December 28, 2007

.

...ja meil on see aasta kõige ilusam kuusepuu. Sest tal on kõige toredamad ehted...
mmm... ja seda ma tahtsin ka öelda, et Kupi, Mari ja Kätliniga jõulude puhul pubiskohvikusbaariskõrtsisjne käik oli ka ülitore. Sest... ah nad teavad ise ka!
Ja Jumal käis päkapikku mängimas. Ja päkapikud teadupärast toovad igasugu toredaid asju. Teised päkapikud tõid ka...

Sajaveemaja

Vahepeal oli... kiire vist. Ei mina tea. Olid mingid lumetud pühad ja muu seesugune.
Ja siis äkki tuli valgus. Idast hakkasid paistma hommikupäikesekiired ja nad maalisid taeva roosaks. Läänes aga paistis ikka veel Kuu ja nautis koos viimase täheda sooja sinisust. Ning mina istusin samal ajal lennukis äriklassis ja ajasin tasuta toitu näost sisse.
Võib-olla peaksin veel rääkima, kuidas suur armas karvane kutsikas mulle saapad valis või kuidas suitsetamine ruumides sees väga ebaloomulikuna tundus või kuidas saksa keelt kõnelevad inimesed saksa keelt ei kõnelenud või liugu laskvast karvakerast või lõheroosade laudlinadega kalarestoranist, mis oli tegelikult Türgi maffia oma ja kus iga väiksemgi vale liigutus võis esile kutsuda mahalaskmise või raamatupoest, kus oli pühendatud terve riiul raamatutele lapsteküpsetamisest või valutavatest jalgadest, külmast tuulest ja imelikest lampidest, kuid las midagi jääb teiseks korraks ka.
Ma parem tutvustan oma uut elukohta. Oh kuidas ma armastan seda maja. Seest ja väljast ja ümbertringi. Prinst valis ta välja - muah-muah-muah!

December 10, 2007

Fallen from the sky

Mmmm.... Ajataju ei ole ikka veel. Üks päev räägin pikalt ja laialt, kuidas mu õel on homme sünnipäev ja siis järgmise päeva õhtul avastan, et kohe varsti enam ei ole. Kuhu see kõlbab? Aga nii on koguaeg. Ja reedel on saksa eksami kirjalik osa. Ja enne seda on arvestustenädal. Ja mis värk nende jõulukinkidega on? Kas ei olnud mingit sellist kuuldust, et see aasta jäävad jõulud vahele ja järgmine aasta on kahed vms? Sest kui nad tuleksid, siis natu liiga kiiresti.
Aga terve aknalaud on teatriraamatuid täis ja ma loen neid kõiki korraga ja nad kõik on nii head. Täitsa lõpp. Loen ja imestan, et ikka nii head on. Natuke hirmutavad ka.

Natuke on vahelduseks ka kohvikutes käidid ja kõigest südamelähedasest räägitud. Kõige rohkem Mariga, kuid Kätlin ja teisedlapsed olid ka vahepeal. Ja need olid nii head. Korra hüppas isegi Jumal päälinnas ringi. Aga tuul oli väga tugev ja kuri ning viis ta kiiresti Tartusse tagasi. Tuul ja aeg töötavad koos või jooksevad võidu või midagi sellist. Lund tahaks. Ja veel kohvikutes istuda. Koguaeg.

Eelmine nv käisime kinos ka. Justfilmi viimased ja Pöffi esimesed filmid. Once oli nii hea nagu ma lootsin. Juba Tartuffist saati ootasin. Pärast seda oli kuidagi eriti hea koju minna. Selliseid hetki on õnneks palju.

November 25, 2007

Vanus tähendab tarkust

Nii ütles Tairi ja kuna tema seda ütles, siis peab see ju ka tõsi olema.
Igatahes oli eile väga tore päev. Kuigi üles ärgates oli mul suht paha olla. See aga ununes kohe, kui emme ja Pille toiduga (ehk sõõrikute ja koogiga) poest tagasi tulid ja Taneligi kaasa võtsid. Pärast esimest kohviringi saabus ka Jumal ja pärast teist kohviringi saabus vanaema.
(Emme: Tanel, tahad ka kooki? Tanel: Ma võtaks küll. Emme: Söö siis sõõrikuid.)
Seejärel said ära räägitud kõik jutud, et mida mina ja Tanel väiksena teinud olime ja pikkusi võrdlesime ka loomulikult. Ma siiski olen veel natu tast pikem. Niisiis, kui neil külalistel kõhud täis said ja käed kohvist värisema hakkasid otsustasid nad kiiresti ära minna. Saime Jumalaga paar sõna juttu rääkida, kui juba saabusidki uued. Terve kari lapsi rivistas end maja ette ja kõik hakkasid sünnipäevalaulu laulma (Kupi, Andur, Helena, Leenu, Mari, Kätlin, Rain, Helina - muah!). Ei mina tea, mis neil mõttesse tuli, et nad nii toredad otsustasid olla. Kui emme nägi, kui palju neid on ütles ta lihtsalt: "Issand, kui õudne..." Ja nad ei tulnud isegi mitte lihtsalt laulma vaid tõid torti ja kingitusi ka! Ja veel milliseid kingitusi, aga sellest mai räägi, see on juba midagi mõistetamatut. Istusid siia, kusjuures kõik mahtusid ära isegi, sõid ja jõid veidi ja jooksid siis nelja ilmakaarde laiali. Jumal sai lõpuks riisisalatit süüa ja siis jooksis temagi minu juurest ära. Kuid ei läinud sugugi kaua aega, kui juba oli Kaisa ukse taga, kes pidi õigel ajal trennis olema ja tuli siis hiljem mind õnnitlema. Tema äraminekuga läks ka päev. Mul oli nii tore. Nägin kõik kõigeparemad ära ilma et oleks pidanud kodust lahkumagi. Aitäh.
Nüüd on mul kõigemagusamad uned ja palju niiiiii head kirjandust. Ma ei tea, mis ma teieta teeksin.

Ja enne seda, kui ma vanaks sain. Noh... enne seda oli ka palju häid asju. Linnateatri proovisaalis ja igalpool mujalgi. Palju häid asju, vähe aega ja paar unetut ööd ja paar väga hea unega ööd.

November 15, 2007

Birgit: "Ma'i saa aru. Üks päev ei käi netis ja juba on nii palju kirju."
Emme (oli just kolm päeva Pariisis): "Ma tean seda tunnet. Mul oli ka 100 kirja..."
Birgit: "Mul on kolm..."

November 12, 2007

Täna olid kõik inimesed head. Ja üldse oli päev kuidagi tore, kui välja jätta see üks kuulamistest, mis mul metsapoole läks.







Ted Striker: I've got to concentrate...
[his thoughts echo]
Ted Striker: concentrate... concentrate... I've got to concentrate... concentrate... concentrate... Hello?... hello... hello... Echo... echo... echo... Pinch hitting for Pedro Borbon... Manny Mota... Mota... Mota...

Hanging Lady: Nervous?
Ted Striker: Yes.
Hanging Lady: First time?
Ted Striker: No, I've been nervous lots of times.

(oeh... meienaljad. Airplane ja Black Books ja Armastus kolme apelsini vastu. Muah!)

November 10, 2007

Järgmine kord, kui külla tulete ja kassile mingi mänguasja tahate tuua, siis tooge kaalikaid.

November 04, 2007

Nädalavahetus talve

Algas jälle romaanikirjutamisekuu. Ma ei kujuta ette kaugele ma sellega seekord jõuan, sest mul on päris palju muidki asju, mida kirjutada ja lugeda, aga nii palju, kui tast valmis on siis... jutt on päris sürr, kuid mulle meeldib. Vähemalt kirjutada on seda tore, lugemise koha pealt ma kahtlen.
Ükspäike käisime lapstega Saag nelja ka vaatamas. Film lõppes sellega, et mina ja Leenu hüüdsime üle saali: "Andreas, ma ei saa midagi aru!" Vot.


Ja nädalavahetusel oli parakokkutulek. Kusjuures ei olnud üldse sellist tunnet, et parakokkutulek on. Pigem oli lihtsalt mingi kamp inimesi kokku tulnud. Ja nagu ikka... jälle üks kokkutulek, mis oli täiesti omamoodi. Natuke palju on meid juba. Pooli inimesi ei saa tundmagi ja mõnusast sõbralikust koosviibimisest hakkab midagi ametlikumat välja kujunema. Seda ma natuke kardan... Aga tore oli ikka. Esimene lumi tuli väga õigel ajal. Lisaks sellele, et kõik nii üliilus oli (!) sai päris korralikult lumepalle loopida. Ja köögis oli tore laulda ja Lumivalgekese multikat vaadata ja naerda inimeste üle ja jalutada ja rääkida. Aga sellest oli küll kahju, et mõned juba laupäeva õhtul lahkusid. Eksole.


Ma lihtsalt üritan asjalik-olemist edasi lükata.

