, kõigil harilikud ja joonlauad käes ja loobime kordamööda kõiki nalju, mis meelde tulevad (Armastus kolme apelsini vastu, Airplane, igapäevaelu, Kreisiraadio....). Seal on kuidagi nii hea ja lihtne. Kuigi ma siiski ei kujuta ette, kuidas teistel selles ruumis millimeetreid lugeda on.

Ja ma tunnen puudust nendest inimestest, kellega kuidagi ei õnnestu suhelda nii palju, kui vahepeal.

Aega hakkan ma varsti ise juurde tegema!

October 01, 2007

"Hetke valitsemine tähendab elu valitsemist."

Ma poleks iial uskunud, et ma seda ütlen, kuid looduskool oli tore. Päriselt. Kõik see puude ladumine ja Esna mõis ja täiskuuvalge tähisselge kabeliteekond ja kiisud ja kõik ebaõnnestunud/õnnestunud toiduvalmistamised ja puude riita ladumised ja puuhuumor ja piimatööstus ja Järva-Jaani romula ja loomulikud need kõik inimesed seal. Jah, kõik. Ja värvilised lehed.

Ja ilusad autud laupäeval Raekoja platsis ja õpetajatepäeva planeerimine ja kõikneed naljad ja naermised.

Ja ka pühapäevane vanaema sünnipäeva pidamine ja maal käik. Kui ilus seal oli! Täitsa lõpp.

Ja tänane õpetajate päev, kuigi kaheksandat a-klassi vihkan ma vist küll pikka aega. Ja sedavõrd rohkem armastan kümnendat. See kõik oli kuidagi... veider aga tore... ja väsitav.

Ning pärast kõike seda, ei suuda ma midagi aru saada sellest, mida ma homseks mata tööks oskama peaksin. Või ülehomseks füüsika omaks. Või "Protsessi" vastamiseks.

(ja seda^ ütles Marie von Ebner-Eschenbach. Mulle meeldib ta nimi.)