July 24, 2007

Tagurpidi maailm

Täna öösel nägin ma kahte unenägu. Või siiski rohkem hommikul, sest ma ärkasin vara, panin end riidesse, sain teada, et tööle pole vaja minna, sõin hommikust, jõin teed ja kohvi ning läksin magama. Kes ütles, et täis kõhuga ja pärast kohvi ei saa magada? Võib-olla oli see väljas sadava vihma ja minu kõrval magava Michelle'i süü. Kirja panen ma nad rohkem enda jaoks.

Esimene:
Magan oma voodis. Minu kõrval magab veel mulle külla tulnud Jumal ja teine tüdruk, kes on vastavalt olukorrale Elina/Ave/Jane/Piret. Ärkan üles, lähen kööki ja näen väga palju jalanõusid ja poiste seljakotte. Üks on kindlalt Ojase oma. Ma ei saa midagi aru, ei mäleta, kuid vaikselt hakkan aimama. Vaatan emme tuppa. Kõik on segamini ja prahti täis, enamasti lahti rebitud sünnipäevakingitused. Minu sünnipäevakingitused. Veidi aega uurin ühte emme voodi peal ja lähen siis läbi teise ukse kööki tagasi. Köögist vaatab mulle vastu Joosep. Ma lähen v-ä-g-a vihaseks. Lihtsalt karjun ja peksan teda, et ta peab kõik ära koristama ja teised välja saatma. Oi ma olen vihane. Üks hetk taban ennast mõttelt, et see vist ei aita ja lähen üle meeleheitele ja nutmisele. Minu toas mängivad neli poissi kaarte. Lõpuks Joosep murdub, kamandab teised välja (on kuulda pahameelt) ja hakkab nõusid pesema. Ma sulgen ennast emme tuppa ja leian ühe kingituse. See on suur (suur!) fotokas. Filmiga. Ma olen väga pettunud, sest mul on juba üks ja mis kasu on mul suure kerega fotokast? Uksele koputatakse ja ma lähen tagasi oma tuppa. Seal on Karina, kes on mus väga pettunud, kuigi ta teab asjaolusid (et see polnud minu süü). Sereni magab kerratõmbunult väga pisikese padja peal. Ma oleksin pidanud teda valvama.
Emme on kodus, kõik on koristatud. Me üritame jõuda selgusele, et mis siis tegelikult toimus. Ma ei mäleta midagi.

Teine:
Oleme Allani isa juures Puurmanis, aga see näeb täiesti teistsugune välja. Õues on pime ja me istume lõkke ümber seina ääres. Mehed räägivad eemal, et seal ühes kohas metsas olla nähtud kummitusi ja et peaks uurima minema. Karjamaal ajab üks vana auto kahte suurt kitse taga. Vaikselt hakkavad mehed minema. Elis ütleb järsku jutujätkuks: "Neil kitsedel pole tõesti jalgu all." Ta tahab ka koos meestega minna. Ma sattun väga paanikasse, sest hakkan kartma ja ütlen, et keegi peab minu juurde jääma! Ma tõesti värisen oma koha peal. Pärast pikka paanitsemist istub Nazz mu kõrvale ja ma rahunen veidi maha. Minu kõrval istub Siret/Kupi/Geki/Kaisa, kes hakkab seejärel kartma, sest muidu oli minust talle natukenegi tuge, kuid nüüd enam mitte.

Nii ongi. Viimasel ajal valitsevad mind unedes tugevad tunded. Päris põnev on.

2 comments:

Kalle P said...

see polnud vana auto, vaid mu karukombain

Birgit said...

Siis su karukombain peab küll väike ja logu olema.