October 30, 2007

Nädalavahetus suve

Nii... nädala eest peaaegu oli see päev kui Helena sai suureks. Andsime kingitusi ja käisime kohvikus ja lapsed plaanisid järgmisel hommikul Aafrikasse sõita, aga siis said piletid otsa (pärast selgus, et ei saanud). Kohvikust edasi suundusime Helena poole koju läbustama ja õhtu viimase kolmandiku veetsime Toom pmstil Andrease kotti otsides, sest keegi arvas, et hullult lahe oleks ta kott endale võtta. Seal hulgas ka minu raamat ja muud meile väärtuslikud asjad, mis vargale mitte midagi ei andnud.
Neljapäeval ma vist jõudsin isegi pärast kooli koju.
Aga kuna lapsed Aafrikasse ei saanud, siis läksime reedel kõik koos Vormsile. Või nii me arvasime, sest praamist jäime me loomulikult maha. Niisiis veetsime esimese õhtu hoopis Leenu maal, kus oli ka täiega tore. Mängisime Aliast ja nautisime külmust. Hommikul vara ei olnud kellelgi väga isu ärgata, kuid seekord me siiski jõudsime praamile ja saime minna Anduri poole maja kütma ja sööma ja filme vaatama. Black books oli väga populaarne ja kass ja lõkkega mängimine ja nõude pesemine ja tekid. Aeg möödus kiiresti, magama läksime hilja, ärkasime peaaegu normaalsel ajal, sõime pannkooke ja siis juba peaaegu kohe lahkus üks aututäis lapsi mandri poole, kuniks teised otsustasid järgmise praamiga tulla. Igatahes oli ülimõnus.
Esmaspäeval käisime Helenaga Georgi vaatamas. Mulle ta päris meeldis, oli selline lihtne ja hea. Ja pärast seda veetsime vanalinnas filmivõtteid jälgides ja riigikogu ees lehesõda mängides.
Ja täna, oh täna... linnateatri nurgatagused, võõrastamine ja näitlejaelu varjuküljed. Ning pannkoogid Kaisa pool ja telefonikõned Siretiga parakokkutulekust. Para-webil on täna sünnipäev.

Kokkuvõtteks võib öelda, et päris tore on!

October 23, 2007

The finest art

Kõik kirjutasid, ma pean ka. Üle pika aja. Aeg oli pikk selle pärast, et temasse mahtus nii palju. Nii palju! Ja ikka veel mahub. Ise ka ei usu. Nii palju tegutsemist ja tundeid ja rõõme ja mõnitamisi ja ilu, et... oeh. Koguaeg on hea ja sellepärast on natukene tunne, et võib-olla kohevarsti läheb see üle. Ja ma ei väsi kiitmast neid inimesi enda ümber, olgugi, et nad mind mu kiusliku meele pärast nii palju ei armasta.
Aga aeg... iga kord imestan tema suhtelisuse üle. Nii palju pisikesi asju. Nii palju tähtsaid, häid, suurepäraseid pisikesi asju! Väikeseid aga suuri.

See oli vist laupäeva õhtu, kui ma teleka ees raamatut lugesin ja mõtlesin, et midagi on nihusti - Neid kõiki polnud minu ümber.
Aga reede öösel vaatasime filme. Ja käisime Helena ja Leenuga Anduri pool lasanjet tegemas, kedagi polnud kodus. Veidi aja pärast tuli Anduri ema, veidi hiljem isa, veel paar sugulast. Siis me sõime ja vaatasime telekat ja lõpuks jõudis Andreas ka. Jällegi põnev kogemus.

October 15, 2007

"Eelmine aasta müüsime meie pileteid Ladast; teie müüte double-deckerist..." võrdles keegi selle ja eelmine aasta SDC autoriõhtuid. Kusjuures täiesti tõsiselt.

October 14, 2007

Time running

Nüüd on see jooksmise aeg läbi, natukeseks vähemalt. Tänaseks vähemalt. SDC autoriõhtu korraldamine oli ikka paras pähkel. Mitu nädalat järjest ei olnud aega magamiseks või tegelikult ükskõik milleks muuks. Samas... ma ei vahetaks seda aega mitte millegi muu vastu. Ja eile, paar tundi enne algust, kui kõik hakkas alles õigesti kokku saama, välja nägema, siis tuli see kõige suurem närv. Siiski kõigele vaatamata läks üritus korda. Kohvik nägi üliilus välja ja need laternad ja elupuud peaksidki kooli ees kogu aeg olema! Ning raamatulegi sain positiivset tagasisidet. Lõpus, kui Meedi Neeme paar sõna lausus, siis tulid mulle ka pisarad silma. See ehk oli esimene hetk, kui ma päriselt ka sain aru, et see on viimane aasta.
Nüüd on naljakas olla. Kuidagi ei ole nagu millegi peale mõelda enam. Kangad, kiled, laternad, siluetid, koogid, plakatid, tamiilid, puud, pingid, tänavasildid, linnamüra, valgustus, dvd'd, küünlad, pudelid, värvimine, lõikamine ei ole enam olulised. Nüüd ongi kõik. Nojah... asjad on veel vaja tagasi viia.

Meie seltskond on ikka üle kõige, ükskõik kui palju me üksteist ka ei sõimaks või mõnitaks või üksteise peale ei karjuks.
Ja Andreas sai oma kaotatud aja ka tagasi.

Kui nüüd meenuks veel, et kuidas see normaalne elu käis, siis oleks päris hästi...

October 04, 2007

Mere laul - Alender

Mul on palju öelda, aga ma ei oska väga hästi. Sellepärast salvestan vaid ajalukku joonestamistunnid. Need hetked, kus me kolme-neljakesi keset klassi istume, kõigil harilikud ja joonlauad käes ja loobime kordamööda kõiki nalju, mis meelde tulevad (Armastus kolme apelsini vastu, Airplane, igapäevaelu, Kreisiraadio....). Seal on kuidagi nii hea ja lihtne. Kuigi ma siiski ei kujuta ette, kuidas teistel selles ruumis millimeetreid lugeda on.

Ja ma tunnen puudust nendest inimestest, kellega kuidagi ei õnnestu suhelda nii palju, kui vahepeal.

Aega hakkan ma varsti ise juurde tegema!

October 01, 2007

"Hetke valitsemine tähendab elu valitsemist."

Ma poleks iial uskunud, et ma seda ütlen, kuid looduskool oli tore. Päriselt. Kõik see puude ladumine ja Esna mõis ja täiskuuvalge tähisselge kabeliteekond ja kiisud ja kõik ebaõnnestunud/õnnestunud toiduvalmistamised ja puude riita ladumised ja puuhuumor ja piimatööstus ja Järva-Jaani romula ja loomulikud need kõik inimesed seal. Jah, kõik. Ja värvilised lehed.

Ja ilusad autud laupäeval Raekoja platsis ja õpetajatepäeva planeerimine ja kõikneed naljad ja naermised.

Ja ka pühapäevane vanaema sünnipäeva pidamine ja maal käik. Kui ilus seal oli! Täitsa lõpp.

Ja tänane õpetajate päev, kuigi kaheksandat a-klassi vihkan ma vist küll pikka aega. Ja sedavõrd rohkem armastan kümnendat. See kõik oli kuidagi... veider aga tore... ja väsitav.

Ning pärast kõike seda, ei suuda ma midagi aru saada sellest, mida ma homseks mata tööks oskama peaksin. Või ülehomseks füüsika omaks. Või "Protsessi" vastamiseks.

(ja seda^ ütles Marie von Ebner-Eschenbach. Mulle meeldib ta nimi.)

September 25, 2007

Long before rock'n'roll

See on nii müstiline, et on mõned naljad, mis kestavad kümneid aastaid. Võib-olla ei ole nad enam naljad, vaid pigem mälestused ja edasiarendused möödunud ajast, kuid siiski päevakohased. On sündmusi, mis jälitavad üht inimesti aegade lõpuni. Ükskõik millal või kus teda kohata, temast mõelda, ikka meenub just see sama nali. Ja see teeb olukorra kuidagi nii koduseks.
Pets ja sääreväristajad - rohkem pole vaja öelda.

Ja kui kõik välja jätta, siis mul on üldse tore olnud.

September 21, 2007

O fortuna

Ma pole kahetsenud, et ma vene keelt ei oska. (Tähendab, paar aastat ma teda ikka õppisin, kuid siiski.) Kuniks. Kuniks Aarne Üksküla ütles mulle läbi raamatu: "Aga noored teevad vea. Sest see kultuur, jah, vene kultuur... Lugeda näiteks Tśehhovit orginaalis või Puśkinit orginaalis on ju lausa nauding. /.../ "Tuleb Śapiro siia, ta räägib teile midagi - mitte midagi te aru ei saa! või tuleb mingi väga hea vene teater siia - no te ei saa midagi aru, siis on ju väga pahasti.""

---

Eile oli meil küpsetamisõhtu. Ära tuleks märkida järg Vapratele ja Ilusatele ning küpsisesöömine põrandalt ja see, et väga tore oli!
Ning täna teadsin ma üle pika aja jälle, mis päev on.

