igast püüdest lahendada inimese mõistatus – mõtlemine ja tunded, teadvus ja alateadvus – kumab läbi teine, hoopis sügavam – Jumala ja inimese vahekorra mõistatus. Oskaks ma sõnastada enese ja Jumala suhte, ei kirjutaks ma enam ridagi.
/Kaur Riismaa endast
Käisin Tartus. Juba bussist maha tulles ja Jumalale vastu kõndides tundsin, et nii hea on. Ja kui siis veel Kallet telefonist mõnitada sai... Päris pikalt istusime Jumalaga pargipingil, kohvid käes ja rääkisime, mis vahepeal toimunud on või mis toimuma hakkab. Öösel vaatasime tema ja meie kahe vanema vennaga (mhmh, Tartus ma saan teha nägu, et mul on kaks vanemat venda) "Paani labürinti", mis minu jaoks oli kaks täiesti erinevat lugu paralleelselt jooksma pandud. Et iseenesest oleks see võinud olla tore õudusmuinasjutt aga ta oli kuidagi.. hakitud. Hommikul läksid need lapsed Potterit vaatama ja mina jalutasin üliarmsaid tänavaid pidi teiste sugulaste juurde.
Tamme pstil oli seekord ka tore. Alguses puhusin ma oma õhu õhupallidesse ja seebimullidesse, hakkas küll pea veidi ringi käima ja Leenu mainis, et ma olen näost sinine. Üldse oli kuidagi huvitav seal. Nt mina ja emme olime õed või äärmisel juhul väga head sõbrannad. Krissu pani mind paari minu kooli esimese klassi poisiga. Me sõime ülihead Napoleoni, põgenesime lilla UFO eest ja trepi peal ajasid narkomaanid/haldjad üksteist taga. Vahepeal meid tulistati (õhupallid paneme ikka päikese kätte) ja lemmik spordiala oli palle okstega täidetud basseini visata. Üritust võib kutsuda ka koondnimetusega Krissu-Martini sünnipäevapidu.
Mul on maailma parimad sugulased!
No comments:
Post a Comment