September 18, 2007

Liikuv kasvuhoone

Ei olnud just palju asju, mille pärast ma oleksin oodanud täisealiseks saamist. Aga doonoriks tahtsin ma juba pikka pikka aega minna. Nojah. Võttis kolmveerand aastat, kuniks Kupi ka suureks sai ja me asjad kätte võtsime (Leenu võttis ka, aga teised asjad). Niisiis käisime täna verd andmas. Väga tore oli. Oligi teist veidi palju. Veregrupp on 0.

Mmm.. ja Andreas peab käe peale 'H' tähe kirjutama, et tal Helena nimi meelest ära ei läheks.

Kõrvalmärkuseks võib veel öelda, et kool on käinud veidi üle kahe nädala, pinged on suured ja, jah, meie klass läks alles nüüd ühe õpetajaga tülli. See on nagu... omamoodi rekord või nii...

September 16, 2007

Sound of Pulling Heaven Down

Nägin unes, et meil oli kodus sidruniga musta teed. Täna läksid poodi ja ostsingi. Kus see oli, kus unenägudes olid ka reklaamid?

Rohkem mul öelda ei ole. Tujude graafik on siinus... või koosinus. Ma ei tea kust ta algas.

Mmm... ja minu toas elab Peeter Porikärbes, nad on kiisuga juba päris head sõbrad.

September 14, 2007

...

See oli eelmisel nädalal, kui üks mu õpetajatest oli siiralt (rõõmsalt) üllatnud, kui kuulis, et ma olin suvel endale lugemiseks aega võtnud. Veelgi enam, kui mina ei saanud aru, mis selles nii eksootilist on. Ta arvas, et keegi ei loe enam vabast tahtest ja tihtipeale ka mitte kohustuslikus korras. Ja kuuldes, et ma olin Pansot lugenud... Mina olin omakorda üllatunud tema üllatumisest.
Lihtsalt meenus.

September 12, 2007

Will you come and fetch me?

welcome to estoniaNii kurbnaljakat päeva pole mul vist veel kunagi olnud. Aga kõigepealt ehk eelnevast ajast.
Laupäeval trügisin jälle linnateatri lavaauku viivate uste vahel. Ja see oli jällekord seda väärt. Hooaeg sai avatud ja laulud kaasa õõtsutud. Pühapäeval saime kõik kokku ja otsustasime edasise elu üle, tegime plaane. Täpsemalt 13-ndaks oktoobriks. Kui keegi näha tahab, siis tulgu RaMi ja vaadaku ise. Esmaspäeva kohta tasuks ära mainida ehk koorikatsed ja minu ja Leenu vaimne siiamikaksiklus. Teisipäeval tomus suur küpsetamine koolis ja hiljem läksime Helena, Kupi ja presidendipaariga teatrisse Kuumi Eesti Poisse vaatama. Ma ütlen ainult niipalju, et mulle meeldis, kuigi mitte ilmtingimata iga asi.

Ja jõuamegi tänasesse päeva. Varahommikul tuli Andreas ja viis mind tund aega varem kooli leiba küpsetama. Esimest tundi pmst ei olnud, vaid meid käsutati aulasse. Direktor pidas tänasel päeval oma parima kõne. Pehmemalt öeldes: üheteistkümnendas klassis on üks poiss vähem. Ma teadsin teda, kuid ei suhelnud temaga. Siiski valdas terve päeva imelik tunne, kuidagi vaikus ja kammitsus. Söögivahetunnil müüsime kooke, küpsetisi, mida eelmine õhtu lapsed valmistasid. Kuigi päev oli alanud kurvalt, osteti siiski kõik ära. Jäime kõvasti kasumisse. Päeva kõige imelikum osa ehk oli hoopiski, et inglis keele tund, mida ma vihkan, oli täna kõige toredam. Ja matemaatikas me naersime Kupiga pisarateni. Kõige lõpuks tulin ma pärast kooli kohe koju, mida pole ka juba päris tükk aega juhtunud.
Aga seistes keset koridori ja lastes Kaisal end tühjaks nutta, see oli nagu kuskilt teisest ajast ja kohast.

Üldiselt ma ei saa millestki aru. Nii palju on teha ja mõelda ja toimetada, kahed kohustuslikud kirjandused, füüsika-mata tööd (mida ma enam üldse ei valda), joonestamine, õpetajatepäev, SDC autoriõhtu, rebaste retsimine, DSD projekt ja kõik muud eksamid, mis koguaeg end mõtetesse pressivad. Ja kõige selle vahelt tahaks midagi toredat ka teha. Eile õhtul oli kriis, aga täna tundub kõik kuidagi palju selgem ja lihtsam. See võis olla ka tollest sügistuulest....

September 06, 2007

Ja see oli pilgeni täis...

Kui ma eile Lavaaugu viimasel etendusel sealsel trepikäsipuul istusin, ühel pool Maria-Anna minust kinni hoidmas, kartes kukkumist, teisel pool Kätlin ja poolteist meetrit eemal Helena oma emaga, siis ma ei tundnud kurbust (kuigi tegelikult oli kurb sündmus), sest seal oli liiga hea. Tamm, Aadli ja Ojari - minu kolm lemmikut taidlesid lavalaudadel ja nahkhiire siluett tiirles sinisilmse taeva taustal.

Ja täna koolis söögivahetunnis, kui me jälle oma räpiringis seisime/istusime ja pool tundi naersime, üksteist mõnitasime ja elu planeerisime, siis... ütleme nii, et see oli neist hetkedest, mida ma aasta pärast igatsema hakkan.

Kooli tunnet mul pole. Ja unenäod hakkavad jälle veidi liiga usutavateks muutuma.

September 04, 2007

What will you do when your suntan fades?

Ma ei saa midagi aru. Mitte, et selles midagi uut oleks, aga et oleks selge - see kestab ikka veel. Kool on naljakas. Iga aasta on nii teistmoodi. Kõik on teistmoodi. Koguaeg peab mõtlema ja otsustama. Tahaks kõike ja kõiki ja natu rohkem, aga päris nii ei saa. Ja siis peaks lisaks sellele veel kõike tegema, aga mõnda ei oska ja vahepeal ei jõua ja mõnikord väga ei taha. Vähemalt on plaane palju, natukeseks ajaks, ja igavust ei tohiks ka ajakavasse mahtuda. Siiski on veel paar asja, mille jaoks pole õiget aega ja mõni asi, mis toimub, aga mille suhtes ma päris kindel pole. Ja siinkohal ei räägi ma sugugi mitte eksamitest, sest nendest ma lihtsalt ei räägi.
Lisaks sellele on mõned õpetajad, kes oleksid võinud ära minna ja teised alles jääda. Kuid on ka neid, kes on just täpselt kõige õigemas kohas. Ja mitte ainult õpetajad, minu inimesed on kõigeparemad. Nad kõik.

Aeg liigub, see on peamine. Kuigi natuke liiga aeglaselt ja natuke liiga kiiresti. Aga täna paistis päike.

September 02, 2007

And it rained all night

welcome to estonia Minul oli tore esimene september. Kui välja arvata, et ma ärkasin tund aega hiljem, kui ma planeerinud olin, kuigi sellest ka miskit polnud. Igatahes oli aktus tore. Ma olen nüüd vana, ametlikult. See kõige suurem. Ja ma ei saa sellest veel aru. Pärast seda läksime lapstega sööma ja siis sööma ja filme vaatama. Ja ka see kõik oli väga tore (kuigi ma kahtlustan, et teised väsisid veidi mu rääkimisest ära. Mina väsisin ka). Kuskil kahe ajal vajusid mu silmad kinni, sest eelmine päev oli mul vaja vaadata ära kõik Grey anatoomia kolmanda hooaja osad ja magama jäin ma umbes viie ajal. Ma üldse magan väga valedel aegadel.

Ja enne seda... Kupi käis minu pool ja me... tegime igasuguseid asju. Järgmine päev sõitsin mööda poode ringi ja otsisin kutsukumme ja õhtul tulid Maria-Anna ja Kätlin siia, sest ma olin laisk. Ja see oli ka tore, jäätisekokteili ja klatśimisega.

Votvot. Postitus nr 200.

August 27, 2007

Shut up! I am trying to make crème brulée! (starts grinding a cucumber)

Pmst selline oli mu olukord eile. Ma ei saanud midagi aru ja ma ei viitsinud millestki aru saada, istusin ainult arvuti ees, jõin teed (palju teed!), tegin valgest paberilehest väikseid kuulikesi ja panin nad karpi ja vaatasin Black Books'i. Sügav. Kusjuures tegelikult oli päris hea.

Ja siis nägin ma unes, et meie kooli aulast algas suur kosk, mille mu 'klassivennad' sinna tekitanud olid mingis aines hinde saamiseks ja see oli selline mõnus ja suur ja käänuline, nii et kõik õpilased said ülevalt alla hüpata ja mööda seda sõita ja see oli nagu Serena, ainult et palju parem. Üliäge. Mul oli nii tore. Ja see nägi üliilus välja ka. Ma ei tea, miks seda siiamaani päriselt tehtud pole? Geniaalne. Ainult sellest ma väga hästi ei saanud aru, et... noh... vesi nagu ei ringlenud, vaid laskus kosest alla ja siis läks minema. Et kust see vesi kõik tuli...

Pärast sellist toredat unenägu ei imesta ma üldse, et mul täna halb tuju oli. Olgugi, et ma sain paljajalu mööda tänavaid plätserdada, aga seda alles pärast vihma, mitte selle ajal. Ja siis ma ei saanud üldse aru, mida ma tahan. Jne... kriis ühesõnaga. Natuke hirmutab ka see, et ma lubasin järgmine nädal tubli ja suhtlusaldis olla.

Reedel käisime lapstega etendust vaatamas. Ega tal just palju sisu polnud, aga ma oletan, et see polnud väga mõte ka. Aga samas oli tore vaadata ja kuulata, kuidas tuttavad inimesed laulsid ja näitlesid ja ilusad olid. Välja arvata mõned erandid. Ja koolirahvast nägi üle pika aja... nagu ettevalmistus kooliks.

Ja ma vihkan kõiki, kellel tuli mõttesse teha aktus laupäeval. Mis sest et see esimene on. Reede oleks sobinud. Pühapäev oleks sobinud. Esmaspäevast rääkimata. Aga laupäev? Mismõttes. Kuigi ma olen sellega juba leppinud, ainult iga õhtu nutan ennast magama.

August 24, 2007

A Violent Yet Flammable World

"Ma ei saa aru, milline mürin millise välguga kokku läheb. Kuidas ma peaksin siis saama aru, kui kaugel äike on?"
"Oh, ära muretse. Ta on täpselt meie pea kohal."

Tundsin ennast kui blondiin, kes naeratas iga kord, kui välku lõi.
Ja hommikuks oli jälle taevas sinine.

http://en.wikipedia.org/wiki/Bartimaeus_Trilogy
Lõpetasin just selle lugemise. Nagu ikka raamatuid lugedes juhtub nii, et need päevad käid lihtsalt ringi ja elad selles maailmas. Eriti kui lugemiseks on kolm paksu raamatut. Nüüd on kuidagi tühi olla. Ei oska midagi teha.
Aga triloogia ise oli hea. Pakkus naeru ja nuttu ja põnevust. Mida veel tahta. Ja oli hea lihtne ja mahukas.

Wraith pinned to the mist and other games

Mulle lihtsalt meenus, et Islandil oli kaua aega õlu keelatud. Ma ei mäleta enam, mis põhjustel (või kas seal üldse oli mõni), aga see seadus muudeti pärast seda, kui baarides hakati müüma alkoholivaba õlu viinaga.

August 21, 2007

Today has been okay...

Mul pole väga palju öelda. Kuigi tahaks, et oleks.
Kupiga õppisime bändimist ja surfasime ühel üsna huvitaval leheküljel ning naersime number kahekümne kolme üle. Ja Tartu oli ikka veel hea. Iga kord üllatun, kui hea seal on. Alustades algusega ja lõpetades lõpuga.
Täna rongis Tallinna poole sõites tabas mind nukrusehoog. See oli täpselt selline, et oleks vajanud suurt äikest ja pisaraid enda kõrvale, aga kuna ta neid ei saanud, siis jäi ta koos rongiga Balti jaama. Aga ta ei olnud üldse halb.
Nüüd ootavad kirjutatud sõnad oma järge. Ma kavatsen lugeda. Palju.

August 17, 2007

Taevasse maaliti pilvekarjad...

Terve nädal on möödunud suhteliselt sünnipäeva(de) tähe all. Emme sünnipäev kestab ikka veel ja Kaisa omagi hüppas vahepeal läbi ja ka Kaarel enda omaga ja samuti andsime kingituse üle teisele Kaarlile. Palju head süüa, Anduri kohvilekutsetele eitavalt vastamised ja raamatu lugemine. Helena kiri jõudis kohale. Tükike minevikku, sest Norrast on ta juba teisipäevast saati tagasi.
Lugeda on hea. Unetsükkel on paigast ära. Magama lähen kahe-kolme ajal ja tõusen nii kuidas juhtub.

Samas valdab mind igatsus. Keeruline on ainult see, et ma ei tea mille järele. Need on need tähisselged ööd...

Ja see pilt on siin sellepärast, et ta on tore. Ükssuurjumaldamine.

August 11, 2007

Suvesoojusesumin

Nüüd, kus ma leppisin, isegi hakkasin armastama mõtet sügise tulekust. Isegi ootasin juba, nautisin mõtteid sallidest, kinnastest, mütsidest ja sügistuultes tantsivatest värvilistest lehtedest ja mis seal salata ka koolist. Nüüd jõudsid talvepuhkuselt tagasi need ööd, mille pärast ma ka suve armastan. Need sumedad suvesoojad tähisselged intiimselt pimedad ööd. Nii pimeselged, et vaevalt on aimata mööda lendavate nahkhiirte tiivajoont ja kõrgemast heinast kostab tirtsulaulu. Tuul puhub mahedalt ilmakaartest ja kuu keerutab keset tähti.

Aga oh ei... ta ei lase mul neid öid nautida. Ta käsib pilvedel ka öösel üleval olla ja püüda endasse kõik soovide poole ruttavad taevatähed.
Oh neid aastaaega küll...

"Kui ilus, kui tore...

Nii hingeköitvalt tore, et aina istuks ja "jääks". Ei mõtlekski. Tunneks ainult, et on, ja ei mõtlekski, mis see on. Oleks aina üks eraldamata osa kogu sellest suurest ilust ja elust ja ilusast elust."
/Voldemar Panso "Naljakas inimene"/

August 10, 2007

(N)iceland

Jah, ma käisin seal kaugel maal. Tollel imeilusal Islandil. Võib-olla kirjeldab kõige paremini saart asjaolu, et lennujaamast Reykjaviki sõites oli kõige populaarsem sõna 'naljakas', sest see oli naljakas. Mitte ainult naljakas naljakas, vaid tõsinaljakas, hirmnaljakas, torenaljakas... kõike. Kui arvestada, et eksides Islandi metsas ära, tuleb lihtsalt püsti tõusta, sest nende puud on umbes nabani. Üleüldse on neil metsaga kaetud 1%. Iga aasta istutavad miljoneid puid ja loodavad, et mõni läheb kasvama. Ja liiklusmärgid on kollased. Ja Islandi lehm on ainuke, kes on võitnud valimised. Ja Islandile ei impordita hobuseid. Ja enamasti on näha kolme lammast koos, sest seal tapetakse ära kõik, kes kahte poega ei sünnita (seda oli näha ka inimeste seas). Ja kuumaveeallikate vesi on muna lõhnaga. Ja rannad on musta liivaga, mis on liivaks murenenud laava. Ja lunnid on pisikesed aga sukelduvad 60m sügavusele vee alla ja elavad enamuse oma elust ookeani peal. Ja peaaegu kõik arvasid, et me emmega oleme õed. "Teis on mingi sarnasus, kas te olete õed?" Ja islandlased on rahulikud, sest nt nende peatänav on üherealine ja kitsas ja seal sõidavad kogueg autod, aga sa võid iga kell üle tee minna, ilma, et keegi kurja nägu teeks või nt kui üks sõidab autuga ja näeb tänaval oma sõpra ja lobisema jääb, hoides teisi autosi kinni, ei tee keegi teist nägugi.

Alles seal ma mõistsin, kui palju inimesed söövad. Ikka hommik ja lõuna ja õhtu. Koguaeg kohvikud ja restoranid. Ausalt öeldes lõpuks väsitas päris ära.


Kõige toredam reis pealinnast välja oli teisel päeval. Olgugi et väljas sadas ja oli tuuuuuuline. Aga meil oli tore giid ja tore väike seltskond. Giid rääkis saagasi ja reisi lõpus jutustas ühe loo trollidest. See oli eriti armas. Pärast nägime seda giidi pea iga päev linna peal ja korra käisime temaga söömaski. Tore mees ("Ma üritan alati süüa toite kõigist neljast toidugrupist: hot dog, jäätis, pitsa ja koogid")! Üldse me kohtusime igast inimestega ja olime igati suhtlusaldid.

Me nägime ära ka, kus Ameerika ja Euraasia laam kokku puutuvad. Eelviimasel päeval käisime Blue Lagoonis ka. Sellest pilte pole, aga pmst oli seal soe helesinine soolane läbipaistmatu vesi, kus kõik sulistasid ja näomaske peale panid.



Väga imelik oli Rootsis. Mitte, et "oo, puud!" vaid pigem, et "Miks ma kaugele ei näe?". Ja nagu... ma olen koguaeg arvanud, et ma elan põhjamaal... mismõttes 30 kraadi sooja? Kas ei peaks olema 13 ja kõva tuul ja kõik käivad jopede, sallide, kinnaste ja mütsidega?

See kõik on veel nii värske... oeh... aga ma võin öelda seda, et seal oli väga hea ja tore ja see oli väga väärt neid vastikuid lendamis- ja vaikusetunde. Islandi õhk on hoopis teine kui siin Eestis. Ma ei ütle, et parem/halvem... teine.

July 29, 2007

Paralleeldimensiooni elu

Kui eelmine n-v sai ära näha pooled sugulased, siis see n-v sai näha teist poolt (ja ma pean mainima, et seal on ütlemata palju lapsi!). Läksin reedel juba Tartu, kuid asi hakkas pihta alles laupäeva hommikul. Alguses jumalateenistus ja siis n-ö pulm, Ülle-Toomase hõbepulm. Selles suhtes on hästi tore, et nendeks ei pidanud majast lahkuma. Ma arvan, et fakt, et 60 inimest sinna kenasti liikuma ja olema mahtusid, ütleb maja suuruse kohta nii mõndagi. Ma vist iga kord imestan, kui suur see on, kuigi ma seal kohe päris mitu korda käinud olen. Ülejäänud päeva me sõime ja rääkisime ja mulle suruti fotokas kätte, ehk ma käisin ringi ja pildistasin kõiki. Ausalt öeldes, ei tea ma neist inimestest pooli. Mul on suur! suguvõsa. Ja kuigi ma olin õhtuks nii väsinud ja mu küünealused olid tomati lõikumisest punased, siis oli jällekord tore ja pühapäeval sain ma autoga kojugi...

Aga juba neljapäeval (see vist on teine eksju?) lähen ma Islandile. Üliäge. Aga samas ma eriti ei oota lendamist. Igatahes, kui keegi teab seal mingeid põnevaid ajaloolisi/raamatutest-filmidest tuntud kohti, mida külastama peaks, siis praegu oleks õige aeg sellest mulle teatada. Kuniks sinnani mõtlesin ma lugemisele pühenduda.

July 24, 2007

Tagurpidi maailm

Täna öösel nägin ma kahte unenägu. Või siiski rohkem hommikul, sest ma ärkasin vara, panin end riidesse, sain teada, et tööle pole vaja minna, sõin hommikust, jõin teed ja kohvi ning läksin magama. Kes ütles, et täis kõhuga ja pärast kohvi ei saa magada? Võib-olla oli see väljas sadava vihma ja minu kõrval magava Michelle'i süü. Kirja panen ma nad rohkem enda jaoks.

Esimene:
Magan oma voodis. Minu kõrval magab veel mulle külla tulnud Jumal ja teine tüdruk, kes on vastavalt olukorrale Elina/Ave/Jane/Piret. Ärkan üles, lähen kööki ja näen väga palju jalanõusid ja poiste seljakotte. Üks on kindlalt Ojase oma. Ma ei saa midagi aru, ei mäleta, kuid vaikselt hakkan aimama. Vaatan emme tuppa. Kõik on segamini ja prahti täis, enamasti lahti rebitud sünnipäevakingitused. Minu sünnipäevakingitused. Veidi aega uurin ühte emme voodi peal ja lähen siis läbi teise ukse kööki tagasi. Köögist vaatab mulle vastu Joosep. Ma lähen v-ä-g-a vihaseks. Lihtsalt karjun ja peksan teda, et ta peab kõik ära koristama ja teised välja saatma. Oi ma olen vihane. Üks hetk taban ennast mõttelt, et see vist ei aita ja lähen üle meeleheitele ja nutmisele. Minu toas mängivad neli poissi kaarte. Lõpuks Joosep murdub, kamandab teised välja (on kuulda pahameelt) ja hakkab nõusid pesema. Ma sulgen ennast emme tuppa ja leian ühe kingituse. See on suur (suur!) fotokas. Filmiga. Ma olen väga pettunud, sest mul on juba üks ja mis kasu on mul suure kerega fotokast? Uksele koputatakse ja ma lähen tagasi oma tuppa. Seal on Karina, kes on mus väga pettunud, kuigi ta teab asjaolusid (et see polnud minu süü). Sereni magab kerratõmbunult väga pisikese padja peal. Ma oleksin pidanud teda valvama.
Emme on kodus, kõik on koristatud. Me üritame jõuda selgusele, et mis siis tegelikult toimus. Ma ei mäleta midagi.

Teine:
Oleme Allani isa juures Puurmanis, aga see näeb täiesti teistsugune välja. Õues on pime ja me istume lõkke ümber seina ääres. Mehed räägivad eemal, et seal ühes kohas metsas olla nähtud kummitusi ja et peaks uurima minema. Karjamaal ajab üks vana auto kahte suurt kitse taga. Vaikselt hakkavad mehed minema. Elis ütleb järsku jutujätkuks: "Neil kitsedel pole tõesti jalgu all." Ta tahab ka koos meestega minna. Ma sattun väga paanikasse, sest hakkan kartma ja ütlen, et keegi peab minu juurde jääma! Ma tõesti värisen oma koha peal. Pärast pikka paanitsemist istub Nazz mu kõrvale ja ma rahunen veidi maha. Minu kõrval istub Siret/Kupi/Geki/Kaisa, kes hakkab seejärel kartma, sest muidu oli minust talle natukenegi tuge, kuid nüüd enam mitte.

Nii ongi. Viimasel ajal valitsevad mind unedes tugevad tunded. Päris põnev on.

July 23, 2007

"Ta tahab ka kodu luua,"

tsiteeris Helena "Armastust kolme apelsini vastu", kui Kosmikud lavale tulid. Käisime eile gängiga neid vaatamas, Metsatölli ka. Andur juhtis autot ja meie Kupiga naersime tagapingil. Helena ei saanud midagi aru. Me isegi jõudsime Haapsallu. Tellisime pitsa ette ära ja läksimegi kontserdi platsile. Alguses ei tahtetud väga uskuda, et me kaheteistaastased oleme, kuid õnneks oli kuu viimane reede (kõik ei peagi kõigest aru saama). Kosmikud olid igati toredad, viskasid mulle lilli ja puha. Ja see, et ma teadsin ainult kahte ja poolt laulu peast, ei seganud üldse. Kusjuures isegi Metsatöll oli tore. Raadiost ma neid ei kuulaks, kuid laivis sobis küll. Sai jälle väheke lollusi teha ja naerda. Teinekordki. Ja Helena suutis endale ühe kitarritüki haarata. Kui asi lõppes läksime ja haarasime oma pitsa. Leidus neidki, kes seda meilt ära osta tahtsid, päris suurte summade eest. Aga kes on enne kuulnud, et ma toitu ära annan? Koju jõudsime poole kahe paiku.

Mmm... ja täna ma käisin ametlikult esimest päeva tööl. Läksime kohale ja polnud laudu, mida värvida. Polnud, kus värvida. Ja siis me seisime paar tundi ja ootasime, kuniks maailm meile sobivasse kohta keerleb. Keerles rohkem liiva ja tolmu ja mulda, kuid lõpuks said muudki asjad olema. Võõpasime siis seal kolmekesti laudu. Ikka ühelt poolt ja siis keerad ja teiselt pool ja siis viid kuivama. Tegelikult ei olnudki nii hull või teiste sõnadega, mulle päris meeldis. Aga võib-olla oli see selle pärast, et me väga kaua ei jõudnud värvida, sest paar tundi pärast alustamist tuli vihm külla. Katsime kõik kiledega ja vihm lõppes ära. Aga ta algas uuesti, kui me puhastes riietes tolmuahvidena bussipeatuse poole kõndisime. Samas lõppes ta ka siis ära, kui me sinna jõudsime. Pmst oli mul jälle hea võimalus mängida kurba läbimärga tüdrukut täiesti kuivade inimeste seas. Õnneks hakkas jälle tibutama, kui ma bussist välja astusin. Selline oligi mu päev.

July 22, 2007

Kaunim kõigist paradoksidest on luule:

igast püüdest lahendada inimese mõistatus – mõtlemine ja tunded, teadvus ja alateadvus – kumab läbi teine, hoopis sügavam – Jumala ja inimese vahekorra mõistatus. Oskaks ma sõnastada enese ja Jumala suhte, ei kirjutaks ma enam ridagi.
/Kaur Riismaa endast
Käisin Tartus. Juba bussist maha tulles ja Jumalale vastu kõndides tundsin, et nii hea on. Ja kui siis veel Kallet telefonist mõnitada sai... Päris pikalt istusime Jumalaga pargipingil, kohvid käes ja rääkisime, mis vahepeal toimunud on või mis toimuma hakkab. Öösel vaatasime tema ja meie kahe vanema vennaga (mhmh, Tartus ma saan teha nägu, et mul on kaks vanemat venda) "Paani labürinti", mis minu jaoks oli kaks täiesti erinevat lugu paralleelselt jooksma pandud. Et iseenesest oleks see võinud olla tore õudusmuinasjutt aga ta oli kuidagi.. hakitud. Hommikul läksid need lapsed Potterit vaatama ja mina jalutasin üliarmsaid tänavaid pidi teiste sugulaste juurde.
Tamme pstil oli seekord ka tore. Alguses puhusin ma oma õhu õhupallidesse ja seebimullidesse, hakkas küll pea veidi ringi käima ja Leenu mainis, et ma olen näost sinine. Üldse oli kuidagi huvitav seal. Nt mina ja emme olime õed või äärmisel juhul väga head sõbrannad. Krissu pani mind paari minu kooli esimese klassi poisiga. Me sõime ülihead Napoleoni, põgenesime lilla UFO eest ja trepi peal ajasid narkomaanid/haldjad üksteist taga. Vahepeal meid tulistati (õhupallid paneme ikka päikese kätte) ja lemmik spordiala oli palle okstega täidetud basseini visata. Üritust võib kutsuda ka koondnimetusega Krissu-Martini sünnipäevapidu.
Mul on maailma parimad sugulased!

July 19, 2007

Une nägu.

Ma pole tükk aega unes nii palju nutnud kui täna. Unenäost oli nii palju tõsi, et üks mu vanavanaema leidis hästi noorelt oma eluarmastuse, kes oli tast 20 aastat vanem. See tähendab, et ta pidi lesena väga kaua elama. Pmst seda ma nägingi, aga unes oli ta mu teine vanavanaema (mõlemad on surnud). Ta oli juba väga vana ega jaksanud enam enda eest hoolitseda ja lihtsalt istus üksinda laua ääres ja vaatas tühjusesse. Temast õhkas sellist valu, et ma lihtsalt nutsin. Nutsin unes ja nutsin päriselt. Seal oli veel igasugu asju, aga ma mäletan ainult seda pilti. Selle teemaga haakus veel mingi... tema maja ära andmise teema, mis lõppes sellega, et mina ja veel kaks inimest olime öise taeva all kaelani jääkülmas merevees, sest kui me sealt välja oleks läinud, oleks politsei vms meid kinni võtnud ja ma oleks suure karistuse saanud. Meie ümber tiirutas valge hai. Lõpuks tuli meie juurde vette mingi naine, kes rääkis ära, kuidas kõik on, kui me sinna jääme ja kui me sealt välja tuleme. Meil polnud pääseteed. Naine lahkus ja samal ajal saatis mingi muu tähtis asjamees oma koera haid minema peibutama. Nagu filmides on, et ta armastab oma koera üle kõige, kuid ta armastab armastust rohkem. Ma ei tea, kus see armastus oli, kuid hai ujus koera järel ja me saime seeläbi veest välja tulla ja sellest sõltuvalt ei juhtunud meiega ka kaldal midagi. Veidi aja pärast ujus ka koer elusalt ja tervelt veest välja, kuid selleks ajaks olin ma juba nii shokis, et ma lihtsalt nutsin. Ma nutsin koera pärast, ma nutsin maja pärast, ma nutsin vanavanaema pärast, ma nutsin armastuse pärast. Lihtsalt seisin öisel rannaliival ja nutsin. Aga unes nutmine ei ole kunagi see, mis päris elus. Ma nagu ei nuuksunud vaid pisarad lihtsalt voolasid lakkamata mu silmadest välja.

Vaatasin pärast unenäoseletajast ka, et mis värk on. Aga noh, tema loogika on ju see, et kui unes on halvasti, siis elus on väga hästi. Ma ei saa aru, kuidas saab hästi olla, kui nii valus oli.

Varahommikune meelelahutus.

http://www.youtube.com/watch?v=IP7jJuh5fUE

Neid on seal veel...

July 17, 2007

Naabermaja katusel võistlevad kolm noort kajakapoega lendamises. Oma veel oskamatute tiibadega hõljuvad paari sentimeetri kõrgusel ja vahepeal lükkavad end jalgadega katusest veidi kaugemale. Neil on seal katusel hea turvaline harjutada.

Ma igatsen tähti, aga vähemalt on Jumal tagasi.

I woke up with this song in my head this morning.

Eile puhus Nõmme metsa kohal tuul, mis oli täis merd ja suve ja siis ma ei suutnud end tagasi hoida ja läksin metsa mustikaid sööma. Istusin suht kaua aega mustikavarte keskel ja kuulasin muusikat, aga siis tärkas minus jälle soov puu otsa ronida. Ma käisin päris kaua ringi, enne kui ühe ronitava puu leidsin. Väga kõrgele ei saanud, kuskil nelja-viie meetri kõrgusele jäin istuma. Ja tuul puhus puud kõikuma. See on nii hea tunne, kõikuda seal maa ja taeva vahel. Oh lapsepõlv.... :P
Ning arvatavasti parakokktulekust on mul kurk valus ja nohu, aga eks seda oli ka oodata.

Unes nägin ma ka midagi. Meelde jäi nii palju, et käisin emmega kesklinnas National Gegraphicu (o'd ei ole) restoranis, kus olid ilusad pildid seinte peal ja enne veel kui ma sööki tellida sain, läksin sealt ära, jalutasin mäest alla ja olin õismäel, kus oli bussipeatustes palju paraweblasi, aga ma ei teadnud neid ja Andur ja Helena sõitsid miniga minust mööda. Selja taga oli raamatukogu, mis oli minu kool. Pärast restorani pidime kinno minema, aga kino tähendas parki. Siiski sinna me ei läinud.

July 15, 2007

Kask ja entmän

Kupi sünna oli nädala eest. See oli mõnus. Ma olin juba varakult lainel ja kuulsin kõike valesti. Siiski, tükk aega polnud nii palju naerda saanud ja Kaisa ja Helena olid jälle minuga. Hea-hea. Mängisime Aliast, tegime võidusöömist, käisime rannas võrkpalli mängimas ja Twister oli ka üks lemmikutest. Lisaks polnud Tairit ja Mari-Liisi kaua näinud ja õhtu lõpetas film Airplane, mis tutvustas äraolnutele ja võhikutele meie huumorit. Ja kui kõik ära kustusid võis ühest toast kuulda sosinais öölaulupeo laule, mida mina ja Helena päris mitu tundi laulsime. Kupi on nüüd ka suur.

Nädala sees sai ka nalja, aga sellest ma palju ei mäleta. Siiski reedel algas parakokkutulek. Ma isegi ei tea mitmes see oli, kuid inimeste arv oli seal pea kaks korda suurem kui tavaliselt. Pooled minu jaoks uutest ei tekitanud minus mingit emotsiooni aga teine pool oli õige pararahvas. Ning väike tüdruk tõi välja kõigi parimad omadused ja tegi laulu "Õlu on halb" (http://www.hot.ee/toomas51/MOV00391.3GP). Mainiksin veel, et nii palju pole ma päris tükk aega tantsinud ja et mets on ikka üliilus! Teise päeva keskel mõtlesin, et kokkutulek võiks pikem olla. Nii hea oli lihtsalt. Üheksa kuud kahe kokkutuleku vahel on ilmselgelt liiga palju, enam ma nii juhtuda ei lase. Ja Siret... ah, tead küll =)

Lisaks sellele sai ka Andur suureks. Palju õnne sulle veelkord.

July 07, 2007

Vaata, et sa ei kuku

Helena tuli ka tagasi (ja Jumal läks täna reisile). Me tegime plakati ja käisime tema pool kooki söömas. Oli selline nagu pidi. Kõik on korras.

Kaisaga käisime eile öösel metsas mustikaid söömas ja juttu ajamas.

Ja täna käisime Linnateatris Ronka vaatamas. Seal oli päris palju tuttavaid. Ma alguses ei julgenud sest palju oodata, et ei peaks pettuma. Ja siis kõik rääkisid, et nad pettusid ja siis ma ei julgenud enam midagi mõelda. Aga ma ei saa üldse aru, mida nad virisesid. See oli ju hea. Võib-olla tõesti ei saanud seal nii palju pisarateni naerda kui "Armastuses kolme apelsini vastu" aga see ei olnud ju ka sama etendus. Naerda sai ja lugu oli ka põnev ja lavakujundus ja näitlejatöö olid jälle liiga suured, et sõnadesse panna. Indrek Ojari ja Elisabet Tamm, muah! Ning isegi see pisike vihm, kes meile vahepeal külla tuli, ei häirinud. Lavaaugust on veidi kahju ilma jääda...
Mulle tuli jälle meelde, kui palju ma teatrit armastan.

July 02, 2007

"Without ice cream life and fame are meaningless," ütles mulle aare.pri.ee Eesti-Inglise-Eesti sõnaraamat ja ma tundsin, et ma olen temaga samal lainel.

Puu on murumadal, muru puude kõrgune...

Viimasel ajal olen oma vabad hetked sisustanud LOTRi esimese osa lugemisega. Lisaks sellele, et see hea on, tundub siis ka, et ma teen miskit kasulikku.
Vahepeal käisin Kaisa, Sireti, Kupi ja/või Maria-Annaga linna peal. Ja teatasin pea tervele Burn Stilli kollektiivile, et ma ei söö seeni. Nii palju siis sellest.
Reedest elasin laulupeo meelevallas. Eriti meeltmööda olid need hetked, kui pidime miski pool kooriga kokku saama, meie jõudsime alati 25 minutit varem ja siis lõpuks Hanna kas hilines või hakkas lihtsalt 20 minutit hiljem oma jutte rääkima. Mulle ei meeldi ootamine. Tegelikult oli see kõik tore, sest mulle meeldib laulmine ja eriti kui dirigendid on toredad ja head (Raul Talmar ja Toomas Voll, aitäh). Ja naerda sai ka palju enda ja teiste üle. Natukene sain tuttavatelegi lehvitada, kuid enamasti ma vaid kuulsin, et mul on selle suure seltskonna sees palju sõpru, kuid ei näinud neid. Pmst mulle meeldis, kuigi minu jaoks polnud laulupidu seekord nii emotsionaalne kui oleks võinud, sest juba kolmanda päeva alguseks olin ma väsinud ja pea valutas ja pärast esimest ühendkooride blokki istusin ma oma sugulaste juurde maha ja olin kurb. Ja kui ma lõpuks koju jõudsin, siis valutasid ka jalatallad metsikult ja ma olin suutnud jälle end päikesele liiga kaua näidata (kuigi ma ei teinud seda) ja kui Rabarockist jäi otsaette tukk, siis laulupeost põles peapael. Ma olen osav.
Kui nüüd saaks ise ka neid laule kuulda, siis oleks hästi.

Tahaks veel laulda.

June 25, 2007

Naistele meeldib

Ja päev pärast seda lõpetas Gekkin. Pidin küll umbes tund aega Leesi juttu taluma, kuid eks see tasus ära, sest ma sain pärast Gekkini lilledega pilti teha. Aga mis mulle üldse ei meeldinud oli, et kõik laulud olid kurvad. Kooli lõpetamine on nagunii veidi kurb lugu ja siis lauldakse nutulaule ka. No kuidas sa teed pärast ära nutetud meigiga ilusaid pilte? Kui minu lõpetamisel kah nukrad laulud on, siis ma võtan kinga ja viskan lauljat sellega. Nii need asjad ei käi!
Emme lõpetas ka samal ajal, aga tema oli Tartus ja sinna ma ei jõudnud. Tal on nüüd kaks magistrikraadi.
Sealt sõitsin kohe Tartusse, kuna päev hiljem toimus Jumala lõpetamine. Arvestades, et ma sain öösel ainult poolteist tundi magada (Kallega oli ju vaja rääkida), suutsin ma isegi päris hästi selle aktuse üle elada. Jumal nägi nii ilus välja! Ja Mart oli ka eriti popp! Ja see shokolaadi-kirsi kook pärast... oeh. Lõpuks pidin ma siiski kõigist neist toredatest inimestest lahkuma. Terve tagasisõidu ma magasin. Õhtul käisin veel Kaisaga veidi jalutamas ja siis magasin kauakaua.
Jaanipäev oli ka tore. Läksime Anduri ja Maria-Annaga Kupi poole grillima ja Twisterit mängima. Ja just neid kahte me tegimegi. Ja ülihea oli. Korraks käisime ja viskasime pilgu peale ka Nõmmejaanitulele ja pildistasime end selle taustal ja läkski Jaanipäev asja ette.
Täna tegin Kaisale ülevaate, et mis Eestis aasta jooksul toimnud on ja siis jõime linnas ühe kohvi. Õhtul tulid veel Arvo ja Riina külla ja jällegi oli päev möödas. Ma ei taju üldse aja kulgu.
Jah, Kaisa ongi tagasi. Päris päris. Ja te ei kujuta ette ka kui hea see on. Ta on täpselt sellina nagu varem, kui siis veel parem.

June 20, 2007

You make me smile

Ma nägin unes jänest, kes tahtis olla liblikas. Tal olid väikesed tiivad ja ta peaaegu et lendas õielt õiele.
Ja hommikul oli rõdul surnud lind.
Anduriga vallutasime raekoja torni.
mmm... ja meil on Kallega tähtpäev.

Kaisa tuleb täna tagasi. Rohkem pole vaja öelda. Mul pole sõnu. Mul on liiga palju öelda.
Praegu. Veel. Varsti.

Blue October - you make me smile

Kõik.

June 17, 2007

Rabarock ja muud loomad

Neljapäev oli Leenu sünnupäev. Algselt tutvustati seda kui aiapidu, kuid kuna vihm ka tulla tahtis, siis muutusid aiapeoplaanid majapeoks. Vähemalt ma sain palju liha süüa ja näha kõõrdpilke, mis minule ja Marile heideti, kui me jälle põnevaid lugusid nt puuviljatükkidest aka ninjadest rääkisime. Koju jõudsime kuskil ühe ajal. Magama sain kahe ajal. Üles tõusin kuue ajal.

Ja algaski Rabarokiralli. Hommikul oli nii Tallinnas kui Rakveres kõrilõikaja tuul. Õnneks jäi ta meist sinna maha ja kui me kogu kambaga Järvakanti jõudsime oli taevas pea pilvitu ja päike lehvitas. Valisime siis telgile paiga, panime ta kokku ja läksime uurima, et mis toimub. Sel hetkel õnnestus ka korraks Erikut näha, kuid ülejäänud aja oli ta nähtamatu (kuid mitte kuuldamatu). Kuulasime ühte koma teist, sõime hamburgereid ja rääkisime Kallega maeiteamillest ja kõigest muust. Kalle oli vist ainuke, kellel oli the Datsuns'i särk ja ta oli väga uhke selle üle. Peale selle olid nad toredad ka, kuigi mõned lood olevat olnud liiga kiiresti (mina ei mõistnud midagi). Dagö oli tore. Minu geograafia õpetaja kõndis ka igalpool ringi. Koguaeg sattus silma alla, kuid mind tema ei näinud, loogiline. Õhtul aga läks ilm päris külmaks, kuid õnneks oli meil Vanakas kaasa ostetud. Siiski ei aidanud see öösel. Mina jäin nt magama alles siis, kui päike tõusis ja telki soojendama hakkas. Eks une puudusele aitasid kaasa ka need toredad tegelased kõrvaltelkidest. Ma tean nende nimesid, hääli, elulugusid, probleeme ja maeiteamidaveel. Ja mõne hääle viin isegi näoga kokku. Minu uued parimad sõbrad. Ma vihkan neid. Eriti seda üht.
Hommik saabus kuskil poole kümne paiku. Päev tõotas tulla ülisoe. Tuli ka ja mul õnnestus ära põleda. Niimoodi ilusasti. Hommikusöögiks olid loomulikult kohv ja hamburger ja taustaks laulis Agent M. Enamuse päevast istusime kuskil varjus ja kuulasime ükteise geniaalseid fantaasiasünnitisi (jär-jär-jär). Vahepeal vestlesime tuttavatega ja planeerisime, kuidas võiks kõige nõmedamalt Rivolt autogrammi küsida. Hiljem aga kujutasime ette, kuidas Raud Rivo mööda platsi taga ajab. Pilgu viskasime peale Kosmikutele ja Mr. Lawrencele, ülejäänuid kuulsime poole kõrvaga, ka Gay Bar'i. Mr. Lawrence ajal otsustasid lapsed mulle keemia eksami tulemuse teatavaks teha. Ma ei saanud alguses midagi aru. Siiski lõppkokkuvõttes otsustasime Kallega, et 76 punkti on päris hea ja mul läks ka tuju kohe heaks. Ma ei tea täpselt, kas see oli tingitud eksamitulemusest või millestki muust. Õhtu lõpetasid kaks tassi kohvi ja karaoketelk lauluga 'Stairway to heaven", kusjuures, ta laulis hästi. Teine öö õnneks nii külm polnud, kuid kella nelja ajal tundsin tugevat soovi minna vetsu. Taevas oli üliilus ja üks valge kampsuniga mees arvas, et ta peab mind kallistama. See oli päris armas. Sel ööl segasid meie "toredad" naabrid Kallet rohkem kui mind, sest mina olin eelmisest ööst väsinud.
Hommik saabus vihmatibadega ja varsti pärast seda pakkisime asjad, mahutasime ennast jällegi autusse ja sõit kodupoole võis alata.
Kokkuvõttes oli tore ja ma oleks hea meelega veel paar päeva olnud (kui vaid ennast kuskil sellest metsikust ja kõikjale ulatuvast tolmust puhtaks oleks saanud pesta, sest iga sammuga tõusis üles suursuur tolmupilv ja inimesi oli siiski 13 000 vms).

Ja lapsed, lähme die Ärztet kuulama. Keegigi?

June 13, 2007

Heroes

Teisipäeva hommikul lõpetasin "Kusagil lennata" lugemise. Kolmandat korda. Ta on ikka väga hea. Lihtsalt nüüd ma loen seda ja märkan, kust pool mu elufilosoofiat on tulnud või vähemalt alguse saanud. Ja siis kaklesid mul kajakad ja varesed akna taga. Kui kajakate asemel oleksid olnud tuvid, oleks see nagu raamatus.
Igatahes järgmiseks võtsin ma Lotri uuesti ette. Väga kaugele pole veel jõudnud.

Kui ma just ei loe, siis ma vaatan, st vaatasin Heroes'i. Sari. Tore. Esimene hooaeg sai kahe päevaga läbi vaadatud ja nüüd tuleb teist oodata.
Ja vabal ajal ma pakin kotti, kuulan muusikat, laulan ja räägin Kupiga sellest, et tulevik on hirmuäratav või Kallega sellest, kas tulnukatel on turvavööd kinni.
Lisaks sellele olin ma täna eriti abivalmis. Lasin emme asemel maksud pangast lahti ja helistasin Kaisa eest tema emale. Ma olen ikka nii hea.

"Tapa keha ja pea sureb ise."
/Fear and loathing in L.V./

June 10, 2007

Mina olengi superstaar

Tegelikult oli päris tore istuda Maria-Annaga Hellas Hundis pärast piraatide vaatamist ja rääkida oma elust. Olgugi et me selle aasta jooksul oleme palju suhelnud, on jäänud nii mõndagi jutust kõrvale.... Igatahes hea oli. Suitsuvaba.

Ja siis ma istusin kodus ja lugesin. Kusagil lennata. Kolmandat korda, kui ma ei eksi. Varsti saab läbi ja ikka veel on hea. Kooliasju sorteerisin ka. Visaksin kuskil kümme puud minema. Ja avastasin oma vanu joonistusi sahtlipõhjadest ja kirjutisi teemadel 'Mina 40-aastasena' jms. Minu tulevik tundub põnev tulevat, kui minus veidikenegi ennustaja annet leidub.

Igatahes, kuhu ma tegelikult jõuda tahtsin oli, et ma käisin täna jälle Tartus. Aga ainult selleks, et sealt Varnjasse, maale sõita. Enne veel käisime surnuaialt läbi. Igatahes maal polnud ma mitu aastat käinud. Kõik puud olid nii suured ja majad/aiad nii väikesed. Ja enamus sibulapõllud olid asendatud muruga, kuhu see kõlbab? Aga mesilasi tõesti ei olnud. Selle asemel oli üks kajakas korstna taha endale pesa teinud. Varnja juures meeldib mulle ehk kõige rohkem see, et seal on täiesti ükskõik mida sa selga paned või teed, sest kõigil on nagunii suva. Seal luuaksegi moodi. Ja varbaid sai Peipsi vette kasta. Kui seal veidi kauem aega olla, siis hakkab igav, kui just palju raamatuid ei ole, sest mulle tundub, et aeg liigub seal teistmoodi, kuna raamatud saavad alati väga kiirelt loetud.

Oma neljalehelisteristikheinadekogu võtsin ma kaasa. Õnne läheb ikka vaja.

June 07, 2007

Suvi 1918

Täna oli meil kooliakna taga heleroheline viirpapagoi. Lihtsalt istus akna taga ja vaatas, kuidas lapsed teda vaatasid. Eks linnud-loomad tahavad ju ka loomaaias käia. Aga siiski, ta oli vist veidi eksinud.

Lisaks sellele sain ma "Läänerindel muutuseta" läbi. Võib täiesti ausalt öelda, et mulle meeldis see. Ta on selline lihtne aga samas valus ja aus. Ma pean teda vist veel veidi seedima, kuid kui arvestada, et sõjaraamatud mulle tavaliselt ei meeldi (kuigi filmid meeldivad) siis see oli teistmoodi. Ja õnneks sai mu lemmiktegelane alles lõpus surma.

June 06, 2007

Stairway to heaven

Ärgata hommikul varavalges, istuda autosse peaaegu et võõra, kuid toreda seltskonnaga ja sõita. Kuulata, kuidas emme kaitseb magisrtitööd ja teeb seda väga hästi ja vastavale hindele. Istuda kohvikus ja juua jäätisekokteili ja süüa maasikasuppi jäätisega. Rääkida Jumalaga maailmast ja imetleda kleidiriiet. Kissitada päikese käes silmi ja keerata püksisääred üles. Osta raamat. Istuda Kalle miniatuurses korteris, kus vannitoas olev kõlar kõik muu ebaoluliseks muudab ja rääkida puukuurist ja muusikast. Vahepeal mul lihtsalt pole sõnu.

Keemia eksam oli... noh... kui tulemused saan, siis räägin. Aga muidu oli ta päris hea. Selline keskmine. Ja pärast eksamit läksime Andrease poole leivapitzat tegema. Seda me peame veel õppima. Palju. Aga samas oli ta söödav küll. Filme vaatasime ka. Ja öösel läbi tehastevaheliste tänavate oli eriti hea kõndida. Öö oli selline sume ja valge ja hea ja miski sees ütles, et nüüd ongi suvi. Homme saab tunnistused ja siis ongi.

Ps. Otsin sõpru, kes lähevad Rabarockile autuga ja omavad seal ka vabu kohti! Sellised sõpru tahaks väga.

June 04, 2007

I don’t like my clothes anymore

Maailm on päris imelik. Homme on keemia eksam, aga mul sai hetkel keemiast kõrini. Ma ei viitsi enam, aga ei oska ka. Põrand peaks vähemalt seda oskama, sest kui sa ikka nii kaua nii paksu kihi keemia all lebanud oled, peab lihtsalt midagi külge jääma. Aga selles suhtes on ükskõik, et see on kohe läbi. Kohe.
Hommikuti kõnnime Kupiga kooli ja sõimame autosi, sest neid on nii palju ja nad liiguvad.
Eile õhtul mõtlesin omaette. Avastasin, et Kaisa tuleb kohe tagasi ja suur igatsus tuli. Veidi üle kahe nädala veel.

Õhtuti on mulle kombeks saanud õppida painduma. Ma lihtsalt avastasin, et nt Viljandisse oodatakse näitlemist õppima supermehi ja ma siis mõtlesin, et äkki on Lavakas ka nii ja ega see nagunii paha ei tee, kui ma natuke rohkem paindun kui ainult küürus selg. Natukene olen ma arenenud ka juba. Vähekene.

June 02, 2007

Ja väiksed lapsed on nii armsad - mina ka, mina ka!

Kolmapäeval sadas terve päev. Koguaeg. Päeva põnevaim hetk oli ehk see, kui Rebane rahvarõivastes vanatädidel tantsida käskis ja need siis minema läksid, sest nad hakkasid kartma. Me esinesime ka kooriga. Pille käis kuulamas ja puha. Esinemised on tegelikult alati naljakad. Järgmine päev Jaanus kiitis ka meid.

Neljapäev oli mõttetu. Läksime Kupiga neljandaks tunniks kooli ja seal me ei teinud üheski tunnis midagi, välja arvatud keemia. Reedel oli suht sama lugu. Nt viimases, filosoofias, veensime pool tundi Otepalu, et meil pole mõtet teha tundi, sest meid on ainult neli ja meil pole õpikuid. Lõpuks lasi ta meid koju. Lastel oli geo eksam ka (kõigepeal kirjutasin 'keemia', see sõna suht kummitab mu peas koguaeg). Mõnel läks hästi, mõnel mitte. Mõni sai poole ajaga valmis ja ootab 99'sat punkti, mõni oli kogu aja ära ja arvab, et 50 ikka saab. Nagu ikka.

Aga täna hommikul käisime emmega Leena sünnipäeval. Ta sai kolmeseks. Ta on nii armas. Üldse terve nende perekond on tore ja neil on ilus korter kah. Pealegi sain mina printsessikrooni kanda ja maasikatoormoosiga pannkooke süüa. Mis saaks veel parem olla? Ja siis ma tulin koju ja sukeldusin keemiasse. Minu tuba on üleni keemiaga kaetud ja ma nüüd võib-olla juba peaaegu oskan midagi.

May 27, 2007

Inner glow

Täna lendas minu akna tagant mööda mesilaspere. See oli naljakas. Olgugi, et Nõmme ei ole linn, on ta siiski rohkem linn kui maa ja pealegi ei tea ma siin läheduses kedagi, kes mesilasi peaks. Väga Varnja tunne tekkis.

Aga eile käisin ma oma lemmiklinnas. Jõudsime umbes siis kui kõik oma viimaseid unenägusid nägid. Käisime emmega Pierre'is hommikust söömas ja kohvi joomas. Selline mõnus välismaa tunne tekkis, sest seal veedame ka tavaliselt hommiku kuskil mõnusas kohvikus. Igatahes ilm oli ilus ja soe ja mu jalanõudki avastasid, et nad on Tartus ja hakkasid hõõruma. Kõik ei saa ju täiuslik olla. Ostsime siis kullerkuppe ja ma seadsin sammud Jumala poole, kelle leidsin istuvas diivanil ja mõtlemas, et peaks õppima hakkama. Nii tuttav tunne. Ta kurtis mulle kõik oma mured ja rääkis rõõmudest ja näitas toredaid pilte/videoid ja viis siis mu läbi äikese ja paduvihma Tamme pstile Kata sünnipäevapeole. Kartulisalatid ja grillliha ja inimesi igast mastist ja vanusest. Kõht sai vähemalt täis. Ja 12 viielehelist sireliõit leidsin ka.
Kell tiksus vaikselt pool seitse ja siis mõtles Kalle, et võiks üles ärgata. Kuna temagi oli üks põhjustest, miks ma oma väärtuslikku õppimisaega vähendasin, siis tellisin takso ja lasin Kallel endale kohvi välja teha. Kuigi rääkida sai vaevalt tund, enne kui ma bussi peale jooksma pidin, oli väga hea teda üle pika aja näha! Niisiis kallasin ma kohvi kurgust alla ja jooksin bussijaama poole. Tee peal jõudsin veel Veikolegi tere öelda. Ja nii see päev järgmisesse veereski.